Mis võiks toimuda galeriis, millel puudub lagi?

Tanel Rander

Artishoki biennaal asetas kunsti ja kriitika vahetult kõrvuti, üksteisega konkureerivale positsioonile. Oletus, et koos kunstiteosega eksponeeritud kümme kriitilist teksti kisuvad kunstiteose alasti, ei leidnud kinnitust. Pigem sündis midagi vastupidist. Kriitikute tekste on ka praegu võimalik lugeda biennaali kodulehel (www.artishokbiennale.org). Seal tuleb esile kindlaid, korduvaid autoripositsioone ja paiguti ootuspäraseid reaktsioone lähteülesandele. Esitatud teoste põhjal arendasid kriitikud välja oma iseäraliku maailma, kujult kohati sarnase, vahel ka ühiste meridiaanidega läbistatud. Kriitiku omailm kipubki enamasti palju läbipaistvam olema kui kunstniku oma. Kunstnikud esinesid teadlike manipuleerijatena, heites kriitikute hammaste vahele atraktiivseid konte ja lahkudes sündmuspaigalt  ka pärast pikki artist-talk’e sellistena, nagu nad sinna olid tulnud. Artishoki biennaali võib käsitleda teose, kriitika, teooria vastasmõjude miniatuurse mudelina. Biennaal tõestas, et vastasmõjude masin pole sugugi ootuspäraselt toimiv suletud süsteem, et on siiski midagi, mis läheb tõlkes kaduma või jääb õhku rippuma.    

Kõige eredamaks näiteks võib tuua kriitikutele raskusi tekitanud Rauno Thomas Mossi töö „Mein Kampf” („Minu võitlus”). Kriitikud pidid teksti kirjutamisel leppima ainult  töö kavandiga. Siiski läks Mossi tõlkest palju kaduma ka teistel põhjustel. Kriitika oli tema puhul liiga ettevaatlik, sellest ei tekkinud mõistmisele iseloomulikku küllastustunnet, mida pakkus kunstnik oma vestluses. Mida hakata peale kunstnikuga, kellel on ülihea tehniline arsenal ja kes valdab semiootikat, ent distantseerib end teadlikult tõlgendamisest ja tekstil põhinevast kaasaegse kunsti paradigmast maailma, mille ajalugu lõppes  Suure Prantsuse revolutsiooniga? Artist talk’il distantseerimise žesti võiks käsitleda kui kaasaegse kunsti enesekriitikat, sest paiguti võib täheldada kunstikriitika muutumist kontrolli alt väljunud tekstiteerulliks, mille suund on ette teada ja mis toodab erineva kujuga, ent ühtviisi lapikuid kunstiteoseid. Äsjases Klassikaraadio „Kunstiministeeriumi” saates tegi Indrek Grigor tähelepaneku, et biennaalil esinenud kunstnikud peavad  justkui võitlust, kas üksteisega või kaasaegse kunsti süsteemiga. Sümptomaatiliselt kasutab kriitik Maarin Mürk oma tekstide pealkirjades sõna Kampf. Otsesele konfliktile süsteemiga viitab Kaisa Eiche töö „Loves me, Loves me not” („Armastab mind, ei armasta mind”), tõstes esile kunstnikupositsiooni ebakindlust. Kitšilikke vahendeid kasutades tekitab ta stereotüüpse, vastuolusid loova ja tühistava esteetilise olukorra: kaks kaunist fotot,  ühel Kaisa Eiche, teisel Seill, kellel on ihtüoos, vahele asetatud kunstniku nimekaartidest koosnev habras kaardimajake, mis püsib koos vaid nimekaardi olemusliku formalismi tõttu. Tekstid näivad olevat üks kunstniku ebakindluse allikaid. Performatiivse etteastena loeb need süütul häälel ette Seill, kelle jutu vahele Kaisa Eiche, mikrofon vastu rinda, oma südametukseid puistab. Sümboolne performance. Sest, nagu öeldud, Artishoki biennaal on justkui kunstimaailma väike, võib-olla idealiseeritud mudel.     

Formaadi ja tekstidega suhestus otseselt  biennaali enim elevust tekitanud Johnson ja Johnsoni töö „Untitled” („Nimeta”). Töö seisnes näitusesaali külgmiste, tekste sisaldavate ruumide sulgemises seinte, värvi ja põrandaliistudega. Tabavamat formaadipõhist teost annab ette kujutada! 8. septembril, kui teost esitleti, ei olnud publikul võimalik seina taha jäetud tekstidega tutvuda ja oli vaid usalduse küsimus, kas seinte tagant tekste üldse leida võib. Praegu saab tekste lugeda biennaali kodulehelt. Ainus usalduse kuritarvitaja oli Maarin Mürk oma tühja lehega. Keegi pidi ju seda ka tegema.       

Kunstnike (aga mitte ainult) usalduse kuritarvitamisele viitas Toomas Thetloffi ja Taavi Piibemanni töö „Schrödingeri kast”. Teos, ilusa peegelduva pinnaga metallist karp, mõnusalt lapik, ei paljasta oma eesmärke ega kunstnike hoiakuid, nii nagu see ei paljasta ka oma sisu, hoolimata sellest, et sisu ülesehitus on kastil kirjas. Sisuga saab tutvuda vaid see, kes teose omandab. Vabalt võiks sellise teose koht olla Solarise keskuses, see võiks minna lausa masstootmisse: igal kastil erinev sisu, põnevust kui palju! Kõnealuse teose peegelpind teeb aga ärevaks. Selle peegli ees on kriitik üksi. Süsteemi, formaadi ja publiku suhtes neutraalsed kunstnikud on Anna-Stina Treumund oma tsiteeriva ja tõlgendava tööga „Woman  in the corner on Mutsu’s drawings” („Naine Mutsu joonistuste nurgas”), samuti Marge Monko oma kriitilise lühifilmiga „Shaken Not Stirred” („Raputada, mitte segada”). Treumund näib tegutsevat areneval, Monko väljakujunenud positsioonil. Kõige enam iseendale ja oma tehnikale on pühendunud Merike Estna oma kahe, võib-olla liigselt kontseptualiseeritud maaliga, mille koondnimetuseks on „Just Another Silly Painter” („Veel üks rumal  maalikunstnik”). Piisas vaid kahest väikesest maalist, et need omandaksid Estna ülejäänud loomingu taustal võrdlemisi selge ja mängulise kontseptsiooni.     

Laura Pählapuu „243 tõetruudes toonides postkaarti” on konstruktiivne poeetiline teos, mille puhul kunstnik on konstrueerija ja vaataja poetiseerija. Formaalselt toimivad nõnda ka Thetloffi ja Piibemanni töö. Samas pole mõtet rääkida konstrueeritusest rühmituse JIM puhul, kelle ekspositsiooni valguses võis  märgata eelmainitud kriitika-teerulli. Õnneks jäid tööd terveks, sest kriitikuid näis enim huvitavat rühmitusega kaasnevad institutsionaalsed ja isiklikud küsimused. See on muidugi arusaadav, sest kriitikud pidid töid vaatama arvutist ja ükshaaval. Seevastu galeriis tekkis kolmel videol rahulik, hüpnootiline koostoime ja segunevad helid tegid galeriist ühtäkki kimkiduklikult mõtliku ja meditatiivse templi.     

Jevgeni Zolotko võimas ja totaalne töö „It’s Time to Take the Ceilings Down” („On aeg võtta lagi maha”) andis mõista, et ühe süsteemi ümber müriseb kontrollimatu ja hoomamatu teine. Galerii on väljavaateta ruum ei tea mille keskel ja selle asukad suudavad ümbritsevat massi uurida vaid rakk raku haaval. Pole võimalik pääseda paradigmast, juhul kui see eksisteerib. Kriitikatekstidest saavad biennaali järel kriitikaobjektid, tõlgendustest  tõlgendajate tööpõld. Artishoki biennaal on kahtlemata viljakas tööpõld, mis sünnitab veel hulgaliselt tähemärke. Kuraator Kati Ilvese valik tabas nii kunstnike, kriitikute kui kunstnikega vestluste mõttes märki. „Süsteemi” sattus hulgaliselt võõrast ja värsket verd ning seetõttu vabanes paaril artist-talk’il ka korralikus koguses adrenaliini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming