Mitmekülgne ja universaalne

Kümme aastat rahvusvahelist tegevuskunsti

MARIAN KIVILA

Tegevuskunstifestivali „Diverse Universe“ ehk „Mitmekülgne universum“ avaüritus Tallinna Kunstihoones 15. IV. Osalejad Andrus Joonas, Antibody Corporation (USA), Barbara Lehtna, Helen Solovjev, Billeneeve, Frederick Krauke (Saksamaa), Melodie Duchesne (Indoneesia), Mathieu Sylvestre (Prantsusmaa), Nina Yahred (Mehhiko), Xiao Yurong (Hiina), Risto Puurunen alias CW01 (Soome), The Girls (Persefoni Nikolakopoulou, Yiota Georgakopoulou, Thalia Zachariadou, Eleni Oikonomou, Kostas Kalles, Kreeka), Larry Rodriguez alias Flower Vato ja Steve Vanoni (USA).

Tegevuskunstifestival „Diver

Kunstihoone ürituse agressiivseim performance oli kahtlemata Frederick Krauke, Melodie Duchesne’i ja Mathieu Sylvestre’i veganismi propageeriv etteaste „Ahnus“ („Greed“).

Kunstihoone ürituse agressiivseim performance oli kahtlemata Frederick Krauke, Melodie Duchesne’i ja Mathieu Sylvestre’i veganismi propageeriv etteaste „Ahnus“ („Greed“).

Mats Õun

se Universe“ ehk „Mitmekülgne universum“ toimus esimest korda 2005. aastal ja on välja kasvanud Paide festivalist „Aeg. Ruum. Liikumine“. Kümne aasta tagune avaüritus oli minu esimene tõsisem ja teadvustatud kokkupuude seda liiki kunstiga ning tookord tundus see enneolematult võimsa ja emotsionaalse publikuga suhtlemise viisina. Mitmete meelte kaasamine, ühiste kogemuste ja müütide dekonstrueerimine, sümbolitega mängimine reaalajas – oleksin nagu sattunud David Lynchi filmi. Kümme aastat hiljem ei ole kogemus enam nii peadpööritavalt jalustrabav, kuid samalaadsete stsenaariumide variatsioonid pakuvad endiselt mõtteainet ja vaatemängu.

„Mitmekülgse universumi“ kontseptsioonis ega ka performance’i-kunstis ei ole suuremas plaanis midagi muutunud. Festivali idee on endiselt olla erineva kultuuritaustaga tegevuskunstnikele kohtumispaik ja pakkuda mitmekesisust, ennustamatut programmi ning eksperimenteerida inimeste ja ruumi sünergiaga. Festival on rändava iseloomuga ning kulgeb enamasti läbi Euroopa riikide. Turnee käigus leiutatakse pidevalt uusi performance’eid, mistõttu võib tase olla ebaühtlanegi. Performance’i-kunst iseenesest on ehk muutunud pisut interaktiivsemaks, publikukesksemaks ja tehniliselt viimistletumaks, kuid teemad, mis kunstnikke köidavad, on endiselt ühiskonna valupunktid ja eksistentsialistlikud küsimused.

Tundub, et aastatega ei ole muutunud ega aktuaalsust kaotanud ka ühiskonna probleemid ning võideldakse ikka samade tuuleveskitega. Kuigi see võib pikapeale osutuda pisut tüütuks, on ilmselgelt vajalik, et me seisame järjepidevalt oma tõekspidamiste eest.

Kunstihoone ürituse kõige agressiivsem performance oli kahtlemata Frederick Krauke, Melodie Duchesne’i ja Mathieu Sylvestre’i veganismi propageeriv etteaste „Ahnus“ („Greed“), kui publik sunniti vaatama videoklippe lihatööstuse õudustest tapamajades piinlevatest sigadest kuni kollaste nunnude tibupoegadeni. Kui Facebookis ringlevaid loomaarmastajate postitatud veganismi levitavaid videosid saab lihtsalt ignoreerida, siis performance’i-publik tundis Tallinna Kunstihoones kohalejäämise sundi ka siis, kui Krauke end peaga vastu peeglit puruks peksis või põlema süütas. Saalist põgenemine ei oleks ka olnud eriti lihtne, sest publikumass olid täitnud iga ruutmeetri.

Performance sisaldas ilmselget vihjet inimloomuse lollusele teha teadlikult valesid valikuid ning kalduvust langeda mugavustsooni. Peegli abil kaasati performance’isse ka publik: peegelpilti ümbritsevad seinale projekteeritud lõhkirebitud searümbad ja neid saatev Sylvestre’i dramaatiline helitaust lausa kutsus esile süütunde. Järgnenud kunstniku enesevigastus mõjus intiimselt ja häirivalt, kuid kinnistas tugeva sümbolina „pealtvaatajate“ staatuse nii etenduses kui ka argielus, vihjates keskmise inimese mugavusele ja soovimatusele sekkuda problemaatilistesse olukordadesse. See kõik tuletas meelde Marina Abramovići 1974. aasta legendaarse performance’i-eksperimendi „Rütm 5“, mille käigus kaotas kunstnik põleva viisnurga keskel lamades ootamatult teadvuse, kuid osutus ühel hetkel siiski päästetuks, sest väidetavalt oli publiku hulgas arst, kelle taluvuslävi kehapiinamise või teadvustatud ohtude suhtes oli ülejäänud publiku omast pisut madalam. Krauke performance’is olid ohud rangelt kunstniku kontrolli all ning elu publiku kätte ei usaldatud. Etteaste sisu ja konteksti arvestades olekski see olnud põhjendamatu žest.

Poliitilist performance’it esindasid seekord Nina Yahred koos Xiao Yurongiga ning Eesti performaatorid Barbara Lehtna ja Helen Solovjev. Mehhiko päritolu Yhared koos hiinlannast Yurongiga viitasid oma performance’iga „Migrandi nahk“ naiste migratsiooniprobleemile ja ekspluateerimisele Mehhikos ja Hiinas. Feministlikule kunstile tüüpilised märgid segunesid puhastusrituaalide juurde kuuluva atribuutikaga meest ja suhkrust põlevate küünaldeni. Yhared on esinenud naiste migratsiooni puudutavate performance’itega mitmetes riikides mitmetel festivalidel eesmärgiga käsitleda sama problemaatikat eri kontekstis ja keeltes ning rõhutada avatud piire ja muutuvaid ruume. Meie kunstnike Lehtna ja Solovjevi „Hetk, mil ma avastasin, et ma olen parim“ oli pühendatud kõikidele konservatiivsetele erakondadele ning mõjus universaalsete ja aegumatute probleemide taustal aktuaalselt värske sotsiaalse kommentaarina viimasel ajal meedia vallutanud EKRE absurdsustele. Sealjuures võis nimetatud performance jääda aga arusaamatuks sellele, kes meie konteksti ei tunne. Esteetilist performance’it esindas Kunstihoone üritusel kõige tugevamalt Kreeka kollektiiv The Girls. Nende ekspressiivses etenduses sümboliseeris iga karakter üht kindlat värvitooni. Aktsiooni käigus värviti ära Tallinna Kunstihoone suure saali tagaseinale kinnitatud lõuend. Yharedi poliitilise performance’i taustal kippus The Girls’i performance’i interpretatsioon tüürima poliitilistele radadele viidates küsimustele nahavärvist, võrdsusest ja inimõigustest. Kunstnikud ise küll välistasid selle probleemi teadliku kasutamise, kuid siin tulebki välja „Mitmekülgse universumi“ kõige positiivsem omadus luua nähtud performance’itele veel teinegi, kaaskunstnike loomingust mõjutatud kontekst.

Tulles tagasi kümne aasta taguse ja tänavuse festivali või tollase ja nüüdse performance’i-kunsti võrdluse juurde, tuleb tunnistada, et võib-olla ongi kohatu võrrelda kunstiteoseid, nende sisu või võimekust mängida emotsioonidel. Tajuprotsessis on tegelikult olulisem roll vaatajal ning tõlgendused ja elamuse saamise aste on suuresti tingitud ka publiku kogemustest, teadmistest, hetkelisest tujust ja empaatiast.

Siin peitub ka ilmselt põhjus, miks mõned pika traditsiooniga ettevõtmised ühel hetkel hääbuvad või kaovad: kordumisel kaob uudsus ja pinge ning tekib monotoonsus.

Kui 1990ndatel ja 2000ndate alguses kuulus performance iga korraliku näituseavamise või aiapeo juurde, siis praegu on klassikaline performance hakanud fookusest välja libisema (kui jätta välja tantsuetendused või performatiivse loomuga sekkuvad kunstiteosed) ning performance’i-kunstnikust on saanud haruldane liik, mis vajab kahtlemata kaitse alla võtmist. „Mitmekülgne universum“ suudab õnneks siiski jätkuvalt üllatada, pakkuda kogemist väärt hetki ning täita üha suurenevat musta auku kohalikul tegevuskunstimaastikul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming