Modernismi teisenemine XX sajandi arhitektuuris

Epp Lankots

 

Unité peegeldus İstanbulis: Hukukçulari kortermaja (1957-62, arhitektid Haluk Baisal ja Melih Birsel).

 

Sel sügisel İstanbulis ja Ankaras peetud DoCoMoMo (täispika nimega “Documentation and Conservation of the buildings, sites and neighbourhoods of the Modern Movement”) konverentsi “Other Modernisms” (“Teised modernismid”) võib arhitektuurimaailmas pidada seni üheks mastaapsemaks katseks arutleda modernismi pluraalse olemuse üle ning siduda see moodsa ehituspärandi kaitsega. Teema selline sõnastus näitab ühtlasi, kuidas on modernismi käsitlemine muutunud paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes.

Möödunud sajandi lõpukümnendite üldine modernismikriitiline diskursus märkis maha üsnagi selgepiirilised murdejooned, mille abil lõigati end lahti modernismi totaliseerivast ja jäigast ideestikust: krestomaatilised mõisted nagu “kultuuriline pööre”, “paindlik akumulatsioon” või “komplekssus ja vastuolulisus” viitasid justkui uutmoodi ajastule, muutunud reeglitega maailmale. Vastandudes muudeti loomulikult ka vastane selgelt nähtavaks. Modernistliku “projekti” paljastatuks kuulutamine osutab aga samas, kuidas seda käsitleti veel üsna hiljuti kui ühtset ja selgelt määratletavat konstruktsiooni. Ehk veidi liialdatuna öeldes: mis kaanonist välja jäi, korjas postmodernism tänulikult üles ja rajas sellele vastandliku Teise kontseptsiooni.

Tänasel päeval on Teise  tähendus muutunud ning selle hälbivas funktsioonis nähakse nüüd pigem materjali modernismi siirete ja kohandumiste uurimiseks. Ka mittenormatiivsed (sh mitteläänelikud) XX sajandi keskpaiga ehitused ja kujundiloome võrsusid siiski oma aja spetsiifilisest majanduspoliitilisest ja ideoloogilisest pinnasest, mis suures osas maailmas toitus ühest ja samast suurest narratiivist. Nii on ühiskonna- ja humanitaarteadustes hakatud rääkima modernismist mitmuses1 ehk modernsuse vormidest, mis ei ole mitte ainult geograafiliselt ja kultuuriliselt, vaid lisaks ka kronoloogiliselt hajuv nähtus. “Teised  modernismid” DoCoMoMo konverentsi pealkirjas viitab küll mainstream modernismi ja kanoonilise arhitektuuriajaloo vaatepunktile, mille avardamisele või teisiti nägemisele oli teemade ring üles ehitatud. Teisalt tähistab see vaatamata modernismi heterogeensusele püüet ikkagi määratleda ja säilitada seos millegagi, mis on modernismile olemuslik, uurides, kui kaugele võib programmilise modernismi vaidlustamisega minna. Kas Teise all võib rääkida millest tahes või on sel piirid, mida ületades mõned Teise  modernismi vormid ei ole enam modernsed?

 

 

Teise lokaliseerimine

 

Ootuspäraselt keskendus enamus konverentsil esinenud autoritest modernismi teisenemisele ja teisenemiste seostele geograafiliste punktide vahel. XX sajandi maailma poliitiline ümberjaotamine juhatab modernismiuurijale kätte mitmedki hargnevad teeotsad. Esiteks muidugi Lääne-Euroopa ja koloniaalriikide arhitektuursed suhted, mis on ikka olnud pigem ühesuunalised: seekordsetest näidetest oli huvitavaim šveitslase Franz Grafi ettekanne Jean Prouvé poolt Prantsuse Aafrika kolooniatesse kavandatud tööstuslikult toodetavast ja kokkumonteeritavast tüüpmajast “Maison Tropicale” (1949) ning selle teisenemisest kunstiobjektiks. Nimelt ostis Kongosse püstitatud prototüübi mõned aastad tagasi rikas erakollektsionäär ning hoone viidi Aafrikast minema. Teisest teemaharust ehk I maailmasõja järel tekkinud uute riikide ning postkoloniaalsete riikide ruumilisest enesemääratlemisest imporditud modernismi abil on varem huvitunud ka kanooniline moodsa arhitektuuri ajalugu. Ühelt poolt seisnes see suurte nimede kohalolus (klassikaline on Le Corbusier’ Chandigarhi näide, konverentsil räägiti Bruno Tauti tegevusest nii Türgis kui Jaapanis), aga ka nn meistriteoste peegeldustes tsentrumist kaugemal. Türgis nähtust tulevad esimesena meelde Hukukçulari kortermaja İstanbulis (1957 – 62, Haluk Baisal, Melih Birsel) ja Cinnah korterelamu Ankaras (1955 – 1957, N. Ersin, N. Dağ) kui Corbu Unité kohalikud variatsioonid.

Ent kultuuride dialoogi ei peetud kaugeltki ainult tsentrumi-perifeeria ja Lääne-Ida, vaid ka perifeeria-perifeeria ja Ida-Ida jm. telgedel. See on üks põhjustest, miks saab rääkida  just modernismi teisenenud iseseisvatest vormidest, kuna perifeerial ei pruukinud olla otsest kontakti tsentrumiga. Näiteks võib tuua siin Ungari arhitekti Laszlo Hudeci märkimisväärse rolli sõdadevahelise Shanghai arhitektuuripildis (sh 1980. aastani linna kõrgeimaks ehitiseks olnud Park Hotel) või Türgi-poolse mõju moodsa arhitektuuri arengule Pakistanis.

Huvitavaim panus modernismi geograafilise, poliitiliste ja kultuuriliste mõjutelgede nähtavaks muutmisel oli aga kanadalase Andrew Waldroni ettekanne “From Igloo to Bungalow” (“Iglust bangaloni”), kus oli juttu poolnomaadliku eluviisiga inuittide paikseks muutmisest. Spetsiaalselt inuittidele, kellele oli ka eraomand täiesti võõras mõiste, rajatud asumid olid osa Kanada külma sõja aegsest poliitikast ning kaitsestrateegiast, millega hoiti arktilisi saari kontrolli all. Põhiliseks elamutüübiks oli halvakvaliteediline pre-fab-pereelamu, ent Waldron esitles lisaks arhiivist leitud ning seni tundmatuid eksperimentaalse sisuga utoopilisi projekte, mille hulgas oli ka Peter Cooki Plug-in-City laadis arktiline linnmasin. Eksperiment inuittidega tõestas aga eriti kiiresti modernistliku utoopia muutumist düstoopiaks, kuna asumites võtsid üsna pea võimust teravad sotsiaalsed probleemid, haigused ja nälg.

Mõneti vähem pöörati Teise lokaliseerimisel konverentsiettekannetes tähelepanu argikeskkonnale ja anonüümsele arhitektuurile, mis on arhitektuuriajaloos olnud viimaste kümnendite üks meelisteemasid. Kahjuks osutus alguses selle alateema kõige huvitavamana tundunud ettekanne tavaliste inimeste elust “erakordses hoones” ehk Hukukçulari elamus İstanbulis ääretult lahjaks. Teine huvitav, ent põgusalt käsitletud teemaharu (peakõneleja Mary McLeod Columbia ülikoolist) oli modernismi enda ja selle kesksete mõistete kasutamise ja leviku ajalugu.

Nii argiarhitektuur kui modernismi kontseptuaalne ajalugu ongi rohkem teoreetilisema kaaluga teemad, millega DoCoMoMo praktikud tegelikult ei suutnudki suhestuda. Konverentsi lõpul tuli seltskond vanu liikmeid välja avaldusega, et kogu arutelu on nende arust iga aastaga muutumas üha lingvistilisemaks ning kaugenemas organisatsiooni algsetest ideedest. See vastuolu iseloomustab tegelikult kõige paremini DoCoMoMo vanema ja sel aastal jõuliselt peale tulnud noorema põlvkonna erinevusi: kui esimeste jaoks on diskussiooni algpunkt ikoonilise staatusega hoone ja selle kvalitatiivsed omadused, siis teiste jaoks on selleks modernismi(de) hübriidsus ja lisaks hoone füüsilisele substantsile mittemateriaalsed kvaliteedid, mis on pidevas muutumises.

ürgi konverentsi toimumispaigana oli aga mitmel moel tähenduslik ning väärib seega eraldi tähelepanu. Avaloenguga esinenud Sibel Bozdoğan Harvardi ülikoolist, on praegu maailmas tuntuim Türgi kaasaegse arhitektuuri uurija. Ta pidas oma kodumaad modernismi erisuste uurimiseks sobivaks just selle vastuolulise identiteedi tõttu. Türklased on sajandeid olnud ja on praegugi eurooplastele Teised, mis on vastuolus Türgi edasipüüdliku kaasaegse rahvusriigi enesekuvandiga. Türgi lõhenenud identiteet (Euroopale liiga idamaine ja ülejäänud islamiriikidele jälle liiga läänelik) on muidugi kõigest üks kujund, mille kaudu avaldub modernismi pluraalsus märksa peenekoelisemalt kui kulunud ida ja lääne vastandusena.

Ida ja lääne sirgjoonelist vastandamist on muidugi forsseerinud nii Lähis-Ida kultuuri (sh arhitektuuriajaloo) historiograafia kui europotsentristlik maailmavaade. Isegi geograafiline tähis “Lähis-Ida” juba iseenesest viitab lääne tsivilisatsiooni perspektiivile, mille vaateväljas on ühtlasi hägustunud sealne lokaalsetel arengutel ja kultuurilistel erisustel põhinev kirju arhitektuuripilt ning saanud külge üheülbalise “islami arhitektuuri” sildi. Islami kultuur on selliselt positsioonilt esitatud kui tardunud traditsiooni, millele vastandati progressiivne ja dünaamiline lääne kultuur.2 Loomulikult üritavad kaasaegsed kultuuriuuringud ennast rehabiliteerida n-ö peateelt kõikvõimalikele kõrvalharudele suundumisega: nii on ka arhitektuuriajaloo huviorbiidis juba paar kümnendit “teised geograafiad” ja identiteediküsimused üldisemalt. Identiteet, täpsemalt identiteedikonfliktid on kahtlemata sõlmküsimuseks ka Türgi arhitektuuriteadlastele endale ning nende konverentsil peetud ettekanded ja värskemad kirjutised avavad ausalt selle paradoksaalse sisu. Küsimus ei ole üksnes välises kuvandis, nii “omadele kui võõrastele” võõras olemises, millest rääkis Sibel Bozdoğan, vaid veelgi komplitseeritum. Esiteks on kaasaegse Türgi eneseteadvust toetavad rahvusriigi idee ja rahvuslik ideoloogia samuti modernistliku maailma produktid, mis vaatavad oma kultuuri sisestest erisustest mööda samamoodi nagu mõiste “islami kultuur” tervet Lähis-Ida hõlmates. Teiseks, 1950. aastatel tõukas demokraatliku partei võimuletulek ning Marshalli plaani ja NATOga liitumine tagant mitte ainult rahvuslikku kokkukuuluvustunnet, vaid kuulumist rahvusvahelisse ehk lääne riikide perre. Kolmandaks, kuigi “moderniseerumine” (sisuliselt “läänestumine”) on  Türgi riigi ülesehitustöös ning enesekuvandis oluline märksõna, ei jäta kultuurisisesed erisused vastupanu osutamata – kõigest sellest mõistagi kõneleb ka Türgi XX sajandi arhitektuur. 

 

 

Türgi identiteet ja moodne arhitektuur

 

1923. aastal iseseisvunud Türgi esimese presidendi Mustafa Kemal Atatürki jõulised sise- ja välispoliitilised sammud (riigi sekulariseerimine ning koostöö lääneriikidega) olid kõik suunatud tööstuslikult mahajäänud riigi ülesehitamisele kaasaegseks rahvusriigiks. Arhitektuurist ja ehitatud keskkonnast sai Atatürki tabula rasa poliitika olulisemaid väljendajaid: mastaapseim ettevõtmine oli pealinna İstanbulist äratoomine ning selle ülesehitamine Ankaras. Moodsa arhitektuuri retoorika ja ideoloogiline laetus (st ühiskonda muutev sisu) sobisid Atatürki “grandioosse projektiga” ning taktikalise sammuna otsustas ta selle esialgu valmis kujul sisse tuua, mitte lasta Osmani impeeriumi taustaga arhitektidel endal põlve otsas uue arhitektuuri tegemist õppida. Et ilmaliku riigistruktuuri ja seadusandluse reformimiseks kutsus Türgi lääneriikidest ligi paarsada eksperti eri valdkondi nõustama, siis markeerivad ka Türgi moodsa arhitektuuri ajaloo algust mitmed valdavalt  Euroopa sõdadevahelise modernismi olulised nimed. Rohkem on vahest teada Bruno Tauti ja austerlase Clemens Holzmeisteri seotus Türgiga, kellest esimene juhatas pärast natslikult Saksamaalt lahkumist riikliku kunstiakadeemia arhitektuuriosakonda ning projekteeris Ankarasse mitu koolihoonet (hariduspoliitikal oli uues riigis muidugi eriline tähtsus); ning teine, kavandanud kõik uue pealinna olulisemad ehitised (ministeeriumihooned, keskpank, Atatürki palee ning parlamendihoone), nimetati 1930. aastate teisel poolel ametlikult Türgi riigiarhitektiks. Et kultuurivahetus toimus põhiliselt saksakeelsete riikidega, siis on vähem teada näiteks Robert Mallet-Stevensi Mecidiyeköy alkoholi- ja konjakivabrik İstanbulis (1931) või Auguste Perret’ İstanbuli ooper (1935), mis jäi aga II maailmasõja tõttu pooleli ning ehitati valmis muudetud kujul.

Olulisem kui tuntud Euroopa arhitektide tööde loetlemine on nimede taga näha Türgi modernismi institutsionaalset olemust. Moodsal arhitektuuril oli siin erinevalt Lääne-Euroopa sõdadevahelisest sotsiaalutoopilisest modernismist algusest peale rõhutatult retooriline sisu. See oli ülevalt alla suunatud praktika, mille visuaalne ning sümboolne manifestatsioon oli olulisem kui sotsiaalne.3 Kõige otsesemalt väljendub see Hermann Janseni hausmanlikult monumentaalses Ankara plaanis (1928) ning valdavalt ehitatud riiklikes ehitistes: Türgi sõdadevahelisel modernismil sisuliselt puudus elukeskkonna reformimise ambitsioon. Nende elamuarhitektuur lähtus kuni 1950. aastateni, kui Türgi ruumilise keskkonna areng tüüris sujuvalt rahvusvahelise modernismi hoovuses4, traditsioonilisest elamutüübist ning oli ajaga kaasas käies seostatav pigem Frank Lloyd Wrighti pehme modernismiga (tuntuim esindaja türklaste enda “suur nimi” Sedad Hakki Eldem) kui kalgi geomeetrilise arhitektuuri ja elamisviiside moderniseerimisega.

Ent elukeskkond ei ole tegelikult ainus valdkond, mis osutas normatiivsele esteetikale vastupanu. Türgi modernismi Teise positsioon sai kuidagi eriliselt nähtavaks Holzmeisteri parlamendihoone külastamisel, mida türklased ise peavad oma moodsa arhitektuuri suurteoseks. Tegelikkuses osutus hoone plaanilahenduselt jäigaks ja ülimalt raskepäraseks kogu oma materjalide ja marmori pillerkaares – tuli ikka kõvasti pingutada, et seostada seda kuidagi modernistliku arhitektuuriga. Siiski viitasid mõned detailid ja nupukas loomuliku valguse toomine suurtesse suletud ruumidesse ähmaselt tahtmisele kuhugi edasi liikuda ja kaasajastuda. Soovi muutuda võibki ilmselt pidada modernismi teisendite ühisosaks, mis kahe erineva mehaaniliselt kõrvutatud pinnamustri, koreda betooni ja kirju marmori, kaudu niisama lihtsalt ei pruugi nähtavaks saada.

Modernismi Türgis ja Lähis-Idas ei saa seega käsitleda kui täielikult omaks võetut või siis tuliselt vastustatud kultuurilist praktikat, vaid seda on kohandatud, vahendatud ja mugandatud väga mitmeti. See reegel kehtib ka Euroopas või Ameerikas, kus normatiivse arhitektuuripraktika äärealade suhe oma keskmega on samuti määratletud valikute ja keeldumiste, interaktsiooni ja tõlke kaudu.

 

1Näitena võib tuua kas või tänavu suvel toimunud TLÜ humanitaarinstituudi suvekooli “Contested modernities”.

2Elvan Altan Ergut, Belgin Turan Özkaya, Modern architecture in Middle East. Beyond tradition and development. – Docomomo Journal, September 2006.

3Sibel Bozdogan, Resat Kasaba, Introduction. – Rethinking Modernity and National Identity in Turkey. By Sibel Bozdogan and Resat Kasaba (eds.). – University of Washington Press, 1997.

4Paneelmajadest elamualade kõrval kerkisid näiteks kohalikud korporatiivse modernismi tähtteosed Hiltoni hotell İstanbulis (SOM, Sedad Hakki Eldem, 1953) ja Grand Hotel Ankara püsttahukas  (Marc Saugey, Yüksel Okan, 1960).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming