Mis tunne on olla Trubetsky?*

Kadri Veermäe

Näitusel „Welcome to the Machine” („Tere tulemast masinasse!”) on eksponeeritud kaheteistkümne noore, valdavalt EKA fotoosakonna taustaga kunstniku püüdlusi mõtestada masinelu selle kõige laiemas tähenduses. Nagu heas näitusetekstis tavaks, ei tähista sõna „masin” siin midagi, mis teeb tööd ega mõtle, vaid on automatiseerumise, vääramatuse ning hingetuse metafoor. Erinevalt roboti-kummardajate ning masinaks saamise ihalejate kooskonnast pole siin masin/robot positiivne ideaal, vaid pigem sünge düstoopia osa. Kui tunded kõrvale jätta, kaob ka südametunnistus.  

Antropoloogidele on hästi teada „endogaamia” mõiste, mis tähendab, et ühe grupi liikmed abielluvad ainult oma grupi siseselt. Kes loetakse grupi liikmeks, varieerub, kuid lihtsaim defineerija on meie-tunne: omad on need, kes oleme meie. Osaliselt on selle näituse puhul tegemist endogaamse nähtusega – omadelt omadele. Sisenaljad, ristviitamised, oma mõistestik ning keel – kõik see on esindatud. Eriti selgelt tuleb see esile Johannes Säre kolme fotoga seerias: ta ei tee katsetki varjata kuraatori rolli, kuid muudab viimase demiurgist objektiks. Kes aga koodi ei mõista, nimesid ja nägusid ei tea, see kommi ei saa (Pink Floydi austajad välja arvata).       

Näitusel osalevad kunstnikud on mõnel juhul oma taiesed seostanud üldkontseptsiooniga isegi koolikirjandliku püüdlikkusega: masin-elu on a priori olemas, järgnevad vaid katsed teda avada ning paljastada. Kuna vastuväiteid pole, on järelikult kõik nõus. Millega või kellega nad täpsemalt nõustuvad, jääb kohati häguseks, kuid vähemalt saab selgeks, et masin on viljakas metafoor – suur osa maailmast on sellele taandatav. Mis selle tehte käigus võib kaduma minna, ei saagi teada, sest sellist võimalust ei ole keegi kasutanud. Samas aitab paralleel mitmetelt nähtustelt katte pealt või vaiba alt tõmmata.       

Analüüsitavate nähtuste (valdavalt üles ehitatud põhimõttel n=masin) ampluaa on mitmekesine, kuid vahel liiga otsene. Kiired assotsiatsioonid Interneti- ning tehismaailmaga  viivad visuaalselt löövate, kuid veidi tubli õpilase kompleksis tulemusteni. Mattias Malgu ning Anna Tuvikese töid võib vaadelda ka reisina vaenlase tagalasse – üks mõjuvamaid viise vastase purustamiseks on tsiteerida teda täpselt endale sobivas kontekstis. Paraku on kõik veidi liiga selge: sõnum saab edastatud, kuid millegipärast meenuvad Melbourne’is kohatud gei-, marksismi ning ökoühingu (kõik ühes) liikmed, kes paistsid olevat veendunud,  et idee jõuab kõige edukamalt pärale siis, kui see ruuporiga kõrva sisse röökida.     

Kõige elegantsem ning sundimatum automatiseerimise-vastane kriitika avaldub Sigrid Viiru töödes, fotod juhuslikest esemetest ehitatud masinatest. Neil ei ole mingit funktsiooni, nende abil ei saa midagi teha – need on täiesti kasutud objektid. Just see, et üsna kiiresti tuleb pähe mõte, mis selle asja eesmärk on, ongi lõksukoht. Autor ütleb, et ei peagi midagi saama: järeldusrada „see on masin, huvitav, mis ta teeb” on küll loogiline, kuid nüri, kuna on jäetud kasutamata iseseisva  mõtlemise võimalus ning sellega vaid kinnistatakse mehhaniseerunud mõttemalle.       

Uut perspektiivi pakuvad ka Tõnu Tunneli ning Maido Jussi installatsioonid. Esimene sunnib külastajaid koostööd tegema, et arvutimänguga sarnanevatele kaadritele lisatähendus juurde tuleks. Rott vajutab kangi alla ning vaataja saab mõnuaistingu kätte. Maido Jussi ruum on vastupidi väga individualistlik (ellujäämisinstinktid tahavad kiiresti välja lüüa), tõmmet ekraani poole on raske vältida, kuigi seal näidatu ülemäära paeluv just pole.       

Näituse üks mõjusamaid (ja hingekriipivamaid) töid on Reginleif Trubetsky perekonnaga toimuva peegeldus. Siin näitavad masininimesed oma kõige inetumat palet: hoolimatut hingetust ning südametunnistuseta (teksti-)tootmist. Pole olemas indiviide, kellel on vaid üks roll, kontekstist sõltuvalt on neid mitmeid. See, et parajasti mängitakse üht, ei tähenda, et teisi poleks olemas. Poliitik on ühtlasi ka isa. Kes julgeb endale võtta privileegi otsustada, kumb neist olulisem on? Näitusel selgub, et otsustajaid ikka jagub, jagub nii seintele kui ka videosse. Tige kobisemine kui kommentaatorite  by default setting pole arvatavasti kellelegi üllatuseks, küll aga on mõjuv näha neid Interneti-kontekstist väljarebituna ning reaalselt seinale maalituna. Edasi kerida pole võimalik, vaata ja kannata. Tekst ise näeb välja selline, nagu oleks autorite kollektiiv in corpore automaatse kirjutamise austajad – ebaloogilisus vaheldub täieliku absurdiga (seos bussis magamise ning erakonda astumise vahel on ületamatu tase). Polegi muud lisada peale kultuuriantropoloogilise  tõdemuse „kultuur on laiem mõiste kui ühiskond”. 1     

Kokkuvõtlikult on „Welcome to the machine”  küll vali, jõuline ning informatsioonirikas, kuid samas on terava mõistusega kriitilise analüüsija taga näha südametunnistusega inimest. Neid on seal tegelikult palju rohkem kui siinsest tekstist selgub. Ülejäänud väärivad täpselt samasugust tähelepanu, kuid midagi peab avastamiseks ka jätma.

* Võrdle Thomas Nageli artikliga „Mis tunne on olla nahkhiir?” – Akadeemia, 1996, nr 10, lk 2090–2109. 

1 L. Honko ja J. Pentikäinen, Kultuuriantropoloogia.  Tuum, Tallinn 1997.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming