Millist tähelepanu võib pälvida installaator?

Riin Kübarsepp

KRISTA SOKOLOVA näitus „Installaatorile” Polymeri Kunstikonteineris kuni 6 X. Krista Sokolova õpib EKA vabade kunstide magistrantuuris ja väljapanek on autori esimene isikunäitus. Näha on, et Sokoloval on pea analüütilist mõtlemist täis ja sealt tuleb kindlasti teisigi projekte. Seekord jäädvustab ta installatsioone maalis.  Dokumentatsioon on (kunsti)ajaloo mõttes väga oluline. Seda enam, kui tegemist on kolmemõõtmeliste objektide jäädvustamisega kahemõõtmelisel pinnal. Krista Sokolova maalimise süsteem sarnaneb kohtuprotsessiga, kuid ta ei vastanda süüdistajat ja kaitset, tema tegeleb pigem sümptomitõlgendusega. Maali kujul on tegu installatsiooni taaskasutamisega. Sokolova tõstatab tsiteerimise, autorsuse küsimuse. Tema käsitluse autor ei  ole küll Roland Barthes’i mõttes surnud, kuid esialgne taies, originaal on ometi surnud, olematu. Ideoloogia kui ideede süsteemi puhul sõltub süsteemiühtsus ka sellest, kas on võimalik leida välist vaatepunkti, millelt saaks tekitada ideoloogia kriitika. Seda otsib ka Krista Sokolova.

Sokolova alustas teiste kunstnike installatsioonide ülesmaalimist 2008. aasta sügisel. Esimeseks jäädvustuseks sai inglise kunstirühmituse protoPlay ja Kunstikonteineri kahenädalase  tegevuse tulemusena loodud ruum ning performance’itest tekkinud prügi. Järgmiseks inspiratsiooniallikaks kujunes tekstipõhise kunstniku Taavi Piibemanni hauakujutis Rael Arteli galeriis Tartus. Sellele järgnesid Mai Söödi „Isadora”, Sandra Jõgeva installatsioon New Yorgis jt. Järgmised võiksid olla Jaan Toomiku või Jüri Ojaveri installatiivsed teosed, igati intrigeeriv algmaterjal. Või Jaan Paavle teoste dokumenteerimine: verbaalsus versus visuaalsus.  „Kroonik, kes jutustab sündmusi, tegemata vahet suure ja väikese vahel, arvestab tegelikult tõega, et ühtki juhtunud asja ei tohiks pidada ajaloole kadunuks,” on täheldanud Walter Benjamin. Iga läbi elatud silmapilk võib muutuda ükskord päevakohaseks tsitaadiks. Sokolova puhul tuleb kõnelda erinevate distsipliinide tehnikast. Selle tõlgendamisel võiks olla abi Michel Foucault’st ja tema diskursiivsest meediumist, mis hävitab ideoloogia ja mitte-ideoloogia erisuse. Sokolova jääb siiski korrektseks ega lasku konflikti ei oma dokumenteeritavate autorite ega nende teostega. Järgmise teemana võiks Sokolova võtta ette kuraatorid ning teha ülestunnistuse „Kuraatorile”. Ühe rahva ajaloolise olemasolu tõestuseks peetakse teatavasti algupärast kultuuri ehk ka kunsti. Hoidkem ja dokumenteerigem neid ja ärgem unustagem kuraatoreid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming