Milline ilm on Baltimaadel

Kaunase biennaal on ulatuslik ja visuaalselt efektne, Vilniuse triennaal kontseptuaalne, kuid visuaalselt tagasihoidlik.

JULIJA FOMINA

X Kaunase biennaal „Võrgustunud“ („Networked“) kuni 31. XII: Nicolas Bourriaud’ kureeritud põhinäitus „Lõngad: fantasmagooria vahemaadest“ („Threads: A Fantasmagoria about Distances“) endises peapostkontoris; kõrvalnäitused Žilinskase kunstigaleriis, Kaunase pildigaleriis, endistes tekstiilivabrikutes, haiglas ja mujal linnaruumis kuni 31. XII. Vt http://www.bienale.lt/2015/en/ 10th-kaunas-biennial.

XII Balti biennaal Vilniuses Kaasaegse Kunsti Keskuses ja mitmel pool linnaruumis 4. IX – 18. X. Kuraator Virginija Januškevičiūtė ja kujundaja Andreas Angelidakis. Vt http://www.cac.lt/en/exhibitions/triennial/7183.

Guda Kosteri kohaspetsiifiline projekt „Valmistatud Kaunases“ (2015) endises Drobė tehases.

Guda Kosteri kohaspetsiifiline projekt „Valmistatud Kaunases“ (2015) endises Drobė tehases.

Remigijus Ščerbauskas

Lõppev aasta oli helde biennaalide poolest: need toimusid (mõned kestavad veel siiani) Veneetsias, İstanbulis, Moskvas, Kaunases, Jakartas, Lyonis. Seda tüüpi suurejoonelised näitused on nüüdiskunsti tähtsad sündmused, omamoodi ilmaennustused. Need kujutavad endast praeguse olukorra peegeldust, käsitlevad aktuaalseid kunstipraktikaid ja -probleeme, nende mõtestamise meetodeid ja esitlusi ning vormivad uusi suundumisi. Seejuures on biennaali olemus kahetine: need on seotud oma toimumiskohaga, aga püüavad luua ka üleilmse iseloomuga sõnumit, mis on arusaadav rahvusvahelisele auditooriumile ja tekitab resonantsi. Selline eripära on aga pälvinud järjest enam kriitikat: see on pannud kuraatorid takerduma kohalikesse oludesse või ka vastupidi, andudes liialt globaalsetele eesmärkidele, pööravad kuraatorid liiga vähe tähelepanu kohapealsele olukorrale.

Kaunase biennaali alus tekstiilikunst. X Kaunase biennaali saab külastada selle aasta lõpuni. Biennaal sai alguse 1997. aastal sealse kunstnike liidu tekstiilisektsiooni näitusest „Tekstiil 97“. Seal olid esindatud peamiselt leedu kunstnikud, kes töötasid vanamoodsa tekstiiliga, kuid uuel moel, kasutades uusi tehnoloogiaid ja materjale. Järgnevatel aastatel jäädi sama eesmärgi juurde: tutvustati leedu tekstiilikunsti uudiseid. Murranguliseks sai 2005. aasta, kui näituse korraldajate otsusega jäeti ürituse pealkirjaks küll „Tekstiil 05“, aga sisuliselt oli sellest kujunenud Kaunase nüüdiskunstibiennaal. Laiendatud oli biennaali struktuuri: see sisaldas kureeritud rahvusvahelist näitust, avatud võistlusprogrammi, üritusi muuseumides ja teistes avalikes paikades. Sellest ajast peale on Kaunase biennaal strateegiliselt laiendanud oma diapasooni ja sellest on saanud mitte ainult tekstiili-, vaid igati arvestatav kaasaegse kunsti näitus.

Kogu selle ajaloolise ülevaate oleks võinud ära jätta, kui see ei oleks oluline praeguse Kaunase biennaali olemuse ja arengu mõistmiseks. Korraldajad on käinud läbi pika tee kunstnike algatusest, kus oldi keskendunud eelkõige nüüdistekstiili kontekstualiseerimisele kunstiväljal, globaalsete mõõtmetega sündmuseni. Selle ambitsioonika projekti kunstiline juht Virginija Vitkienė on seda rõhutanud mitmes tekstis ja paljudes intervjuudes. Tema sõnade järgi peitub Kaunase biennaali unikaalsus eelkõige selles, et seda organiseerib mittetulundusühing, kus lööb kaasa loominguline ja motiveeritud kunstnike ja kunstiteadlaste seltskond, aga ka näituse tekstiilikunstialases minevikus, mis on andnud ruumi uutele kontseptuaalsetele lahendustele. Nii näiteks toimuvad sel aastal Kaunase biennaali näitused tavapäraste näitusepaikade kõrval ka kahes endises tekstiilivabrikus.

Võimalik, et see ongi unikaalne, kuid pigem korraldajatele ja publiku osale, kes huvitub rahvusvahelise biennaali kui ülemaailmse ja kohaliku sümbioosi ajaloost. Vaataja seisukohalt, kes tahab tutvuda nüüdiskunsti uudiste ja originaalsete kuraatorilahendustega, on selline teave pigem teisejärguline. Seetõttu on korraldajad käesoleva biennaali kontseptsiooni lahtimõtestamisel lähtunud pigem seostest eelmiste biennaalidega (ja tekstiili kui meediumiga) ega ole niivõrd kriipsutanud alla biennaali unikaalsust, kuivõrd püüdnud põhjendada või isegi õigustada eksponeeritud projektide mitmekesisust.

Kommunikatsioon ja vahemaa. Kaunase biennaali teema „Võrgustunud“ („Networked“) suunab tähelepanu kommunikatsiooni seostele, kuigi biennaali plakatil on kujutatud kosmilist udukogu või pilve, mis siis rõhutab seoste efemeersust. Võtmesõnaks on valitud praegusaegse loomemajanduse käibemõiste. Selle aasta keskne projekt on suur rahvusvaheline näitus „Lõngad: fantasmagooria vahemaadest“ („Threads: a phantasmagoria about distance“), mille on pannud kokku rahvusvaheliselt tuntud kuraator, prantslane Nicolas Bourriaud. Selle kõrval on väljas paar leedu nüüdiskunstnike projekti ja biennaalipartnerite briti organisatsioon Crafts Council, itaalia Arte&Arte, horvaatia LAB 852 ja Leedu erafond Lewben Art Foundation, kus ollakse keskendunud nüüdiskunsti kollektsioneerimisele. Sellisest partnerite küllusest piisab, et veenduda, kui produktiivselt on korraldajad oma tööd teinud, kui palju vajalikke ja tugevaid sidemeid loonud. Kuid selline organisatoorne haare (mis on arvatavasti tingitud ka sellest, et biennaali rahastatakse Euroopa Nõukogu kultuuriprogrammist ja sellisel juhul tuleb kaasata rahvusvahelisi partnereid) on minu arvates ainult seganud ambitsioonikal Kaunase biennaalil saavutamast kontseptuaalset terviklikkust. Biennaali kõik projektid ei ole võrdsed ei idee ega ka kunstilise kvaliteedi poolest.

Biennaali põhinäitus „Lõngad: fantasmagooria vahemaadest“ on väljas Kaunase endises peapostkontoris, unikaalses modernistlikus arhitektuurimälestusmärgis. Kuraator Nicolas Bourriaud’ sõnul sobib asukoht suurepäraselt näitusele, kus vaadeldakse vahemaakategooria suurt relatiivsust. Kuraator on pakkunud nüüdiskunstnike töid kui fantasmagooriaid – kui praeguste installatsioonide eelkäijad, mis balansseerivad fiktsiooni ja tegelikkuse vahel, luues illusoorseid maailmu, kus ühinevad teravad probleemid, loominguline käsitlus ja teaduslik mõte. Muu hulgas on teda huvitanud, kuidas käsitavad nüüdiskunstnikud ülemaailmse kommunikatsiooni ajastul vahemaa mõistet, kuidas kunst lahendab kommunikatsiooniküsimusi reaalses ajas.

Selline küsimuseasetus puudutab aktuaalset suhtlusprobleemistikku postinterneti ajastul. Internetist on saanud niivõrd tavaline kommunikatsioonivorm, et see on muutnud maailmanägemist, vorminud teistsuguse vaatepunkti elule. Internetti tajutakse hüperteksti poolt kokku sõlmitud objektide, ideede ja kujundite kogumina.

Näitusel võib näha postinterneti paradigmas teoseid, nagu Eesti kunstniku Katja Novitskova ja Leedu dueti Pakui Hardware (Neringa Černiauskaitė ja Ugniaus Gelguda) installatsioon ja ka ajataju problemaatikat puudutavaid teoseid, nagu leedu kunstniku Julijonas Urbonase objekt, mis elustavad ja annavad hääle elututele esemetele. Näitus paikneb postkontori kahe korruse kõigis ruumides, kaasa arvatud endised töökabinetid, ning annab edasi täisväärtusliku pildi kunstimaailmast, kus kunstnikud ei mõtesta ümber mitte ainult vahemaa kategooriat ja kommunikatsioonikanaleid, vaid ka iseenda loomingulist positsiooni visuaalidest üleküllastatud maailmas.

Formaalne kohaspetsiifika. Kaunase biennaali teised näitused, nagu mainisin eespool, varieeruvad nii teemade kui ka ideede ja nende realiseerimisviisi poolest. Endises tekstiilivabrikus kohaspetsiifiliste projektidena välja reklaamitud teosed jäävad selle paigaga kahjuks seotuks vaid väga formaalselt. Näiteks hollandi kunstnik Guda Koster on loonud vabriku tühjas saalis installatsiooni „Valmistatud Kaunases“ („Made in Kaunas“), mis seostub linna ja vabrikuga ainult seetõttu, et on tehtud kohalikust materjalist. Kunstniku mõtte kohaselt pidi see kujutama tohutut vabrikumehhanismi, mis neelab inimesi, kuid see jätab hoopis mulje maitsekalt sisustatud laste mängutoast. Installatsioon võib üllatada vahest ainult teostuse täpsusega, kahjuks on kunstnik jätnud kasutamata selle postindustriaalse ruumi probleemsed aspektid.

Kõrvalsaalis on horvaatia partnerite LAB852 näitus „Agoraast süntagmani“ („From Agora to Syntagma“), kus on väljas arhitekti-urbanisti Zdravko Krasiči näitusega samamoodi pealkirjastatud teos. Antud installatsioon – endiste tekstiilivabrikute ajalugu on antud edasi fotode ja tekstide kaudu – rõhutab veelgi, et maailmas on tohutu hulk postindustriaalseid linnu, millel on Kaunase-sarnane saatus.

Nende projektide kohaspetsiifilisus ei inspireerinud kriitiliselt ümber mõtestama või loominguliselt tõlgendama näituse konteksti ja situatsiooni. Ready-made-teosed olid lihtsalt paigutatud etteantud ruumi.

Baltimaade mõtestamine. Täiesti teistmoodi pöörduti kohaspetsiifika poole Vilniuse XII Balti triennaalil. Kuraatori Virginija Virginija Januškevičiūtė sõnul olid selle triennaali üheks teemaks Baltimaad – geograafia, kultuur ja meri. Näitusest osavõtjad, kelle hulgas oli palju noori kunstnikke Lätist, Leedust, Eestist, Poolast, Soomest ja kes ise ilmtingimata ei tegele Baltimaade teemaga, vaid pigem esindavad seda regiooni. Paljud neist elavad ja töötavad siin, käivad üksteisega läbi ja nende projektid on loodud suuresti kontseptuaalses paradigmas. Nende tööde visuaalne pool ei ole eriti väljendusrikas või on pigem efemeerne, kuid kontseptsioonis toetuvad nad konkreetsetele arusaamadele nüüdiskunstniku kohast ühiskonnas ja loovad uusi kunsti vastuvõtustruktuure, avavad kunsti potentsiaali.

Triennaali teoste tõlgendamise võtmeks sobib kuraatori esitatud näitusemoto „See, mis täna on kunstiteos, võib homme olla midagi muud.“. Nii näiteks eestlase Erki Kasemetsa „Structor – 5“ kujutab endast mustvalgete kaartide kollektsiooni, mida kunstniku korraldatud eksperimendist osavõtjad on kokku kleepinud geomeetrilistest kujunditest. Mida need mustrid tähendavad, ei ole veel teada. Praeguse seisuga võib neid vaadelda Rorschachi testina – neid loonud inimeste psühholoogilise portreena. Kunstnik aga tõlgendab neid kui struktuure, mille mõistmiseks ei ole meil veel vajalikku teadmust. Samasuguses võtmes võib vaadata ka Bianka Rolando tööde seeriat „Must kast“ („Black box“). Autori sõnul on ta püüdnud luua uut visuaalset keelt, mille abil saab rääkida postkatastroofilisest kogemusest.

Kõik Balti triennaali teosed, mis ise modelleerivad nende vastuvõtmise meetodeid, ei ole lihtsalt kunstiteosed, vaid toimivad veel millenagi – avaras koordinaatide süsteemis lausungitena.

Paljuski oli see tingitud väljapaneku efektsest arhitektuursest raamistusest. Selle autor, kreeka arhitekt Andreas Angelidakis oli kokku korjanud Vilniuse kaasaegse kunsti keskuse korraldatud näituste installatsioonidest üle jäänud ehitusmaterjali ja kasutanud seda triennaali kujunduses. Oma teose oli ta pealkirjastanud „(Taas)leiutamise palee“ („The palace of (re)invention“), rõhutades sellega, et kaasaegne kunst on kogu aeg leiutamise seisundis: ei pakuta mitte ainult uusi ideid, vaid ka uusi vastuvõtumeetodeid.

Võrreldes Kaunase ulatusliku ja visuaalse biennaaliga, kus demonstreeritakse võrgustatuse efektiivsust ja pööratakse tähelepanu suure loomingulise potentsiaaliga postindustriaalsele linnale, jutustas XII Balti triennaal oma paljude efemeersete ja saladuslike teostega Baltimaadest kui koordinaatide kontseptuaalsest süsteemist, mille aluse moodustavad ikkagi kunstilised ideed. Paljud neist ei ole visuaalselt ligitõmbavad ega ole ka veel ajas läbi katsutud, kuid annavad märku, et Baltimaadel valitseb loominguline kliima.

Tõlkinud Reet Varblane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming