Modelli nullväärtus

Andri Ksenofontov

TOOMAS VOLKMANNI näitus „Jeunesse Fatale” galeriis 008 (Rävala 7) kuni 19. VIII. Toomas Volkmann kirjeldab nullväärtusega fotohetke kui olevikuviivu, kus minevik veel kestab ja tulevik juba algab. Olevik on punkt, mille kohta ei oska öelda, kas see on alatasa tekkimas või pidevalt hääbumas. Ometi osutavad niihästi „alatasa” kui ka „pidevalt” igavikule.

Fotokaader on Toomas Volkmanni arvates risttee, kus kõik suunad on valla, vali, milline tahad. Alles aastaid hiljem tuttavate pilte albumis lapates tead öelda, kuidas asjad edasi arenesid: et ühed ei kohtunud enam kunagi, teised käivad siiani läbi. Sellist hetketaju võib ju ka laiendada, näiteks külastuspaikade või kodukoha fotografeerimisele. Tagantjärele on tark nentida, et selle maja värv kestendab tänaseni, tolle asemel on nüüd ostukeskus. Aga see ei ole enam hetk, see on lugu. Teisest küljest, kõik sõltub mastaabist. Mis on inimesele aasta, on majale korraks sisse-välja hingata.

Fotohetk on nagu nõelaga paberisse torgatud punkt, mis määrab täpselt selle koha, kust deemon läbi lendab, ent seda ei tea keegi arvata, kus suunas ta kihutab või hiilib. Deemoni trajektoor on lugu, punkt selle teadaolev algus ja olemasolu tõestus. Ühel pool nullpunkti on autori, teisel pool vaataja maailm. Toomas Volkmanni fotograafiline nullpunkt on modell.

Lihtsate koduste vahenditega võib teha katse, mida kirjeldatakse paljudes fotoõpikutes. Võtke üks valgusekindel kingakarp. Minge täiesti pimedasse ruumi ja kinnitage karbi põhja fotopaber, näoga ülespoole. Valige koht ja aeg, mis tunduvad kohased. Hoidke karpi liikumatult ja torgake nõelaga auk keset kaant. Kindluse mõttes võite üritada näpunipsutamist või „kuku!” hüüdmist. Siis kleepige auk kinni ja ilmutage karbis olnud paber. Saate näha, kas deemon pani teid tähele ja viitsis külastada veel ühte camera obscura’t. Asi ei olegi nii lihtne? Võimatu ka mitte.

Kui valgus, ilme, asend ja faktuur on õiged, kui modelli reageerimistempo ja kehastumisvõime toetavad fotograafi otsinguid, võib ka deemoni leida. Sest see on võimalik nagu sukelduva jäälinnu sinise sähvatuse tabamine. Toomas Volkmann käitub ornitoloogi ettevaatusega, üritades eemaldada motiivist kõik liigse, mis võib moonutada loomulikku. Kaovad grimm ja riided, jäävad vistrikud ja sooned. Saavutatud nullväärtus, deemoni jaoks puhastatud ava, seab kunstikriitiku kimbatusse. Millest on siin rääkida? Ja isegi kui meeldib, kuidas kiita? Võib ju arendada diskursust, kas Toomas Volkmann on ikka läbinisti aus, sest natuke meiki kasutab ta ikka. Nagu lihuniku tähelepanuosutus, kui budist sipelga peale astub, sest budistid ju räägivad, et nii ei ole ilus. Võib öelda, et Toomas Volkmann suudab tabada süütust kui risttee nullpunkti, kus võimalused juba on, aga kogemusi veel mitte. See on täpselt teemakohane noortele, kelle kogemuseelne teesklus ja -järgne ülbus lisavad huumorihõngu. 

Üks Toomas Volkmanni viimase aja suuremaid seeriaid avaldati raamatus „Brides in Bloom” („Pruudid õites”), mille lilleseadete autor on Taivo Piller. Isegi passipiltniku juures käinud inimesel on ettekujutus sellest, kuidas ohvrit palavate lampide all pikki minuteid praetakse, et dokumendile sobivat nägu jäädvustada. Mis aga siis, kui modelli juustesse kevadõite õrn muster põimitakse? Modelli ilu ei morjenda eriti kedagi, seda vist eeldavad kõik, et ta naeratust ja rühti treenitakse talisukeldumise ja tulekustutamise tingimustes. Ent lilled käsu peale nägusad ei püsi. „Pruudiõite” lõikelillede värske noorus stuudiotingimustes on fotokäsitöömeisterlikkuse ime. Sama tundlikkusega läheneb Toomas Volkmann ka inimese süütule noorusele.

Nagu lilled ei nõua kirjeldavat diskursust, nii ka modellid mitte. Eelkõige on nad vaatamiseks. Pärjapilt ei avalda õie botaanilist tõde, vaid hetke, kui fotosüntees veel kestab, aga vars on juba lõigatud ja närtsimine alanud. Nii rebitakse ka modell välja oma loomulikust keskkonnast, kui teda stuudios sättima hakatakse. Inimese ilustamata loomulikkust hakkasid väärtustama ajakirjad The Face ja I. D. Selles võib näha briti klubides valitsevate töölisnoorte uhket poosi, mis trotsib klants-glamuuri. Kui oled Eestis keskklassist või jõukamast kihist, siis mukid end. Kui aga ei muki ega säti, saadetakse heaga või kaod ise häbenedes. Seepärast ei ole Toomas Volkmanni ilustamata glamuursed ja endaga rahul noored mitte ajastu fotodokument, vaid kunstniku fotosüntees. See on utoopia, paljude nullini puhastatud väärtuste lõppsadam.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming