Modigliani on endiselt moes*

Selle suure rahvusvahelise näitusega pole rõhutatud uusi aspekte Modigliani kunsti uurimises ja hindamises, vaid mille ja kelle mõjusfääris sai Modiglianist see, kellena teda tunneme.

URMAS BERECZKI

Amedeo Modigliani (1884–1920) näitus Helsingi Ateneumis kuni 5. II 2017. Enne Helsingit oli näitus väljas Budapesti rahvusgaleriis ja Lille’i moodsa kunsti muuseumis. Kuraatorid Anna Zsófia Kovács (Ungari rahvusgalerii ja kaunite kunstide muuseum), Sophie Lévy, Jeanne-Bathilde Lacourt ja Marie-Amélie Senot (Lille’i moodsa kunsti muuseum). Näitus on valminud Ungari rahvusgalerii, Pariisi Grand Palais’, Lille’i moodsa kunsti muuseumi ja Ateneumi koostööna, kaasa on aidanud Louvre’i, Picasso ja Orangerie’ muuseum, Pompidou keskus, Viini Albertina muuseum, Amsterdami Rijksmuseum, Jeruusalemma Iisraeli muuseum ning Philadelphia ja Dallase kunstimuuseum.

Vaade Ateneumi näitusele. Ungari pealinnal õnnestus Amedeo Modigliani näitusega pälvida suur rahvusvaheline tähelepanu,  loodetavasti läheb Helsingil samamoodi.

Vaade Ateneumi näitusele. Ungari pealinnal õnnestus Amedeo Modigliani näitusega pälvida suur rahvusvaheline tähelepanu, loodetavasti läheb Helsingil samamoodi.

Jenny Nurminen / pressifoto

Aeg-ajalt tekib mul soov lugeda uuesti mõnda ammu loetud raamatut, nagu vanasti klassikutega tehti, aga need soovid on jäänud peaaegu eranditult täitmata. Nii on see juhtunud ka André Salmoni romaaniga „Modigliani kirglik elu“, mida olen kunagi ammu teismelisena lugenud. See on sööbinud mu mällu ühe kunstniku isikupärase tee ja väljendusviisi kompromissitu otsingu valusa, kuid peategelase varasele surmale vaatamata siiski võidurikka võitluse musternäitena, vähemalt kunsti aspektist vaadatuna. Romaani autor, kes ka ise Amedeo Modiglianit lähedalt tundis, annab oma romaanis värvirikka kirjelduse kunstniku isiksusest ja eluteest ning eelmise sajandi alguse boheemlaste Pariisist. Põhiliselt muidugi selle Montparnasse’i linnaosast, mille kohvikutes ja lokaalides veetsid Modigliani ja teised avangardistid nii palju aega.

Välismaalaste loodud modernism. Modigliani näitusi tehakse suhteliselt harva. Näituse kuraatorite peamisi eesmärke on olnud kuvada Modigliani väljapaistvaks kunstnikuks kujunemise teekond ning eristada selle etapid. Rõhk ei ole olnud kardinaalselt uute aspektide esiletõstmisel Modigliani kunsti uurimises ja hindamises, vaid selle väljatoomisel, mille ja kelle mõjusfääris sai Modiglianist see, kellena me teda tagantjärele tunneme. Seejuures püüti selgusele jõuda, kas ja mil määral vastavad tegelikkusele Modigliani kohta käibel müüdid. Ühe Modiglianit puudutava müüdi kohaselt olid nad Picassoga olnud suurimad konkurendid. Näitusel saame aga teada, et tegelikult olid nad jälginud siira huviga teineteise arengut ning pidanud teise loomingust sügavalt lugu. Sellega ei ole ehk vastuolus teine legend: Picasso olevat oma surivoodil sosistanud viimasena just Modigliani nime.

Näitusesaalides on välja pandud ka Modigliani sõprade teoseid. Siin ei saa jätta tähelepanuta, et enamik neist tuntud ja vähem tuntud kaasteelistest olid välismaalased: Gino Severini Itaaliast, Viking Eggeling Rootsist või Diego Riviera Mehhikost, samuti Jaapanist pärit Fujita Cuguharu, kellega Modigliani tutvus elu lõpuperioodil Lõuna-Prantsusmaal. Neist inimestest märkimisväärne osa oli aga Kesk- või Ida-Euroopast, nagu Ossip Zadkine, Léopold Survage, Chaïm Sutine (kõik kolm Venemaalt), Jaque Lipchitz (Leedust ehk samuti tollaselt Venemaalt), Béla Czóbel (Ungarist), Constatin Brâncuși (Rumeeniast), kunstikaupmees ja poeet Léopold Zborowski Poolast. Mitmed neist olid juudi juurtega nagu laostunud Livorno pankuriperekonnast pärit Modigliani ise.

Ehk püüavad kuraatorid teadvustada selle kaudu ka seda, et n-ö nägemise revolutsiooni läbi viinud École de Paris’ ehk Pariisi koolkonna kunstnikud ja teised modernistid olid enamjaolt välismaalased. Seega ei peaks me pidama neid ja nende saatusekaaslasi Lääne-Euroopa kunsti maaletoojateks perifeerias, vaid Euroopa uue kunsti kaasloojateks.

XX sajandi alguse Pariis. Selle uue kunsti sünnikoht oli aga kahtlemata Pariis, kuhu Modigliani 1906. aastal elama asus: algul Montmartre’ile, kus munakivide vahel kasvas tollal veel rohi, ning pärast Montparnasse’ile, mida peeti Teise maailmasõja alguseni luuletajate, kirjanike ja kunstnike linnaosaks. Seda keskkonda, vaimsust ja meeleolu on püütud näitusel rekonstrueerida, võiks isegi öelda taaselustada kaasteeliste mälestuste, dokumentaalkaadrite ja ühe 1960ndate algul loodud dokumentaalfilmi abil. Saame tutvuda XX sajandi alguse selliste Pariisi oluliste, kuid vahepeal unustuste hõlma vajunud loomelinnakutega nagu La Ruche (Mesipuu) või Cité Falguière, kus Modigliani koos oma kirevate ekstsentrikutest kaaskunstnikega elas ja töötas ning kõrtsilaudadel alasti tantsis. Tänapäeva pilguga vaadatuna lõhnavad need romantilised mustvalged kaadrid rõskuse, vaesuse ja kannatuste järele, kuid ka vabaduse järele: surra viletsuse ja tõbede kätte, kuid elada ja luua ilma välise sunnita.

Luuletaja, kunstnik ja filmimees Jean Cocteau räägib ekraanil Esimese maailmasõja aegsest Pariisist kui vabast linnast, kus kunstnikud elasid oma elu justkui elevandiluutornis, kus nad publikust üldse ei hoolinud, tegid tööd vaid kutsumuse sunnil. Nad armusid ja tülitsesid, elasid ja töötasid koos, olid ainult iseenese ja üksteise päralt. Modigliani kinkis oma töid sõpradele (mõne hind on kunstioksjonitel tõusnud 33 miljoni euroni). Need olid aastad, kui lahinguväljadel käisid kõige verisemad lahingud, kus langes miljoneid mehi, Pariisi ateljeedes ja kohvikutes aga maaliti pintsli, raiuti peitli ja kirjutati sulega juba lähtuvalt neist esteetilistest arusaamadest, millest meie XXI sajandi maailm on risti-rästi läbi põimunud.

Näitusel saame teada, et Modiglianit nagu mitmeid ta kaasaegseidki köitis eelajalooline ning Aafrika, Lähis- ja Kaug-Ida vanade tsivilisatsioonide esteetika oma viimseni lihvitud minimalistlike vormide, sisemise kiirguse ja jõuga. Teda mõjutada võinud stiilide kohta leiame näitusel ka eksponaate: Aafrika maske, Elevandiluuranniku minimalistlikke või Kreeka kükloobi­skulptuure. Paljud ei tea, et aastatel 1909 kuni 1914 tahtiski Modigliani saada skulptoriks. Tema töödest kumab läbi, et ta oli oma kaasaja skulptorite tööde, esteetiliste ja vormiliste otsingutega hästi kursis. Seda perioodi Modigliani elus iseloomustatakse pealkirjaga „Inimkonna tempel“, mida ta tõesti luua püüdis, toetudes mitmete rahvaste usundile ja kunstile. Eriti köitis teda Kambodža templite jumalannade mõistatuslik transtsendentaalne naeratus. Oma kehva tervise ja kõhna rahakoti tõttu pidi Modigliani lõpuks loobuma ideest saada skulptoriks. Ta hakkas uuesti maalima, kuid loobumine jäi teda elu lõpuni vaevama. Kehv füüsiline seisund oli paljuski tingitud juba Itaalias õpingute ajast kaasa saadud narko- ja veinisõltuvusest, kuigi, nagu on maininud mitmed ta sõbrad, elas ja töötas Modigliani nii intensiivselt, et vastupidamiseks oli dopingut lihtsalt vaja.

Portreed ja aktid. Näituse kaks põhisektsiooni on pühendatud portreedele ja aktidele, mille tõttu teda kunstiajaloos põhiliselt tuntakse.

Kunstnike ja luuletajatest sõprade ning Pariisi kunstielu muude tegelaste portreede alusel saame jälgida, kuidas Modigliani on tasapisi fovismist ja järel­impressionismist eemaldunud ning töötanud välja oma stiili, mille tunneb iga kunstiga vähegi kokku puutunud inimene kohe ära figuuride pika kaela ja kergelt geometriseeritud vormide järgi. Iseloomulikud on ka portreede tühjad, justkui kinnised silmad, mis vihjavad ehk inimhinge salapärale ja maailma tundma õppimise võimatusele.

Amedeo Modigliani oma ateljees  1915. aastal.

Amedeo Modigliani oma ateljees 1915. aastal.

Paul Guillame / Pressifoto

Vastastikuse mõju esiletoomiseks on selles sektsioonis välja pandud Modigliani kunstnikest sõprade Moïse Kislingu, Celso Lagari ja Chaïm Sutine’i töid. Kirjeldustest on teada, et Modigliani võis esmavisiooni kas või ühe minutiga lõuendile visandada, et siis kogu ülejäänud päeva seda viimistleda. Portreedes on ta püüdnud kinni midagi väga isiklikku, mis ei peegelda niivõrd modelli välimust, kuivõrd olemust. Keegi olevatki väitnud, et Modigliani maalib pigem südame kui käe ja mõistusega.

Omaette osa näitusel on naisaktid. Modelle on ta maalinud Giorgione ja Tiziani poosides, ühendanud Toscana maalitraditsiooni modernismiga. Nii portreedes kui aktides on Modigliani püüdnud tabada modelli nahavärvi, kuid teinud seda väikese kiiksuga. Ta modellide nahk on inimese tegeliku naha värvi samavõrd, kuivõrd Fellini filmides kujutatud mere toon vastab mere tegelikule värvile. Fellini saavutas tulemuse näiteks „Amarcordi“ võtetel pikkade siniste kileribade liigutamisega: kileribad jätsid sillerdava meresina mulje, kuid see polnud mitte päris, vaid kujutletud mere oma. Samamoodi on Modigliani kujutatud nahavärv pigem naha tegeliku tooni tunnetuslik üldistus.

Aktide puhul on kunstiloos rõhutatud nende erootilisust, mida need kahtlemata on, kuid ehk veelgi tähelepanuväärsem on see, kuidas need naised on kunstnikuga suhestatud, sest tegemist ei ole ju endassetõmbunud, neutraalse olekuga naistega. Modigliani oli teatavasti ilus mees, kes võis paha tuju või tüli korral naist ka juukseid pidi piki tänavat lohistada või koguni ta aknast välja visata, nagu ta seda ka tegi oma kunagise armsama, Lõuna-Aafrika kirjaniku Beatrice Hastinguga. Heas tujus kunstnikul oli aga sarmi ning ta viskas kogu aeg nalja. Aktilõuendite atmosfäär on tõesti enamasti erootikast tiine: naiste olekust kiirgab jäägitut avanemist ja andumust, mis saab sellisel kujul avalduda ainult siis, kui mees oskab sellele andumusele vastu tulla. Selle põhjal võime vaid kujutella, et Modigliani puhul võis olla tegemist sellise kunstnikukarakteriga, keda Hesse on oma romaanis Goldmundina kujutanud („Nartsiss ja Goldmund“). Tema sarm osutus saatuslikuks ka Modigliani suurele armastusele ja elukaaslasele Jeanne Hébuterne’ile, kes pärast Modigliani surma kaheksandal raseduskuul maja viiendalt korruselt alla viskus ning suri.

Näituse Budapesti versioonile võis ette heita vaid seda, et nagu eelmiste aastate Monet’, Rembrandti või ungari modernistide näituselgi (viimased olid kaunite kunstide muuseumis) oli vaatajatele ka nüüd liiga vähe ruumi jäetud, vähemalt külastajate arvuga võrreldes. Võib aga nentida, et viimase kümnendi mastaapsete näitustega õnnestus Ungari pealinnal pälvida suur rahvusvaheline tähelepanu ja jõuda nende Euroopa tähtsate näitusekohtade hulka, millega reisisihi valimisel arvestatakse. Nii see vähemalt näituse itaallastest külastajate rohkearvulisuse põhjal tundub.

Loodetavasti läheb Helsingil samamoodi. Praegu on Ateneumi toonud kõige rohkem külastajaid (314 755) Pablo Picasso näitus 2009. aasta sügisel ja 2010. aasta jaanuaris, sellele järgnevad Albert Edelfelti näitus 2004. aasta sügisel ja 2005. aasta talvel (304 767) ning Tove Janssoni näitus 2014. aastal (293 837).

* Urmas Bereczki kirjutab Modiglianist Budapesti näituse põhjal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming