Millele kulutada aega?

VAPPU THURLOW

Jüri Mildeberg. Head käed. 2015, segatehnika.

Jüri Mildeberg. Head käed. 2015, segatehnika.

Haus

Õhus on kevadet. Seda on ka näitusesaalides, kus tundub praegu veidi rohkem vanamoodsat romantikat ja seiklust kui tavaliselt. Suurem osa Tallinna galeriidest asub maalilises vanalinnas, sealt pole rahvusraamatukokkugi, kus on mitu näitusepinda, pikk maa.

Näitus „Eldor Renter 90. Töid isikuarhiivist Eesti Rahvusraamatuskogus“ rahvusraamatukogus 12. V – 3. VI.

Raamatukogu VI korruse näitusesaalis on Estonia teeneka peakunstniku Eldor Renteri väljapanek, mis pakub elamust teatrigurmaanidele. Lavakujunduste vaatamine toob paratamatult meelde omaenda kunagised teatrikogemused – kas neid on palju või vähe, pole tähtis, sest teater oma intensiivsusega jääb ikka meelde. Paljud on muusikateatri etendusi ehk rohkem lapsepõlves vaadanud, kui koos klassiga ooperis käidi – ja seda sügavamalt mälust need elamused üles kerkima hakkavad.

Mõnede kostüümijooniste juures on näitlejate nimed, kes neid omal ajal kandnud: kas pole põnev vaadata näiteks 1955. aastal Kleopatrat mänginud Aino Talvi kostüümi? Ajalugu, muusika ja isiklikud mälestused põimuvad võimsaks elamuseks, kui vaatame barokse kujundusega „Rigoletto“, romantilise „Carmeni“, rokokoo vaimus elegantseid „Figaro pulma“ jm lavajooniseid. 1993. aastal tegi Renter kujunduse Leedu rahvusooperile Aleksandr Glazunovi „Raimonda“ jaoks. Võrkudega täiendatud kavand tuletas mulle elavalt meelde seda müstilist tunnet, mida olin teatris hoomanud, kui baleriinid paistsid tagaplaanil nagu läbi aueri: erinevaid plaane eraldasid üksteisest peaaegu läbipaistvad kangad.

Kavandite kõrval eksponeeritud kostüümid on täpselt valitud: nende hulk on proportsioonis muu väljapanekuga ja avab eri aspekte Renteri loomingust kui tervikust: „Traviata“ Violetta krinoliin­kleit selle dramaatilist külge, Tšaikovski „Luikede järve“ Musta Luige kostüüm traagikat, don Quijote oranž vammus punaste põlvpükste ja sulega kübaraga edevat mänglevust, Macbethi ja leedi Macbethi karusnahkadega ehitud eest kinnised talaarid renessansi luksuslikku ja rasket vaimu ning kuldse slepiga kleit „Viini verest“ kerge viini valsi vaimus meloodilist lähenemist. Ühe mehe elutöö on küllaltki õnnelikult sellesse valikusse kokku surutud.

Tuulikki Tolli isikunäitus Eesti Draamateatris 17. IV – 18. V.

Oma teatrikavandeid eksponeeris hiljuti Eesti Draamateatris ka Tuulikki Tolli. Tema väljapanekus etendasid kostüümid tähtsamat osa kui kujundused. Mõlemas on rohkem modernset joont, esineb minimalistlikke tühiranna ja lõputute treppide motiive, mis on sobivamad draamale. Muusikalavastusi kavandades muutub temagi romantikuks: kiviparkettpõrandaga ruume ehivad lillevaasid ja nende kohal lehvivad õhulised kulissid. Valgus etendab tähtsat osa: värvid kahvatuvad prožektorikiires, mida näitab ka kunstniku loodud kavand. Et värvid ei häviks, peavad kostüümikavandid olema kirgastes värvides. Tušiga joonistatud treeblitega baleriinikostüümide kõrval on draamaetenduste rõivad rangemad, „Reigi õpetaja“ kuvandis on ka karmust: meestegelaste mustad mantlid, laia äärega kübarad, üle põlve ulatuvad säärsaapad; naistele kapuutsiga mantlid ja kodanliku moe järgi triibulised kleidid laia valge kraega, millel punane roos. Akvarellis teostatud kavandite juures tuleb esile kunstniku üks tugevamaid külgi: tema peen värvimeel – Rosette’i kostüüm roostepunase õlarätiku ja kollase üleskeeratud seelikuga, mille all sinine aluskleit. Tolli keskendub kostüümides rohkem ilmekatele detailidele kui Eldor Renter, keda huvitas pigem „suur pilt“. Tema kavandab haaravalt kraesid, tanusid, kaelarätte, kapuutse, rüüže, pitse, erinevat tüüpi varrukaid, mitmesuguse kujuga dekolteesid, üldse igasugu keerulisi lõikeid; pöörab tähelepanu kangatüüpidele. Niisuguseid huvitavaid sissevaateid kostüümiajalukku tahaks temalt rohkemgi näha, soovitavalt koos stiiliajalooliste selgitavate tekstidega. On ilmne, et need kostüümikavandid reedavad kunstiajaloolase haridust: teatrikunstnikuna paneb Tolli oma kavandid kokku pärast põhjalikku uurimistööd ning detailide kokkupanekul tuleb talle appi suurepärane stiili- ja tervikutunnetus.

Mall Nukke näitus „Elasticum“ Vabaduse galeriis kuni 9. VI.

Kui juba sattusime teemale kostüüm-riie-kest, siis peab tunnistama, et mingil määral, kuigi hoopis teisest küljest, puudutab see ka Mall Nukke näitust „Elasticum“ Vabaduse galeriis. Äsja osales ta efektselt eesti kaasaegse kunsti keskkonna noar.eu korraldatud eksperimentaalses tänavakunsti ühistöö projektis Vabaduse väljakul, kus tema grisaille’i-tehnikat täiendas omakorda värviliselt Sim Kares. Mall Nukke ammutab inspiratsiooni igasugustest mütoloogiatest, alates antiik- ja lõpetades XX sajandi omadega. Seepärast ei tohiks olla liiast meenutada siin filmi, mis avalikkuse sellest jumaldatud elastikkangast – või lateksist? – ehk lihtsalt tollele sarnanevast mustast nahast? – kõnelema pani. Kas mäletate veel seda „Batmani“, kus peategelase rollis oli Michael Keaton, ja Michelle Pfeifferi mängitud karakter väljendas imetlust tema ülikonna vastu? Peagi sai kangelannast endast ohtlik-lummav-salapärane Kassnaine. Mall Nukket huvitab sitke, sportlik keha, mis kannab samast materjalist katet, sest see toob tänu oma erilistele omadustele esile lihaste pingelist, plastilist ilu. Tema modelli poosid on võrreldavad balleti, tantsuga – pidevas liikumises omaenda koores. On inimesi, kes tunnevad end elavana ainult siis, kui nende musklid on pingul. Seejärel joonistab Mall Nukke huvi pärast ka lihtsalt sedasama elastikkangast kui voogavat pinda, kui maastikku või sulametalli, küsides: mis see on, mida niisugune materjal tagasi peegeldades ja läbi kummuda lastes keha ja ka vaatajasilmaga teeb, nii et mõlemad lummatud seisundini viib?

Jüri Mildebergi näitus „Panoptikum III“ Hausi galeriis kuni 16. VI.

Hausi galeriis on aga Jüri Mildebergi maalide ja puidust objektide näitus. Teda inspireerib aina rohkem puu, mis tundub elusana nagu inimkeha ja laseb ennast õrna, tuksleva pinnaga esemeiks vormida ja poleerida. Kuna see ei tule kiirelt, peab kunstnik ise arutlema selle vajaduse üle, mis paneb temasugust inimest maalima ja voolima. Talle näib, et siin on mängus teatud liiki hedonism: inimene, kes oskab ja kellel tuleb välja, tunneb niisuguse asja tegemisest kirjeldamatut naudingut. Puit on talle näppumööda, ta kirjutab näitust saavas tekstis: „… materjal allub ega vaidle minuga“. Mildebergi objektide tegelased on ilmselgelt tema maalidest välja astunud. Teda kutsuvad oma viljastava käega puudutama ka head vanad asjad, millel on juba pikk elu seljataga, ja mille ajalugu on enamasti registreerimata, sest asjad ei oska ju rääkida, nad lihtsalt on. Siis tuleb kunstnik ja hakkab fantaseerima. Vanaaegse kohvikannu kõver tila võib küll inimestele mõnikord nina meenutada, aga kunstnik võtab ja panebki selle pildile ninaks. Parimaks metafooriks kunstniku „tegevushedonismile“ on tema tehtud objekt „Head käed“ – veel üks väljendus kiidetud kuldsete käte teemale. Nagu öeldud, on näitusel veel ka maale, mis ikka sellesama maheda sõbralik-iroonilise muigega tehtud, ilma milleta Mildebergi ei oska ette kujutada: „Ilus mees“, „Hamburgi leping“, „Vaikelu kahvliga“ jt.

Uku Sepsivarti näitus „Koprakunsti muuseum“ Hobusepea galeriis 13. V – 1. VI.

Huvitava kokkusattumusena väljendas Uku Sepsivart Hobusepea galeriis korraldatud väljapaneku tekstis samasuguseid mõtteid loova inimese tegevusvajaduse kohta nagu Jüri Mildebergki: „… iha muudkui midagi valmistada – kas töötamine on inimeksistentsi loomulik osa?“. Ja ärge minult küsige, missuguse loogika abil jõuab ta 16realises tekstis selle alguse juurest Marcel Duchampi, Walter de Maria ja Man Ray kaudu järgmise lõpulauseni: „Kas siis meie, inimesed, kes me seda maailma esitleme ja taas­esitleme, oleme oma tegevusega samuti osa loodusest või mitte? Kas meie loodav kunst on midagi loodusest eraldiseisvat?“ Näitus ise koosnes kobraste hammastega kujundatud puutüvedest (mis on põnevad) ja nendest tehtud fotodest ning ühest seinast, millest keegi ennast arvatavasti läbi on söönud. Kunstniku enda käe alt on tulnud viis koomiksit.

Kuna ma ise lapsena meeleldi Richard Rohu loomalugusid neelasin, tuli mulle siinkohal meelde selle 1930. aastate kirjaniku lugu toredatest kobrastest, kes järvelammil asjalikult puid langetasid. Kas nad töötasid seal – peale vajaduse endale elukeskkonda luua – ka tegemise mõnust nagu inimkunstnikud või ainult ürgse instinkti ajel, seda kirjanik ei selgitanud. Neil aastatel lihtsalt ei püstitatud küsimust nõnda, pealegi ei olnud Richard Roht A. H. Tammsaare, vaid üks tõsine realist. Praegu huvitab mind rohkem see, kuidas saavad kaks nii läbi ja läbi erinevat kunstnikku esitada ühe ja sama küsimuse: kust see tegemise mõnu siis ikkagi tuleb? Mildeberg lõikab ja poleerib väsimatult puitu ja tundub, et probleemiasetus tekib tal rohkem nagu kõrvalsaadusena, Uku Sepsivart aga alustabki just sellest. Kas küsimus tekkis temas teiste kunstnike tegemisi vaadates? Ma ei hooma ka, kas see on esitatud irooniliselt või ikkagi seesugust tegemist-toimetamist pooldava hoiakuga. Ehk vihjab ta loodusmehena hoopis, et koprad on täpselt sama head kui inimesed, ja kui me neil veel mõnikümmend tuhat aastat laseksime jõelammis rahulikult puid langetada, siis hakkaksid nemadki kunstiteoseid tegema …?

Anu Samarüütli näitus „Elemental“ Hopis kuni 16. VI.

Noori kunstnikke huvitavad väga inimese suhted loodusega. Kõrvalolevas Hopi galeriis arutleb Anu Samarüütel: „Kogu loodus, kogu universum kuulab meid ja meie mõtteid pealt.“ Õnneks ei sega need sügavad mõtisklused andekat moekunstnikku ka ilusaid ja rõõmsaid, 1960. aastaid meenutavates mahedates toonides maale ja ehteid tegemast, mis mõjuvad vaatajale vähemalt praegu paremini kui sügavad tekstid. Viies teda jälle harmooniasse valge aastaajaga, mida oleme kolmveerand aastat oodanud, ja mida tuleks nüüd kiiresti sisse hingata, sest muidu möödub see põhjamaa kevadsuvi sõna otseses mõttes märkamatult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming