Mitmetine déjà-vu Kunstihoones

Kadri Veermäe

Näitus „Mälestusi külmast utoopiast” ehk „Memoirs from a Cold Utopia” Tallinna Kunstihoones kuni 26. II. Kuraator Eve Kask, kujundanud Terje Kallast ja Urmas Luure. „Mälestusi külmast utoopiast” tekitab juba näitusesaali sisenemisel tugeva déjà-vu-tunde: paljutki oleks varem juba nagu näinud. Koonduslaagri õudused, defitsiidimajanduse tingimuses erilise tähenduse saanud kaup, Nõukogude Liidu lagunemine ning uue elu võimalusterohkus ja pettumus – kõik see mõjub väga tuttavlikult. Muljet süvendab veelgi asjaolu, et nähtud pole ainult temaatika, vaid isegi teosed, sest vähemalt Eesti näitusepublik on paljudega kindlasti juba kohtunud. Kuraator Eve Kask panigi väljapaneku alguses kokku Londonis eksponeerimiseks, nimelt sai seda eelmisel aastal näha londonprintstudios. Nii et tegemist pole taaskinnitusega Eesti mälukollektiividele, et minevikus toimunut tuleb jätkuvalt meeles pidada, vaid läänlase pilgule mõeldud veidi didaktilise ülevaatega Ida-Euroopa kunstist. Teosed on osavalt valitud: need annavad üksteisele kõrvaltähendusi ning isegi Eesti noorte kunstnike verivärsked tööd sobituvad mugavalt üldisesse konteksti ja omavahel. Vahel jääb mulje, et vähemalt eestlase jaoks korratakse veidi liiga selget sõnumit, millele keegi vastu vaielda ei soovigi. Kui lugeda aga Londonis toimunud näituse arvustusi, on näha, et sealsele publikule jätab pakutu veidi värskema mulje. Näiteks kirjutab Stephanie Harris Galerie8 kodulehel: „Näitus kõnetab otsekoheselt ja ausalt sotsiaalseid teemasid, mida rõhuva poliitilise režiimi tingimustes poleks sel viisil käsitleda lubatud” ja lisab, et tegemist on „väga hea, kuid ehk veidi ülekuhjatud näitusega”.

Talle sekundeerib ehk tahtmatult londonprintstudio direktor John Phillips, kelle selgitustekstid on väljas ka Kunstihoones. Iosif Király teose „Kaudne – Bukarest” noor punkar, kelle särgilt karjub vastu „Miami”, on jäänud kaamera ette Bukaresti presidendipalee ees, mille ehitamist alustati 1984. aastal diktaator Ceauşescu käsul.

Phillips kommenteerib „rahva majaks” nimetatud hoonet sõnadega: „kõige grotesksemalt vääriti mõistetud administratiivhoone maailmas”, ka Lonely Planeti reisijuht on selle kunagi tituleerinud „koledaks kommunistlikuks hooneks”, näidates selgelt, et retrospektiivselt on moraalset aspekti peaaegu võimatu üldistest hindamiskriteeriumide hulgast välja jätta. Eetilisus kui peamine kategooria toob aga kaasa viisaka ja õige, kuid tihtipeale igavavõitu tulemuse.

Üldiselt on aga lihtne näitust vaadata läbi „enne keelatud, nüüd lubatud prisma”, mis on küll lihtne ja selge, kuid paraku ekslik, jättes liiga üheülbalise mulje. Nõukogude argielu põhjalikult uurinud etnoloogid Jelena Zdravomõslova ja Viktor Voronkov on näiteks küpse sotsialismi uurimiseks (1960.–1980. aastad) loonud mõiste „mitteformaalne avalikkus”, kus avaliku ja eraelu vaheline hall reglementeerimata tsoon pakkus küllaldasi võimalusi sellisteks vangerdusteks, mis Harrist tsiteerides poleks olnud „rõhuva režiimi tingimustes lubatud”. Ametliku materjali valguses on tegelikku elu mõtestada veidi naiivne, seda saab endale lubada vaid see, kes teeb seda sekundaarsete allikate alusel.

Kes on veidi elulugude ja mälu-uuringutega kokku puutunud, teab hästi ka mineviku tõlgendamise kahesuunalist iseloomu: ühest küljest mõtestatakse möödunud sündmusi tänapäeva ideoloogia valguses, teisest küljest aga tõlgendatakse osaliselt ka tänapäeval toimuvat just mineviku sündmustest lähtuvalt. Kaks erinevat konteksti ühendab tervikuks tõlgendaja isik ja seda on näha ka Kunstihoone näitusel: kunstnike teosed sisaldavad ühtaegu märke nii toimunust kui ka tulevast.

Tarbimistemaatikast ning asjade ihalusest ei saa näitusel kuidagi mööda. Vene etnoloogi Vladimir Šlapentohi hinnangul iseloomustaski nõukogude elu 1970. ja 1980. aastatel ilmeka tunnusjoonena „kadedus”, mis võrsus nn massikultuurist: inimesed tahtsid ja hindasid samu asju ning suurem kontakt läänega võimaldas materialistlikku silmaringi veelgi avardada. Selle hilised viljad võtab ammendavalt kokku küll varemgi nähtud Alina Rudnitskaja „Bitch’ide akadeemia” (ka pealkirjaga „Kuidas saada litsiks”), kus naised õpivad küll nädalaid rahapalumist ja pesus väänlemist, kuid kuulevad hallipäiselt meeskoolitajalt lõpuks, et mehi siiski selliste labaste trikkidega petta ei õnnestu, sest „mehed saavad kõigest aru”. Sellega sarnaneb veidi noore Eesti kunstniku Jevgeni Krassi „Zamkadje” – joonistused väljamõeldud kohast Moskva ringtee taga. Vaesus ja viinajoomine ei üllata, küll hakkavad aga need koos vigases eesti keeles alltekstidega väga veidralt koos tööle.

Palju tähelepanu on juba varem pälvinud ka näituse üks kuulsamaid teoseid, poolaka Zbigniew Libera „Lego- koonduslaager”, seekord eksponeeritud küll fotode kujul. Tegemist on huvitava teosega, mis lisab tänuväärselt hingekriipiva tasandi peaaegu igas kontekstis, kus seda näidatakse. Viimati nägin Libera tööd mitu aastat tagasi Berliinis, kus olid välja pandud päris legomehikesed, kõrvalseina kaunistas aga varalahkunud newyorklase Dash Snow’ „Saddam Glitter Cum Series”, kus kunstnik on kõmulehtede esikaanefotodele Saddam Husseinist peale ejakuleerinud ning spermale siis sätendavat ainet lisanud.

Kunstihoones jagab Libera aga saali teiste hulgas ka leeduka Kęstutis Grigaliūnase monumentaalse installatsiooniga „Surmapäevikud”, kus üles riputatud esimesel okupatsiooniaastal tapetud kaasmaalaste portreed, ning noore Eesti kunstniku Sten Eltermaa videoga „Suguvõsa kokkutulek”. Seal tekivad perekonnaportreele sugulaste nägude asemele järjest mustad sõõrid, lõpuks istuvad pildil vaid peata surnud inimesed. Selge idee ja hea teostus ületab siin paljud pisarakiskujad, kuigi temaatika on sama.

Näituse üks põnevamaid teoseid on Bulgaaria kunstniku Ivan Moudovi „Fragmendid (kast nr 1, nr 2, nr 3, nr 5)”, kus fotodel on näha kaasaskantavat kunstimuuseumi ehk maailma galeriidest ja institutsioonidest näpatud teoste tükke. Moudov on ise intervjuus* maininud, et kui ta algul varastas kõike, mis kätte juhtus, ning tema kogu oli midagi Wunderkammer’isarnast, siis edaspidioli ta palju valivam, näpates ainult asju, mis talle meeldisid. Varastamine on tema sõnul aga ainult vahend, rohkem huvitasid teda kollekteerimine nähtusena ning oma tegevusest tekkinud pahandused.

Horvaadi kunstnik Igor Grubić tegeleb aga teoses „366 vabastusrituaali” linnaruumi ümberkujundamisega, võttes sihtmärgiks monumendid („Sallid ja monumendid”), kus kujudele ette seotud punased sallid kaaperdavad igasugused teised tõlgendusvõimalused. Avaliku ruumi vajadust ideoloogiliselt korras olla näitab selgelt ka „Punane purskkaev”, kus punast värvi vee sarnasus verega on vältimatu paralleel.

Üldiselt pakub Kunstihoone näitus eestlasest publikule mitmetasandilisi äratundmisvõimalusi, mõned neist on isegi tüütuseni selged, teised võiks aga üle vaadata. Huvitavam on aga näha, millist Ida-Euroopat ja selle minevikku kuraator on tahtnud läänele näidata: selget, jõulist ja paratamatult veidi moralistlik-didaktilist, kokku aga veidi vähem, kui väga ägedalt vastuokslikust pealkirjast loota võinuks.

* http://www.artmargins.com/index.php/5-interviews/595-ivan-moudov-interview

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht