Mis on siis see Solaris?

Ike Volkov

Viru keskus lajatas kümmekond aastat tagasi naabermajale jämeda toruga otsaette ja tõmbas tühjaks vanalinna. Pole toidupoode, trendikamad kauplused suleti, järele jäid merevaik, suveniirid, kudumid ja kallid restoranid. Solaris tõmbab tühjaks Viru keskuse ja CocaCola Plaza. Oh seda sõda, oh seda ajutist osturõõmu odavatel väljamüükidel. Väljapakutud kultuurikeskuse, nüüdse meelelahutus- ja elustiili (millise stiili?) keskuse  avamise sigin-sagin on läbi, tolle nädala suurim ja enim tähelepanu ja reklaami saanud üritus lõppenud.

Uudishimu saab rahuldatud ja allahindlused kaovad tasapisi. Kujutlegem eestlaste ühistööna rajatud ja omas ajas äärmiselt kaasaegse Estonia teatri, kah kultuuriehitise avamist ja reklaami tänapäeval. Vaevalt et sellisena. Vaevalt näeksime teatri fuajees tormlevaid kilekottidega higiseid inimesi. Aeg on teine, äri tahab ajamist.  Linnal on oma loogika, oma struktuur, see, mida ka Tallinna vanalinna puhul kaitstakse. See on tänavavõrk, mastaap, millesse uus hoone peaks sobituma. Paraku on Solarise uus hoone linnaehituslikku situatsiooni ja keskkonda pigem ignoreeriv, detailivaene ja lame. Muinsuskaitse nõudel jäeti alles veider jupike torni, kunagise fuajee fragment ja ei kuhugi viiv uks. Vitraažidest pole enam midagi rääkida. Sama rumal oli ka nn Metro Plaza kahe  seinajupi säilitamise nõue.

Vabaduse väljaku alused unikaalsed müürid käisid muinsusametnikele selgelt üle jõu. Nõnda kahjuks ka Estonia teatri lähikonna arhitektuurilis-ajalooline analüüs ja tõsiseltvõetavad nõuded uuele majale. Kesklinna sattunud inimene komistab ikka mõnele parimas mõeldavas kohas paiknevale kaubakeskusele, läheb tuulevarju ilusaid asju vaatama või lätlaste ilmaimet Lidot  kaema. Samas mõjutab keskkond inimest, tema emotsioone, eelistusi. Kas alaväärsuses end peita püüdev ehitis, mis pole arhitektuurselt võimeline konkureerima ühegi ümbruskonna hoonega, saab süstida inimestesse midagi muud? Sakala tänava suunal on ta nähtav kogu alastuses. Rävala puiestee poolsed eri kihistused, toosama lisanditega tornike kunagisest ainulaadsest majast, taustaks sirav klaaspind ja veidrad nimed veidras kujunduses. 

Klaasi kasutades on ikka põhjenduseks toodud õhulisus, läbipaistvus, mahu visuaalne vähendamine. Ent klaasilt peegelduv rünkpilv on massiivne ja hirmuäratav. Torniesise väljaku lõhkumine, sissepääs keldrisse on taas mahu optimeerimine, mitte parim innovaatiline, orgaaniline lahendus. Arendaja on lähtunud oma läbiarvutatud tasuvusega ruumiprogrammist, pole suutnud seda aga kohaldada tegelike oludega. Hoone kumerad nurgad,  suure mahu häbenemine ja peitmine mõjub kui längus õlgadega mehike võsa vahel. Selline allaheitlikkus on nakkav ning kujundab külastajate psüühikat alateadlikult ja pidevalt. Varsti unustatakse paremat tahtagi, unustatakse, et kuskil on olemas ka Kumu, meie oma Estonia teatrimaja. Et kuskil on Saaremaal sündinud möödunud sajandi ühe tähtsaima arhitektuurigeeniuse Louis Kahni loodud majad ja imestame, et kelle pilt ja miks seal Kuressaare  raekoja seinal ripub, nagu hiljaaegu sealse volikogu liikmetega juhtus. Suured ehitusmahud, suur ressurss loovad eeldused innovaatiliste, silmapaistvate teoste tekkeks, arhitektuurse ja kunstilise lisaväärtuse lisandumiseks. Siin on paraku ära tehtud hädapärane: rajatud (loodetavasti) ilmastikukindlad seinad ja katus. Detaili, liigendust pole. On utilitaarne keham, hoone.

Hoolimata kohati hinnalistest materjalidest paistab välja  säästueelarve. Pole uudsust, pole ka glamuuri. Tubli arhitekt Raivo Puusepp on tõdenud, et linnaruumiliselt on nüüd saavutatud tasakaal teaduste akadeemia ja Solarise tänavanurkadel Estonia suhtes. Asi on veel liiga uus, et seda tunnistada, arvab ta. See pole päris korrektne väide. Nimelt pole mõte uus. Mart Kalm teab: „Kui sõda Estonia eest puumajad minema pühkis, tuli Harald Arman 1945. aastal välja kultuurikeskuse ideega. Praeguse Solarise  vanalinnapoolse otsa alla tulnuks raamatukogu ja Rävala puiestee äärde kunstimuuseum. Tegelikult laius seal minu lapsepõlves park … Kui kultuuri enam silmakirjaks vaja polnud, kerkis Teaduste Akadeemia presiidiumi asemel EKP keskkomitee (nüüd välisministeerium) ja selle ette poliitharidusmaja …

Mõte poliitharidusmajaga, nüüd Sakala keskusega alustatud kvartal lõpuni ehitada ja keskus ise renoveerida oli igati tore. Üks Tallinna linnaehituslikult  tähtsamaid kohti, Estonia teljest lähtuv pidulik ansambel pidi lõpuks ometi valmima”. Tegelikult jäi ka poliitharidusmaja pooleli, selle Estonia-poolne osa valmis ehitamata, aga see kinnise väljaku idee on üle poole sajandi õhus hõljunud. Eesti riigil on olemas otsustajate poolt heaks kiidetud arhitektuuripoliitika. Juba sepitsetakse uut. Vana viiakse ellu. Riik justkui teadvustaks arhitektide, kogu ehitusvaldkonna  vastutust elukeskkonna loomise eest. Postulaadiks on edendada terviklikku ja jätkusuutlikku keskkonda ning kaitsta seda ruumilise reostuse eest. Hiljaaegu tegeldi kitsalt ehitamisega, unustati teinekord laiem eesmärk – peale ruutmeetrite luua Eestis soodne, meeldiv ja kodune keskkond. Arhitektuur on kultuuri- ja kunstiloomingut, kultuuri innovaatilisust (ka tehnoloogilist osa) hõlmav teadusharu, milles avaldub kultuuri osa säästvas  arengus, mõju majandusele, sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja keskkonnale. Veidral kombel ei kasutata eriti neid võimalusi. Praegu, majandusliku ebastabiilsuse ja konfliktide tingimustes, on arhitektidel aeg oma sotsiaalne roll ja kultuuriline tähendus ümber mõtestada, luua uus tasakaal elanikkonna osade, majandusvaldkonna huvirühmade ja kultuuriliste ning ökoloogiliste väärtuste vahel.

Arhitektuuripoliitika raamatukeses on palju ilusaid ja õigeid  sõnu: „Turvaline, hästi toimiv ja kõrge ehituskunstilise kvaliteediga keskkond on igaühe põhiõigus, mille riik tagab seadusandluse ja elukorralduse kaudu. Tellijal on vabadus tegutseda tingimusel, et ta ei sea ohtu inimeste elu ega kahjusta teiste õigusi … Avalik sektor peab olema erasektorile hea partner, et tagada kõigi huvide ja investeerimisvõimaluste kokkusobitamine, suurendades nii kõrgetasemelise keskkonna loomise võimalusi. Riik tunnustab  erainvestorit väärtarhitektuuri kaasloojana. Eeldatavalt soovivad kõik investorid olla osalised hea arhitektuuri loomisel. Enamasti on tellija motiveeritud siiski eelkõige rahaliselt, arhitektuuriinvesteering tundub esmapilgul ebakindel ja tulutu. Hea arhitektuuri või arhitektuurse keskkonna loomisel võivad takistuseks saada ka vale või puudulik ülesandepüstitus ning teadmiste ja ressursside nappus. Siin on oluline tellija arhitektuuriteadlik  suunamine ja harimine, selleks koolitus- ning infovahetusvõimaluste loomise kaudu …

Erainvestor, kolmas sektor ja avalikkus on avaliku sektori partnerid esteetiliselt kõrgeväärtusliku elukeskkonna loomisel”. Kuidas see kena põhimõte tegelikkuseks saab, on paraku selgusetu. Üks võimalusi on võistlused, need on ideede generaatorid, variantide vahel valides leiame parima lahenduse. Ka Solarise puhul toimus hoonestusõiguse  konkurss, samuti avalik arhitektuurvõistlus 2004. aastal. Valiti välja vägagi huvitavad Arhitektuuriagentuuri, Vallner-Peili ning Veronika Valgu projektid, mille hulgast võitis esimene, suurima mahuga lahendus. Paraku mindi arendajaga tülli. Kuna asjast asja ei saanud, telliti variante inglastelt, lõpuks siis ka kodumaiselt arhitektilt Raivo Puusepalt. Vaieldi ja arutati õige mitu aastat. Pakuti sümmeetrilist mahtu Akadeemiaga, et haljas  nurgake alles jääks. Pakuti mingit puruks kukkunud dirižaablit. Ikka polnud linnas töötavad arhitektid ja linna arhitektuurinõukogu rahul. Viimane saadeti laiali. Esimesed kirjutasid aruandeid ja memosid ja analüüse, miks asi ei edene, mis lahendusel viga. Nende seisukoht oli: „… näeme seda maja kultuuriobjektina, mingis mõttes ajastu sümbolina, mitte kaubamajana, kus juhtumisi üks saal sees”. Ja et kui  tahad minna kinno, siis sa sinna ka satud, mitte aga kosmeetikatarvete poodi, kust peab alles hakkama teed otsima.

Arendajad leidsid, et kaasaegne kesklinn ongi selline segapudru ja see on vahva, kui noor inimene kõnnib mööda maja, mööda igasuguseid poode, arvutimänge ja putkasid ning satub lõpuks kinno. Kas keegi kujutab ette, et Estonia teatri fuajees on naiste pesu pood. Arendaja arvamus oli, et kui hoone  maht sobib, küll nad oskavad siis ise ka maja seest projekteerida. Neid huvitas kaubandusliku skeemi rakendamine ja nad on öelnud, et kui see ei rakendu, siis nemad „hävivad” ja siis ei tule ümberehitusest (tol ajal veel selline termin!) üldse midagi välja. Uue Sakala keskuse (Solarise) eskiisprojekt oli linnaplaneerimise ametis korduvalt läbivaatamisel ja aruteludel nii arhitektuurinõukogus (neljal korral, märtsist 2004 kuni  veebruarini 2005) kui spetsiaalselt arhitektidest ja linnaplaneerijatest moodustatud töögrupis. Iga läbivaatuse järel on projekti justkui korrigeeritud ja püütud leida kõiki asjaosalisi rahuldavat tulemust.

Oma ettepaneku ja arvamuse arhitektuursele ilmele esitasid arhitektid ja eksperdid Ignar Fjuk, Mart Kalm, Ra Luhse ja Tõnu Altosaar. Selle kõige tulemusel lisati sissekäike, moodustati hoonet läbiv sisetänav suunal Kaupmehe tänav – Teatri väljak (praeguseks  taas haihtunud), fassaadid tehti klaasi lisamisega õhulisemaks. Leiti, et edasises töös tuleb veelgi rohkem tähelepanu pöörata selgele tsoneerimisele, erineva tegevuse grupeerimisele hoone sees, keskkonda arvestava välise atraktiivsuse tõstmisele ja detailsuse ning mitmekesisuse suurendamisele. „Kaaluda tuleks siiski avatud sisetänava (passaaži) kujundamist, mitte kaubanduskeskustele omast hajumisväljakut. Tegemist on eelkõige  kultuuriasutusega (kino- ja konverentsikeskusega), mitte kauplusega.”

Ka kehtiv detailplaneering oli arendajatel risti jalus. Küll tõlgendati, et ruutmeetrid ikka välja annaks. Raisati mitu aastat vaidlustele, selle asemel et linnaruumi uuesti mõtestada. Tarkade inimestena kartsid nad kaotada tõlgendustest välja pigistatud mahtu. Sirvides protokolle, kirju ja arvamusi tollest ajast tuleb tõdeda tihedat koostööd arendajaga, selgitusi  ja juhiseid, lausa projekteerimisalast koolitust:

* Esitada korrektsed ja loetavad kontaktvööndi vaated ehk linnaehitusliku analüüsi joonised (tänavalaotused), kus näidata olemasolevate hoonete ja projekteeritava hoone kõrgusmärgid.

* Täiendavalt analüüsida Sakala keskuse nii mahulist kui arhitektuurset lahendust ümber hoone jäävate platside ja väljakute kontekstis (sh ka Sakala tn ots, pangahoone-esine haljasala), et moodustuks ühtne linnaehituslik  tervik. Konsoolset mahtu tuleb Kaupmehe (Sakala) tn poolt vähendada (tagasi tõmmataDP ehitusmahu piiridesse), et tagada vaated Kaupmehe (Sakala) tänavalt Estonia teatri suunas (mis oli ka detailplaneeringus rõhutatud). Samuti peaks kaaluma ümbritseva hoonestuse ja keskkonnaga paremini haakuvat arhitektuurse lahenduse varianti hoone Estonia pst poolsele konsoolsele mahule. Rõhutada tuleb peasissepääse.

* Tagada jalakäijatele piisav ja mugav liikumisruum  nii Estonia pst kui Kaupmehe (Sakala) tänaval.

* Parandada hoone sisemist logistikat (viia eskalaatorid sisetänava äärde, muuta Estonia teatri poolse sissepääsuhalli lahendust, kuna vastu sissepääsu on kavandatud keldrikorruseni ulatuv aatrium).

Paraku oli suhtumine ikka rõhutatult viisakas: täname, oleme kõigega arvestanud, ainult et me pole suurt midagi muutnud.  Arutati ka muid võimalusi, millest erinevatel põhjustel midagi välja ei tulnud. Üritati parkimisala Teatri väljaku alla laiendada. Mõte oli ehitada korralik ooperiteatri saal ja ühendada see Estonia teatriga maa alt. Oli mõte Sakala keskus rekonstrueerida linnavalitsuse hooneks ja pakkuda Solarisele Linnahalli, uitmõtteks see jäigi.

Keskkonnal on mõju inimese emotsioonidele ja seeläbi tema eelistustele. Sakraalhoones  ei jookse ka kõige ulakamad lapsed, Draamateatri fuajees ei hõiguta üle üksteise peade. Solarise hoone on arhitektuurselt võimetu konkureerima nii Tallinna reaalkooli, Estonia ja Eesti Panga majadega kui ka välisministeeriumi hoone modernismiga. Too võimetus kujundab ka nende inimeste psüühikat, kes seda kompleksi korduvalt külastavad ja ennast seal hästi tunnevad, arvates osa saavat kultuuri  üllast missioonist. Viru ja Kristiine keskus oma häbitu ja alasti kommertsiga, puhta kaubanduse kummalise kooslusega on ausamad, on avalikud, on funktsionaalselt terviklikud.

Solarise avamise puhul ei räägitud asjast, räägiti hoopis kõrvalistes kategooriates, teisejärgulisest. Kiitvates sõnumites imetletakse fragmente. Lugupeetud külastajaid kujutati veidrikena, asja üle arutlejaid pahatahtlike kahjuritena.  „Pavarotti helimees pani Solarise heli paika … demonstreerib, kuidas sülearvuti paari klahvi vajutades iga käteplaksu üle saali kajama panna … Valdavalt seinapaneelide taha peidetud ning rohkem kui 250-st laiali paigutatud kõlarist ja 80 mikrofonist koosnev konstellatsioon töötab väga keeruka algoritmi alusel, nii et igast kõlarist kostev helisignaal erineb naabri omast …” – mäherdune ilmaime!

Paraku  on see kõik peidetud halva kvaliteediga riidest paneelide taha. Ei mingit kaasaegset kujundust ja disaini. Helipult asub esimese rõdu parimas mõeldavas sektoris. Selgub, et tehniliselt on seal ainuõige koht. Üheks avapäeva tõmbenumbriks oli 50 000-kroonise kinkekaardi loosimine kõigi Solaris Clubi liikmete vahel. „Võitja sai ülesandeks kahe tunni jooksul endale võidetud 50 000 krooni väärtuses meelepäraseid kinke  valida. Kahe tütre ema esimene ost oli veidi üle 13 000 krooni maksev Sony teler, järgnesid käekellad kõigile pereliikmetele, Nikoni fotokaamera ning hulgaliselt väärt kaupa Solarise Toidupoest. Täpselt 1 tunni ja 58 minutiga oli õnnelik Signe oma eelarve ammendanud”.

Kui palju väärt väljamaa kaupa on meie kultuurikeskuses saadaval! Kui tubli pereema, kui kiiresti orienteerub ta kaubanduses. „Keskuse sõprade klubi liikmeks oli juba  enne avapäeva Interneti teel astunud 37 000 inimest ning eile ületas liikmeskond juba 40 000 piiri!!!”. Milline edu – Clubi pileteid saab ticketikeskusest, lounget külastades võtad dringi ja coffeeshopist cake’i! Ärimees Urmas Sõõrumaa olla esmaspäeval Solarise keskust külastanud juba kolmandat korda, einestas seal ning hindas hoone arhitektuuri feng shui seisukohast: „Müts maha! Sellisel ajal, kui kõik on pessimistlikud  ja nukrad, tehti optimistliku nime ja sloganiga maja valmis”. Feng shui seisukohalt pidada asi korras olema. Ja üldse, tehku irisejad ise paremaid maju, vabu platse Tallinnas jätkub. Millega professor Mart Kalm elus üldse hakkama on saanud? Ehk võiks ikka igaüks jääda oma liistude juurde. Kriitikud analüüsima, ärimehed asjatundjate soovitusel parimaid variante valima ja neid ellu viima. Ka nõnda on ju Tallinnas juhtunud. 

Kas Eesti ühiskond ja noorus on nii rumal, et ei suuda eristada konservikarpi väärtuslikust keskkonnast? Usun, et kindlasti mitte. Solarises käiakse vajadusel, nagu vanasti nurgapealses keldripoes. Siis kui asja on, kui vajadus tekib. Reklaamide hüüdlause „Ilus elu” ei haaku Solarise kontekstiga kohe kuidagi, rohkem ikka kollaste lehekülgede klatši ja skandaalidega. Tuntud näitleja siseneb WCsse. Laulja ostukorv on nadi. Kellega näeme tuntud lauljat Lido hubases keskkonnas? Lido – maja majas. Siin on eriti hästi näha, mida arhitekt Puusepalt oodati ja miks ta tulemuse eest vastutada ei saa. Tema ülesandeks oli vaid tehnoloogiale, kindlale sisule, maksimaalsetele ruutmeetritele kest ümber tõmmata.

 Arusaamatuks jääb aga ignorantsus enne olnud hoone suhtes, eelnenu naeruvääristamine. Miks seda vaja oli, ei tea. Taaskasutus, olnu integreerimine on ju tänapäeva trend.  Hea tahtmise juures oleks ju tekkinud juurde uus sisuline tasand. Miks küll sümbolehitistel halvasti läheb? Kunagine silmapaistev stiilse sisearhitektuuri näide – paljukannatanud Pegasuse kohvik muudab aina nägu ja omanikke, aga välja ei vea. Kultase kohvik, hilisem Moskva, oli kauni ja esindusliku kujundusega, aina lammutati, ehitati, lisati tasapindu, baarilette ja patju, aga  asi veab ikka viltu. Kohvik Pärl on hoopis kadunud. Kinoteater Sõprus, Eesti arhitektuuri suurkujude Tarvase ja Volbergi loodud oma aja suurteos, on muutunud läppunud õhuga, butafooriat, tellinguid, päevinäinud heli- ja valgustehnikat täis urkaks. Kohe kaob ka teine kaldpõrandaga kinosaal.

Ajad muutuvad. Ühte kihistut suurest tordist enam varsti pole, iga rekonstrueerimisega lisandub küll midagi juurde, ent segadust tekib aina rohkem,  kaos võimendub. Tuleb säilitada ajalooline mälu, tuleb hoida alles midagi olemasolevast. Seetõttu mõjuvad turvaliselt diskreetsed rekonstrueerimised, nagu näiteks Vene Draamateater. Kui rämpstoit, suitsetamine, lodevus, lollus ja alkoholism on ühiskonnas taunitud nähtused, siis võiks ka arhitektuurse lisandväärtuseta linnaruumi raiskamine samasse kategooriasse kuuluda. See keskkond ei soodusta loomingulisust ega ka positiivset sotsiaalsust.  Hoolimata feng shui’st. Tegelik elu käib vanalinnas, mere ääres, Kumus, kirikukontserdil ja metsas sörkides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming