Mitmetahuline Enno Hallek

Kersti Koll

Enno Halleki näitus „Fraktaalne abielu varjuga” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 7. XI.  Sel sügisel on Tallinnas korraga kahel näitusel väljas Stockholmis elava ja töötava Enno Halleki looming. Kumu suurnäitusel „Eesti kunst paguluses” markeerib kunstniku teoste valik laiemalt tema loomingu olulisemaid suundumusi, Kunstihoone galeriis avatud Harry Liivranna kureeritud isikunäitus „Fraktaalne  abielu varjuga” esitleb mängleva elegantsiga Halleki kõige omanäolisemat ja innovaatilisemat loometahku – lõpmatu varieerimise ja uute tähendusväljade loomise võimalusega moodulmaale.  1931. aastal Läänemaal Rohukülas kaluri perekonnas sündinud Enno Hallek pages 1943. aastal teismelise poisina koos vanematega kaluripaadis Rootsi, jagades sama saatust kümnete tuhandete kaasmaalastega. Kunstiõpinguid alustas Hallek töö kõrvalt korrespondentkursustel,  tõsiseks innustajaks Arno Vihalemm. 1960ndail väga jõuliselt kunstiellu astunud Hallekist kujunes üks tänapäeva nimekamaid Rootsi maalikunstnikke, kes on andnud arvestatava panuse sealse popkunsti ja kontseptualismi arengusse. 1975. aastal valiti ta Rootsi Kuningliku Kaunite Kunstide Akadeemia liikmeks ning aastatel 1981–1991 oli ta karismaatilise õpetajana Stockholmi Kuningliku Kunstikõrgkooli maalikateedri professor ja monumentaalkunsti osakonna juhataja.      

Hallek alustas oma loometeed realistlikus laadis, eristudes teadlikult toona rootsi kunstis valitsenud abstraktsionismist. Tema realism, mida ta ise nimetab psühhorealismiks, pole siiski kunagi pelk tegelikkuse kajastamine. 

Halleki realistlikes motiivides, esmapilgul ka kõige banaalsemates detailides, on alati teatud annus sürreaalsust ja mitmetähenduslikkust. Tihti läheneb ta kujutatavale dualistlikult, kujutades ühte ja sama motiivi, maastikku või portreed poolitatult kahest täiesti erinevast vaatepunktist. 1960ndatel oli Hallek Rootsis üks esimesi popkunsti viljelejaid, kes põimis oma kujundikeelde oskuslikult ja meeldejäävalt ka eesti rahvakunsti motiive.  1970ndatest on ta looming väga tugevalt mõjutatud kontseptualismi põhimõtteist. Tundliku närviga on ta lahanud üldinimlikke, ühiskonna- ja keskkonnaprobleeme ning vaadelnud tehnoloogia kiire arenguga kaasnevaid muutusi. Teda on alati huvitanud teadus ning läbi aastate on ta tegelenud mõne paeluva teooria lahtimõtestamisega maali- ja värvide keeles.       

Enno Hallek on pidevalt otsinud maali piire avardavaid võimalusi. Tudengipõlvest peale on ta loonud maali ja skulptuuri vahepealseid objekte. Esmalt lõikas ta puidust rohmakaid kalu, mida ta ilmekalt üle maalis. Selge autobiograafilise alatooniga kalade teema on teda köitnud kogu tema loometee vältel. 1960ndate keskpaigast hakkas Hallek  katsetama traditsioonilise maalivormi ja -pinna nihestamise ja dekonstrueerimise võimalustega: ta kujutas illusoorselt „kokku sõlmitud” maastikke ja kokku pressitud või nööritud värve või loobus üldse nelinurksest maalitahvlist tavatute vormidega lõuendi kasuks. 1970ndatel jõudis ta suurte puidust välja saetud ja ülemaalitud teosteni. Viimastel aastakümnetel on Hallek loonud vineerist saetud moodulmaale ehk fraktaleid, nagu  ta neid teaduskeelest üle võetud terminiga nimetab, loonud oma kunstikeelse versiooni teda paeluvale teaduslikule käsitlusele. Neist maalitud mooduleist on võimalik kombineerida lõpmatul hulgal erineva tähendusväljaga installatiivseid teoseid, luua kõikvõimalikke värvikooslusi ja konfiguratsioone. Neid mõneti Lego klotsidega võrreldavaid mooduleid pidevalt uuteks kordumatuteks vormisüsteemideks kokku kruvides või sidudes  huvitab kunstnikku aina uute jutustuste loomise võimalus. Praegust Kunstihoone galerii näitust ette valmistades töötati Halleki maalimoodulitest tulvil ateljees läbi mitmeid variante. Välja on pandud galeriiruumi hästi pingestav minimalistlik valik, kusjuures mängitakse eelkõige värvi, valguse ja varju suhetel. Seekordne võrdlemisi vähestele töödele üles ehitatud näitus peegeldab kunstniku ja kuraatori head teineteise tundmist ja usaldust: 

Liivrand on olnud ka Halleki eelmiste Eestis tehtud personaalnäituste kuraator (1990. a Kadrioru lossis, 1995. a Deco galeriis ja 1999. a Linnagaleriis).        Halleki moodulmaali süsteemi üks suurejoonelisemaid arendusi on Kumus pagulaskunsti näitusel eksponeeritud „Kaasaskantav päikeseloojang” (1990–2005). See installatiivne teos koosneb keskelt nagu mõtteliselt päikeseloojangu horisondil poolitatud ja nööriga kokku sõlmitud ümmargustest vineerist maalidest, mida eksponeeritakse iga kord erineva rütmiga maailma kõiksust markeerival mustadest ringidest taustal. Installatsioon muutub ka näituse ajal pidevalt, kuna  publikule on antud võimalus maale alla võtta ja omal valikul tagasi riputada. Sama teos oli viimati veelgi suuremas mahus väljas 2008. aastal Stockholmis Moderna Museetis. Suur osa Enno Halleki loomingust on autobiograafilise tagapõhjaga. Tuntuim ning ka eesti pagulaskunsti kontekstis üks märgilisem töö on kümnest aerust koosnev teos „Minu aerud Eestist ja mälestused” (1975). Aerude kõrval on Hallek läbi aastakümnete  oma loomingus tõlgendanud lapsepõlvest mällu jäänud motiive, värve ja meelelisi elamusi. Üle viiekümne aasta on ta maalinud päikeseloojanguid ja vikerkaari, kus on koos nii huvi Kandinsky värviõpetuse vastu kui lapsepõlve mälestused Rohukülast. Enno Hallek on läbinisti kolorist. Ühes 1973. aastal antud intervjuus mainib ta, et elu vapustavad sündmused seostuvad tal ühe kindla värviga ning et värviga saab kirjeldada kõige paremini ka  ühiskondlikke suhteid.   

Enno Hallekilt on tellitud Rootsis mitmeid monumentaalseid teoseid avalikku ruumi, ta on korraldanud performance’eid ning loonud ka mitmeid videokunstiteoseid. Kunstihoone galeriis on eksponeeritud vaimukalt putuka kooriku ja turvise vormilisele analoogiale üles ehitatud video „Rüütel ja kirp” (1999).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming