Möödne kunst ehk Teispool kriitikat ja tarbijakaitset

Mihkel Kunnus

Artishoki III biennaal EKKMis 10. – 28. X. Kuraator Liisa Kaljula, kunstnikud Art Allmägi, Madis Katz, Epp Kubu, Andrus Lauringson, Ats Parve, Tanel Rander, Triin Tamm, Timo Toots, Paco Ulman ja Anu Vahtra; kriitikud Saara Hacklin (Soome), Indrek Grigor, Marian Kivila, Mihkel Kunnus, Oliver Laas, Meelis Oidsalu, Šelda Puķīte (Läti), Gregor Taul, Annika Toots ja Triin Tulgiste; graafiline disain Tuuli Aule ja Jaan Evart; kujundajad ja installeerijad Neeme Külm, Johannes Säre; tekstide autorid Paul Emmet, Matthew Hyde, Merli Kirsimäe, Hendrik Koger, Dirk Lloyd, Kristiina Raud, Saskia Salakka, Peeter Talvistu ja Keiu Virro. 1. Vahel mul on tunne, et kaasaegse kunstiga on umbes nõnda nagu poliitikaga: üheksakümmend protsenti praktiseerijatest rikub ära ülejäänud kümne protsendi maine. Saatuslik erinevus tuleneb sellest, et poliitikat ja poliitikuid on pea võimatuseni raske vältida, kaasaegset kunsti aga õige lihtne. Ei pea kunstikajastuste netikommentaare lugemagi, et nõustuda Marek Tamme märkusega Postimehe kultuurikommentaaris (Postimees 23. IX): „Ma ei tea vist ühtegi teist kultuurivaldkonda Eestis, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil”. 2. Nõustusin Artishoki biennaalil kunstnike töid kommenteerima ainult kinnituse tõttu, et seekord tahaksid nad kaasa lööma just nimelt ka mõnda sellist, kes ei pärine kunstiväljalt, ja neid huvitavad pisut ka metakriitilised arutelud. Idee kaasata retseptsiooni „süütu pilk” on kahtlemata kiiduväärne algatus. Arvan, et populaarsustaotlusega väljapanekul oleks alusetu nõuda neitsilikult kunstiavastajalt suuremaid eelteadmisi kui gümnaasiumis pakutu. Seega olin pigem ebarepresentatiivselt üleharitud (pagasis on vanameister Jaak Kangilaski mahukas loengukursus kunstiajaloost pluss kursus kunstisemiootikast pluss kursus „Kunst sotsiaalse märgisüsteemina”), ometi (vaevalt et just seetõttu) oli kirjutamine tõeline piin ja enesesund, sest kritiseeritavad tööd tundusid enamasti talumatuseni kerglased ja tühised. Tuli ette, et ainus võimalus vältida veendumust „See kunstnik on ju lihtsalt ambitsioonikas ullike!” oli selline tõsikindluse üleannustamine, mis võimaldas Hume’il rõhutada, et isegi sellest, et päike on alati igal hommikul tõusnud, ei saa me täie kindlusega järeldada, et nõnda juhtub ka homme. Tõsi. Sestap kinnitan: ma ei saa sajaprotsendilise kindlusega ka öelda, et viga pole minus. Ega vastupidi. Kuid ka tervemõistusliku skeptitsismidoosi korral ei saa isegi hitlerlikku väärtusühesusse kivistunud purgitäide olla iial sama veenev praak kui juuksekarv supis. Ja see kunstiväärtuslikkuse päästev ebamäärasus on nii õnn kui õnnetus. Schopenhauer ütles solipsistide kohta, et nende kindlus on küll vallutamatu, aga neid pole vaja ka karta, sest nad ei pääse sealt välja ning kõige mõistlikum oleks nende kantsist lihtsalt mööda minna. Umbes nõnda on ka kaasaegne kunstnik oma kaasaegses galeriis.

3.

Siin võib kohe osutada ühele väga üldisele valupunktile kogu loovtööstuses: kellele on minul, usaldaval kultuuritarbijal, kaevata, kui mind solvatakse alandava kõnetusega? Kus on tarbijakaitse, kui loen raamatu kaanelt, et tegu on „läbinägeliku kokkuvõttega ajastu põhitendentsidest”, aga seest leian hunniku ajakirjanduslikke klišeesid? Kuhu on mul pöörduda, kui mind kutsutakse galeriisse, kuid seal on hoopis midagi muud, kui kutsudes lubati? Kuhu pöörduda? Kardetavasti ainult ümber ja mujale. Mitu korda uskus külarahvas üleannetut karjapoissi, kes korduvalt võltsi hundihäiret andis?

4.

Ka nüüdiskunsti kohta kehtib see, mida mainisin 2012. aasta vikergallupis kirjanduse kohta: „Alustuseks tahaksin natuke kontekstiväliselt tsiteerida Uku Masingut: kui tahad, et sulle oleks kõik lubatud, siis saa enne selliseks, kellele on kõik lubatud. Et konventsioonide purustamise ja püha loomevabaduse kunstiliseks tippsaavutuseks ei jääks kaashäälikuühendi rikkumine jms või romaan, mille läbilugemiseks piisab ka aeglasel lugejal kahest tunnist. Mida arvata Geenius-kokast, kelle kolmekäiguline lõuna koosneb isutekitavast šokolaadinööbist, tõesti imehõrgust tikuvõileivast ja tummist punkti virutavast espressost? Kaua töötab õigustus: „Ära välista! Äkki sa pole sihtgrupp! Küll leidub ka üks kurguni täis gurmaan, kellele see filigraanne komplektlõunake täpselt ideaalne on!” Kategooriad ja tüpoloogiad pole mingi kuri arhaism ega tsensuur Loojate ahistamiseks, vaid toimiva kommunikatsiooni eeldus ja – NB! – juba ammu on suuremaks probleemiks (omale sobiva) jalgratta ülesleidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine kuskil”.

5.

Probleemi võib üldjoontes visandada järgmiselt: loomingulise (uudis)toote ainus kvaliteedigarantii on usaldus tegija vastu. Kõige riskivabam on usaldada klassikuid – suuri pärisnimelisi üksikisikuid, kes on end juba põhjalikult tõestanud. Kõik uued tulijad on paratamatult pärisnimetud, s.t neid iseloomustab ainult usaldus kogu seisuse vastu, nt kunstnike kui klassi vastu. Ja sellised suhted ei ole meie üha harjumuspärasema individualistliku eetikaga (igaüks vastutab ainult iseenda eest) kooskõlas, ometi on siin seisuseau ja punkt. Iga (uus) kaasaegne kunstnik on kaasaegne kunstnik kui selline. Seetõttu olen ma ka käesolevas sõnavõtus kasutanud sellist jõhkralt üheülbastavat ja tasalülitavat mõistet nagu kaasaegne kunst – see on täpne oma ebatäpsuses. Kujutan ette, kuidas mõni natukenegi rohkem ekspert siin ahastuses käsi murrab: on nii palju täiesti erinäolisi suundumusi ja kunstnikke, mõiste „kaasaegne kunst” on täiesti sisutühi! Aga selle mõiste tähendusühtsus ei tule sellest, mida ta nii nivelleerivalt ja ebaõiglaselt kokku sulatab. Selle mõiste tähendusühtsus ongi usaldus kunstniku kui sellise vastu. Usaldus kunstniku kui seisuse vastu.

Ka 19. oktoobril avatud Kumu näituse „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik” tutvustuses öeldakse: „Viimastel aastatel on dramaatiliselt pingestunud kunstiülevaadete ja kunsti tutvustamisega tegelevate näituste usaldusväärsuse küsimus.”

6.

Kõrgharidus on pöördumatu ja võõrandumatu, diplom ei määrdu, au aga küll ja „iga au on olemuselt seisuseau” (Spengler) ning Bourdieu’ igati demokraatlik ehk seisusevaenulik esteetilise maitse sotsioloogiline kriitika, mis osutas kunstikeele väljavatele mehhanismidele, aitas mõneti kaasa (täpsemalt: oli ajastu üldsuundumusega kongeniaalne) kaasaegse kunsti praeguse staatuse saavutamisele. Paraku on toimiv väljamismehhanism (-kood, -süsteem) iga elujõulise semiootilise süsteemi vältimatu struktuurielement ning see, et kaasaegse kunsti retseptsioonis on rõhk esteetilistelt küsimustelt nihkunud ontoloogilistele, on korraga nii märk väljamissüsteemi toimimatusest kui ka vajadusest selle järele. Küsimus „kas see on ülepea kunst?” on küsimine kunsti ja mittekunsti piiri järele. Järgmine etapp – eristus hea ja halva kunsti vahel – on pärimine elujõulise semiootilise süsteemi teise vältimatu struktuurielemendi – hierarhilisuse järele.

7.

Kuidas hävitada kaasaegse kunsti elujõudu? Tuleb püüda kaotada kunsti ja mittekunsti piir ning dekonstrueerida väärtushierarhia. Kaasaegne kunst on sellega ise üsna programmiliselt hakkama saanud, isegi veel a.D. 2012 (sh selsamal Artishoki biennaalil) korrutatakse seestunult mantrat hierarhia lammutamisest, piiride lõhkumisest ja domineerivast ideoloogiast. Peab nentima, et avangardism on tänapäevaks väga konservatiivne ja kanooniline kunstipraktika, tublid kunstitudengid õpivad usinasti ära anvangardismi põhimeetodid ja siis matkivad püüdlikult. Hästi on hakkama saadud. Kaasaegne kunstnik võib endale õlale patsutada: tublilt on lõhutud kunsti ja mittekunsti piiri, tõhusalt on lammutatud väärtushierarhiad ning uhkustundega võib ta vaadata tehtud tööle ja kinnitada: „Ei ole teist kultuurivaldkonda, mille avalik positsioon oleks närusem kui kaasaegsel kunstil”.

8.

Jüri Talvet kirjutab alla rahvusvahelise võrdleva kirjandusteaduste assotsiatsiooni president Koji Kawamoto osundusele aastal 2001, et „sellal, kui umbes 10–15 aastat tagasi seisnes võrdleva kirjandusteaduse kriis ülemäärases kalduvuses üldisusele, mis eeskätt läänekesksuse ülemmõjul kippus tühistama erilist ja individuaalset, siis praeguse kriisi lätteid tuleks otsida just vastasvoolust, kummituslikust partikularsimist, „atomiseeritud perspektiivide” ja „ohtrate egotsentrismide” silmapiirilt, mis üha enam jätab meid varju mis tahes dialoogi või üldistuse ürituse, tõugates meid, nagu Kawamoto ilmekalt ütleb, bellum omnium contra omnes lohutusse ollu” (Akadeemia 2002, nr 5).

9.

Kardetavasti iseloomustab minu kohtumine Paco Ulmani tööga kunstivälja positsiooni tervikuna rohkem, kui meile meeldiks mõelda. Nimelt põhimine tähenduslikkus ja kõnetavus oli täiesti juhuslik, õnnelik valestimõistmine. Paco Ulmani tööks oli video „Mu väike sõitev punamütsike” („My Little Red Riding Hood”), kus kruusasel platsil keerutab punane BMW ja taamal on suur grafiti „Kunstil ei ole kunstnikku vaja” („Art needs no artist”). Hiljem, artist talk’il selgus, et see grafiti – miski, mille mina lugesin töö keskseks elemendiks – oli sattunud sinna täiesti juhuslikult ja plaanimata. Samas jäi mulle kättesaamatuks olulisim mõõde: nimelt see, et tegu oli kurikuulsa EKA krundiga, mida ma tartlasena lihtsalt ära ei tundud. Ulmani tööd eelarvustades tsiteerisin Andrei Platonovi „Auku” ning tegu oli taas väga õnneliku juhusega, sest EKA krundi ja „Augu” kõrvutamine avab tõepoolest väga mitmeid kõnekaid paralleele. Indrek Grigor patsutas mulle õlale ja ütles, et Platonovi „Auk” oli tõeliselt geniaalne leid. Ei, ei mingit geniaalsust, kõigest õnnelik juhus. Lihtsalt taustal olevat sõnumit „Art needs no artist” vaadates meenus mulle see koht „August”, kus klassiteadlik Tšiklin kohtub eelmise korra jäänukiga, kellegagi, kellel pole enam uues paremas ilmas funktsiooni ega kohta, nimelt kirikupapiga, kes arukalt kinnitab, et tema elu on täitsa mõttetu. Proovisin seda analoogiat edasi arendada ja küsisin, kas kunstiga ei või minna nagu religiooniga, et kunagine Suur ja Tähtis taandubki õige marginaalsele positsioonile. Ega ma mingit mõistlikku vastust küll ei saanud.

10.

Madis Katz tutvustab oma projekti nii: „Projektiga „Julgus” uurib kunstnik riietuses ilmneva individuaalse eneseväljenduse olemust ja piire.” Ja kogu projekt, või ütleme siis uurimus, kujutab endast riideid, millele on mõned ropud sõnad peale prinditud. Selline tühine, koolipoisilik huumor. Mu sõbrad tegid kunagi mulle sünnipäevaks ka sellise T-särgi. Ometi viitaks „uurimus” justkui millelegi metoodilisele … Kas on kunstnik teinud põhjaliku töö, mille vilju nüüd jagab? Ei. Tühisuste tühisus ja üks materialiseerunud naljake, teostuse leidnud uitmõtteke.

Art Allmägi saatis institutsioonidele mõne kirja ja siis eksponeeris need koos vastustega. Kokku alla kümne kirja. Kaaskirjas kriitikutele ütleb ta muu hulgas: „Olin siiani suhtunud institutsioonidesse üpris üheselt: institutsiooni nägin tõsise, paindumatu, välise mõjutuse suhtes ükskõiksena ja sekkumist eiravana. Oma suhtlustes alati kindlat skeemi või formaati kandvana ja sellest väga raskelt eemalduvana. Tihti peale olen pidanud institutsiooni konservatiivse väljavaatega ja sisemaailmaga masinavärgiks.” Ta peab üht kõige moodsamat ühiskondlikku organiseerimisviisi tagurlikuks! Ta peab traditsiooni, kommete ja tavade asendamist õigusriigilike mehhanismidega konservatiivsuse ilminguks! Selgitan: kunstnik üritas institutsiooni esindaja poole pöörduda kui oma kogukonna liikme, kui hõimukaaslase poole, tähendab, ta üritas kõnetada arhailisema ja konservatiivsema koodiga, katsudes esile kutsuda seda, et institutsiooni esindaja, kelle käitumist peaksid ja tohiksid reguleerida ainult seaduslikud kohustused, ületaks need ja käituks isiklikult vastutuleva hõimukaaslasena kui liige grupist, mille sidusus on loodud vastastikuste teenete kaudu (institutsionaalses süsteemis tõlgendub see korruptsiooniks).

Mõistagi näeb üks tubli ja püüdlik kunstnik, kes ilusti tükid on ära õppinud, isegi halvas ilmas parempoolsuse karvast kätt, konservatiivsuse esilekerkimist ja domineerivat ideoloogiat … Lausa piinlik on hakata üksipulgi osutama, kui masinlik ja klišeerohke on säärane „ühiskonnakriitilisus” ja „sotsiaalne närv” ning enese tagasihoidmiseks ei leidnud ma õieti muud põhjust kui Richard Rorty hoiatus, et „tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid”.

11.

Kokkuvõtlikult võibki öelda, et tunnetuslikus plaanis jäi seekordne Artishoki biennaal väga kergekaaluliseks. (NB ! Kindlasti pole see esiletoomine, külastasin põhjalikult ka Tartu kaasaegse kunsti festivali „Art ist kuku nu ut”, kergekaalulisus on tabavaim ühesõnaline kokkuvõte.) Ei avardunud mu pilk ei institutsioonide toimemehhanismide kohalt, ei mõista ma nüüd paremini „riietuses ilmneva individuaalse eneseväljenduse olemust ja piire”, ei karda ma nüüd rohkem „domineerivat ideoloogiat” jne. Ikka jäi mulje, et põhimine „alternatiivne pilk”, mida kaasaegne kunst ka siin pakkus, ähmastus. Ometi olid ambitsioonid tihti just nimelt heuristilist laadi, oma tegevust kirjeldati kui uurimist jne. Kardan, et sellist laadi kunst ei saa eriti hästi õnnestuda, kui pole keskmist taset ületavat ühiskonnamõistmist ja minimaalset eruditsiooni.

Sellega ei õigusta ma aga kuidagi seda kontingenti, kes jääb õiglase solvumistundega Kanal 2 rüppe, sest neile väärilist loomingut pole üheski kunstisaalis ega raamatukogus. Tervikuna on AB vägagi huvitav kogemus ning igati tunnustust väärib selle sünergiline sulandamine EKKMi majaga. Aga mõelgu ka hea kunstnik, kui palju tema on võimeline ja motiveeritud pingutama uue keele õppimise nimel. Näiteks äsja ilmus Kaupo Vipil väga oluline raamat („Globaalpohmelus”) ühiskondlike protsesside ökoloogilisest mõõtmest, domineeriva neoliberalistliku ideoloogia informeeritud ja argumenteeritud kriitika. Vägagi võimalik, et siinkirjutaja on kaasaegse kunsti seisukohalt lihtsalt täiesti kirjaoskmatu või lausa puudeline, aga lõpetan siiski käesoleva ülevaate retoorilise küsimusega: kui paljud teist on nõus end termodünaamika ABCga kurssi viima, et mõista ökoloogia ja biofüüsikalise majandusteooria olulisemaid tendentse, see tähendab kogu praeguse ühiskonna olulisemaid tendentse, mida mõistmata on ühiskonnakriitika nagu hilisteismelise räpp, tähendab, lihtsalt üks rütmis porisemine …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming