Mis peab jääma või mis peab saama

Vappu Thurlow

Joonistustriennaal „Manu propria” Tallinnas ja Viinistus, organiseerija ja kuraator Loit Jõekalda.        Joonistustriennaali „Manu propria” läbivaima märksõnana võib nimetada rahutut ja otsingulist vaimu, mis iseloomustab rohkem või vähem kõigi selle töötubade üritusi ja ettevõtmisi ning ka kõiki suuremaid ja väiksemaid näitusi. Võiks öelda, et vastupidiselt kunstniku tavapärasele mõtteprotsessile liikus see triennaal realistlikult ja lõpetatud eneseväljenduselt visandlikuma, skitseerivama vaimsuse suunas, mille osakaal on kogu ürituses kahtlemata kõige suurem. Kas  see väljendas ka laiemas mõttes tänase, kõikjal rutakalt eksperimenteeriva kunsti vaimu, jäägu siinkohal lahtiseks küsimuseks, millele peavad vastuse andma järgmised joonistustriennaalid. Kui järgida sellist mõttelist vaimset suunda, peaks kõigepealt siiski vaatlema „oma käega” tehtud realistlikke joonistusi, milles ei avaldu ainult manuaalne, vaid ka kunstisse kätketud filosoofiline, väljenduslik tasand. Keerukate, rasketes rakurssides tabatud figuuridega tuleb  edukalt toime rahvusraamatukogu väljapanekus norra kunstnik Sol Kjøk, kes jäi meelde juba eelmiselt joonistuste näituselt, mis toimus Kunstihoones kolm aastat tagasi. Tema tööde sisuline tasand on väga keerukas, kokkupressitud figuurid on kehastunud mõtted, piltides on hoomatav maagiline element. Suured keerulised figuurijoonistused on Aatriumi galeriis ka rootslasel Björn Brusewitzil: figuurid on komponeeritud ajaloolis-arhitektuursesse, peadpööritavalt  avarasse ruumi ja on kujuteldavad sümboolsete (vaimsete?) põlvkondadena; nendesse süvenedes võib märgata hämmastavaid aspekte iseenesest küllalt skemaatiliselt antud figuuride juures.

Eesti kunstnik Rinaldo Veeber on joonistanud atleetlikku mehefiguuri ja tulemus on mõistagi veenev. Eveli Varik jagab temaga sportliku modelli eelistust, kuid mõnevõrra inimlikumast-psühholoogilisemast aspektist (joonistatud figuuristuudiumi on üldse üsna  palju eksponeeritud). Loodusmotiive on joonistanud realistlikult Lars Östling, kes esineb „Põhjatuule” näitusel Hobusepea galeriis. Kui ülitäpne joonistus hakkab edasi andma juba võimatuid asju, mainitakse enamasti sürrealismi; mõnikord näib lihtsalt, et need, kes peavad nähtustele nime andma, kasutavad seda mõistet oma kimbatuse varjamiseks. Jaapanlase Nooji Ishyana joonistatud silm, mille mõõtmed teevad vaataja relvituks, sisaldab oma põhjatus sügavuses aimamatust (ainet? reaalsust? struktuuri?), mis paneb kohmetuma, nagu näiteks elektronmikroskoobiga nähtav mikroelu. Et mitte pugeda fraaside taha, tunnistan: on asju, mille juures me end nii või teisiti ebamugavalt tunneme, nimetuste otsimine ei aita, leppigem siis sellega. Suuremat tööd kavandades või lihtsalt kätt harjutades kunstnikud tavaliselt visandavad, ja seda tehes tuleb kõige paremini esile nende  professionaalne oskus (või selle puudumine) tabada kellegi või millegi olekut ja karakterit paari osava joonega. Endastmõistetav tõde neile, kellele kunst on igapäevane leib. Iga kunstnik ei tahagi selliseid joonistusi näitusel eksponeerida, kuid triennaali korraldaja Loit Jõekalda on tuntud oma hea suhtlemisoskuse poolest ja ta oskab leida näitustele päris haruldast materjali. Andrus Kasemaa on iseenesest ammu joonistustega esinenud, seekord pole  ta Viinistu kontserdisaali näitusel mitte elurõõmsate monumentaalsete fantaasiate, vaid ehedate visanditega. Talle sekundeerivad Liisa Kruusimäe meeleolukad žanristseenid värvilistel paberitel: inimesed ja toad, näod, mis on ise peaaegu nagu maastikud, mida kõnetades võib hoomata nende hõngu. „Põhjatuule” näitusel Hobusepea galeriis eksponeeris samalaadseid meeleolukaid žanrivisandeid Sven Svensson, kes on visandanud hobuseid, suplejaid, hokimängijaid  ja lihtsalt toas istuvaid inimesi – just nõnda, nagu klassikaliselt kujutleme kunstnikku inimese seas: istub veidi eemal, joonistusplokk käes, teeb teistele märkamatult tähelepanekuid, kui lähemale astuda, võib ta meid viimastega vägagi üllatada. Viinistu näituse kuraator Tiiu Pallo-Vaik on lähtunud läbipaistva akvarellvärvi kihi alla jääva joonistuse eluõigusest teose osana – seegi on nüanss, mida mitte-kunstnikud tavaliselt  ei märka.

Joone ja värvi erinev osakaal sõltuvalt kunstniku isiklikest eelistustest tuleb nii eredalt esile ja avab tehnika võimalusi ootamatust vaatenurgast. Tantsivaid ja musitseerivaid inimesi on visandanud Rein Mägar, Eero Ijavoise meeleolukad skitsiraamatud pakuvad võimaluse kujutleda kunstniku töist köögipoolt. Rahvatantsijate värvikate figuuride stiliseeriv ja üldistav kujutus on Valli Lember-Bogatkina armastus. Rahvusraamatukogu näitustelt jäid meelde Elna Kaasiku samalaadsed elegantsed, dünaamilised figuurid mustal. Motiiv areneb normaalmõõtmetest välja Marje Üksise lennuka pintsli all; looduslähedase motiivi, kasvamist sümboliseeriva lehepunga pidurdamatu suurenemine on ettekäändeks Herald Eelmale, et lasta sel abstraktseks saada. Maastikku lähedalt vaadates on leidnud inspiratsiooniallika Angelika Schneider, kuigi ta tööd on rangelt võttes juba täiesti abstraktsed  joonistused – väga töömahukad, endas võimsat nägemust kätkevad. Samal viisil töötab hiina tušimaali taustast välja kasvanud Canal CheongJagerroos, kes mediteerib keha ja maastikuga, mis esindavad pildil eri filosoofilisi poolusi, muidu ei oleks joonistuste seerial tema seisukohast mõtet. Läänes elav kunstnik on omandanud abstraktse väljenduskeele, kuid kasutab seda traditsioonilises vormis.

Kevadine, eksperimenteeriv vaimsus läbis  triennaali tegevuskunsti üritusi. Anu Juurak on ära teinud suure töö kunstiakadeemia workshop’idega, mis hõlmasid loenguid ja väljasõite, need olid kantud väga kosmopoliitilisest vaimust. Rumeenia kunstnik Dan Perjovschi, rootslased Mårten Spånberg (dramaturg, koreograaf ja kriitik) ja Tor Lindstrand (arhitekt ja performance’i-kunstnik) ning Chicago kunstnik ja teoreetik Cynthia Kukla pidasid ka oma vaateid selgitavad loengud, Kukla töötuba sai  teoks Paljassaare sadamas, kus otsiti ebaharilikke vahendeid joonistamiseks, näiteks kivid, vesi, liiv. Need ja kehakunsti üritused viisid seikluseni kunsti näol. Siduge teiegi endal silmad kinni, võtke kätte pliiats, vedage paberile jooni … Miks ei võiks me kevade hakul kõike proovida, et ammutada uusi ideid, et kunsti korporaalselt, mitte ainult manuaalselt läbi elada? Viinistus tagus šamaanitrummi ja andis kontserdi Urmas Sisask. Alide Zvorovski ja Eveli  Varik viisid võitluskaaslased üsna mere kaldal ürgmetsa, kus joonistati puutüvede külge kinnitatud valgetele linadele ja peeti piknikku. Graafikakojas tehti ilmastikukindlaid pilte, mida eksponeeriti Kunstihoone õues. Workshop on kunstiline seiklus ajas ja ruumis, kontseptuaalne teos aga vaimne seiklus, mis leiab väljendamist joonistusena, seda võib (kuid ei tarvitse) omakorda täiendada verbaalne seletus. Raekoja platsi arheoloogiliste kaevamiste pinnakihtide katmine Ave Avalo isiklike vaimsete kihistustega ei ole ehk visuaalselt nii pilku köitev, küll aga kontseptuaalselt huvitav, see illustreerib kas või Cynthia Kukla esitatud küsimusi, tema sõnastuses „tähenduste arheoloogiat”: mis peaks meile neist kihtidest alles jääma, mis peaks saama minema uhutud ja mis kõigest sellest edasi saab?

Mirja-Mari Schmidt joonistab sugupuud, aina joonistab ja joonistab nagu meie genealoogid, ning sugupuu ei  mahu ühegi paberi peale ära, sest põlvnemine on lõputu. Tõnis Laanemaa joonistab modelli kehakontuure, ja teeb seda otseses mõttes; tulemus ei tundu ehk visuaalselt hoogne, kuid seda tuleb ju lugeda nagu mõtet, mitte joont. Lõpuks peaks alla kriipsutama, et joonistustriennaal oli ürituste rohkuse poolest tohutu, ja kõiki häid ning huvitavaid teoseid arvustuses mainida on kahjuks võimatu. Iga kunstnik uitab ikka oma isiklikel radadel  nagu kunstnikud seda alati on teinud, isegi kokku saades jäävad nad isepäiseiks, mida väljendab kas või triennaali ürituste paljusus. Seda toetab Loit Jõekalda julgustav hoiak: muidugi tehke nii, see on väga huvitav! Ja kõik kogevad tegemisrõõmu, ning osalusrõõmu, ning kevad pääseb meisse, lõpuks läheb isegi ilm soojaks, ja kunstnikud elavad individuaalsete isiksustena õnnelikult, igavesest ajast igavesti …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming