Mis iseloomustab kaasaegset maalikunsti?

 

Mis iseloomustab kaasaegset maalikunsti?  

Jaan Elken:

See küsimus on isegi Eesti kontekstis kümme aastat hiljaks jäänud. Seega võta või jäta, maali ümber mingitest  väljamõeldud probleemidest tolmu keerutada, ei näe mõtet. Flash Artid on maalikunsti otsast otsani täis, galeriidest rääkimata.

 

Kaire Nurk:

Pole veel jõudnud ?Maalimine keelatud!? vaatama. Lähtun pigem teesist, et tegelikult eksisteerib kaasajal n-ö avatud ? ehk siis demokraatlikus? ? (kunsti)maailmas erinevate meediate võrdsus, kus maalil või ükskõik millisel teisel kunstivahendil on tõepoolest tegemist, kui on eesmärk soleerida. Maali käsutuses on muidugi n-ö diktaatorlikke vahendeid (hiidformaat, võimas värv, tugevad kontrastid, absoluutne vabadus valida jutustus ehk teema, materiaalne kohalolek), et allutada keskkond ja vaataja. Selle taustal on vahel lausa lõõgastav ja humoorikas kohata justkui  demonstratiivselt pisikest ja kahvatut ja mittekujutavat maali ? justkui täiesti ambitsioonitut! Näitusedeviis maalimise keelamisest mõjub nõukogulikuna. Millal hakkab eestlane mõtlema loovalt ja positiivselt ja krambivabalt?

 

Maris Palgi:

Ühtset stiili pole, kaasaegne maalikunst kasutab kõiki XX sajandi voole, varasemaid stiile millegipärast vähem. Samas tundub maal igatsevat mingi kindla ja ainuõige stiili järele, sest ikka ja jälle on arutlusi vormiteemadel. Suhteliselt tühised arutelud. Ikka ja jälle leiab keegi, et mingi maal oli halb, tehniliselt puudulik, anakronistlik, vanaaegne, halva värvitajuga, ideoloogiliselt problemaatiline, anatoomiliselt valesti teostatud jne. Nagu oleks sellel tänapäeval mingit tähtsust.

Teemad kalduvad olema sotsiaalkriitilised. Tihtipeale ka naiivsed, esimese klassi kirjandi tasemel, ilma omapoolse tõlgenduseta. Tundubki, et vormiga tegelemisse pannakse rohkem pauerit kui sõnumisse. Kuigi juba tükk aega on selge, et maalikunst arvutiajastul ei kao ära, püüab maal end defineerida ka video ja foto kaudu, kas vastandudes või sarnanedes. Tihtipeale väga õnnestunult, varastades fotolt tema eeliseid ja säilitades omad. Maalikunst praktiliselt ainukese meediumina võib kujutada ükskõik mida (mittemillestki), paljast fantaasiast, nn moodsamad meediumid vajavad alustuseks siiski mingit olemasolevat objekti (kui viimase aja arvutigraafika välja arvata ehk). Pealegi sõltuvad video ja foto liialt edastavast tehnoloogiast. Nii paradoksaalne kui see ka pole, ajastu dokumendina võib maal olla palju asjakohasem ja säilivam. Maalil on endiselt  suurepärane potentsiaal, eriti kui suudetakse lahti saada XIX ja XX sajandi taagast.

Eestis on muidugi maali positsioon ka 15 aastat pärast nõukaperioodi lõppu üllatavalt tugev. Mõni aeg tagasi olid rangelt eraldi Tallinna, Tartu ja Narva koolkond. Näiteks Tallinnas maaliti lineaarselt, popkunsti ja selle destillaatide (hüperrealism jt) vaimus; Tartus aga väga pehmelt, maaliliselt, vana kooli (Pallas) järgi. Tallinn oli sotsiaalne, poliitiline, Tartu eskapistlik, sürreaalne ja esteetiline. Nüüd on aga vähemalt Tartu ja Tallinna suhtumised segunenud, Tartus on oma lineaarsed ja popkunstnikud koos sotsiaalse suhtumisega, Tallinna omad maalivad pehmelt ja uduselt ning kalduvad sürrealismi. Kui varem olid Tartu maalid väikesed, siis noorem põlvkond on hakanud maalima suuri lõuendeid. Kuigi mulle see ei meeldi.

 

Anu Allas:

Püüd olla rohkem kohal ja vähem enesekeskne, võrreldes suure osaga eelmise sajandi maalist. Suhteliselt vaba ümberkäimine tehniliste võtete ja stiilidega, mis pole enam tsiteerimine või mõtestamine, vaid pigem laenamine. Võib-olla on sellel mingi seos sooviga koormavast traditsioonist ja ülimast tähenduslikkusest mööda laveerida. Pildilisus, seriaalsus, jutustamise soov. Foto-, filmi-, videokeele ja -kujundite imiteerimine ja samas neist ?külmutamise? kaudu teatav distantseerumine. Dokumentaalse, autobiograafilise, sotsiaalse, meediarefleksiivse, installatiivse, kontseptuaalse jms seni pigem maalikauge kunstistrateegia kasutamine, püüd leida neile vasteid ja väljundit maali vahendite abil. Liikumatus, tasapinnalisus, tinglikkus, mis võib suure osa ülejäänud kaasaegse kunsti taustal päris ülatavalt mõjuda. Tundub, et maalikunst püüab vaikselt tekitada enesele mingit uut ruumi kahe suure jõu, oma painajalikult pika ajaloo ja kõikvõimalike uute meediumide vahel ning on tugeva surve tõttu mõlemalt poolt vähemalt esialgu üsna vaoshoitud.

 

Mari Laaniste:

Aus vastus oleks, et ma ei tea, kuna mul puudub ülevaade. Mulle tundub, et mõtlemine absoluutsetes kategooriates on oma aja ära elanud. Mõiste ?kaasaegne maalikunst? on nii spekulatiivne, et selle alla mahtuvas materjalimassis on minu meelest võimatu hakata tõsimeeli mingeid tendentse esile tooma. Info-ookeanis toimib printsiip, et igaüks otsib ise oma ja üldistavad esiletõsted kaotavad seetõttu mõtte.

Kitsamalt Eestist rääkides arvan, et põhjus, miks ma olen viimasel ajal saanud oma tõsised näituseelamused just maalidest, võib olla selles, et see vahepealne ületeoretiseerimise lastehaigus paistab lõpuks üle läinud olevat (mitte kõigil muidugi). Kui inimesel ikka on eredat ja spontaanset annet pildilise eneseväljenduse peale, ei peaks talle sisendama arvamust, et ta saab oma tööde huviväärsust või kõnekust tõsta neile tähtsa kõlaga verbaalpudru või tähendusrikkaid märke külge kleepides. Eriti noorem põlvkond (Alice Kask, Merike Estna, Maarit Murka, Tõnis Saadoja jne, kui nimesid vaja) tundub olevat sellisest ?põhjendamissurvest? rikkumata. Staaride kategoorias teeb praegu täpselt sellist maali, mis mulle korda läheb, programmiliselt sõnaaher Kaido Ole.

 

Harry Liivrand:

Suures plaanis naasmine pildi ja jutustuse juurde. Aga kas maalikunst peabki üldse tegelema iseenda verbaalse defineerimisega ajastul, mil kõik, mis puudutab konkreetse kunstiliigi identiteeti, on relatiivne ja ambivalentne? Meenub modernistide küsimuseasetus, kas maal peab olema tasapinnaline või kolmemõõtmeline. Küsimus on pigem, kas maalikunst suudab ennast XXI sajandil endiselt tõestada efektse visuaalse kujundi ja kunstilise üldistusvõimega või vajab ta oma sõnumi ja sümboolse tähenduse avamiseks abivahendeid (kontekstuaalseid, ideoloogilisi, tehnoloogilisi jt). Ühest vastust siin pole. Toon ajaloost ühe oma lemmiktöö näiteks: hea maalikunst võiks ühendada esteetilise lahenduse sotsiaalse sõnumiga nii nagu Delacroix? maalil ?Vabadus viib rahva barrikaadidele?. See pilt analüüsib suurepäraselt oma kaasaega kultuuri märkide kaudu. Kuid traditsioonilise käsitluse kõrval on koht ka teistsugusel pro alternatiivsete lahendustega maalil, grafiti kannatab teatud juhtudel samuti välja võrdluse maaliga. Nii et maalikunst pole ammu enam ainult värv lõuendil.

 

Johannes Saar:

Maalikunsti probleemid ei erine millegi poolest teiste kunstiliikide probleemidest, aga erinevalt teistest on temal ette näidata kuulsusrikas minevik.  Sellest tulenevalt ka maalikunsti esindajate mõningased ambitsioonid näha ka tänapäeval maalikunsti suuremana kui teisi kunstiliike. Maalikunsti eraldi tähtsustamiseks pole põhjust: pole mõtet rääkida kunstiliikide kuningast, see tekitab hierarhilist privilegeeritust.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming