Milleks meile „Eksperimenta!“?

Kui vaadata realistliku pilguga meie kunstihariduse seisukorrale, siis võib näha kõrgele ulatuvat tippu „Eksperimenta!“ kujul ning püramiidi aina rohkem koomale tõmmatud alust.

HEIE MARIE TREIER

Koolinoorte kaasaegse kunsti triennaal „Eksperimenta!“ teemal „Lõhates majandust“ Tallinna Kunstihoones, Tallinna Kunstihoone galeriis, Tallinna Linnagaleriis, EKA galeriis, fotomuuseumis, Sokos Hotels Tallinna konverentsikeskuses kuni 3. XII. Esinevad 14–21aastased noored kümnest riigist. Korraldaja Sally Stuudio, kataloogi koostajad Annely Köster ja Tamara Luuk.

Tänavune, kolmas „Eksperimenta!“ toimub juba peaaegu luksuslikes tingimustes, sissetöötatud näitusesaalides, tagades turvatunde nii noortele osalejatele kui ka korraldajatele. Kui esimene „Eksperimenta!“ korraldati Tallinna kultuuripealinna raames 2011. aastal laululava all, teine teemal „Kunst ja teadus“ 2014. aastal keskaegses kirikuhoones Tallinna vanalinnas, siis nüüdne pealkirjaga „Lõhates majandust“ on vaadata Tallinna Kunstihoones ja kesklinna galeriides.

Lähteandmed. Triennaalist on aastate jooksul juba üksjagu kirjutatud, aga korrakem siiski üle lähteandmed. Koolinoorte kaasaegse kunsti triennaal „Eksperimenta!“ on registreeritud kaubamärk. Triennaali algataja on Sally Stuudio Annely Köstri isikus.

Nimi „Eksperimenta!“ (võrdle „Documenta“, „Manifesta“, „Performa“) viitab rahvusvahelisele ambitsioonile (siinsele tasandile viitab ehk see, et kasutatud pole x-tähte).

Sally Stuudio on 1991. aastast tegutsev erakunstikool, mille igapäevane õpe käib heatahtliku saksa dogi Sally pildi all. Huvitaval kombel sai kunstikool alguse ajast ees nii-öelda koera-õppest, mis kasvas välja reaalsest elust ja konkreetsest kutsikast, kelle juuresolek aitas laste kunstiõppimisele kaasa. Praegusel ajal, nagu teada, on loomade õppimisprotsessis osalemine tunnustatud teaduslik meetod: on ju loomad kannatlikud ja julgustavad kaaslased, nt lugemiskoerad, loomateraapia jms.

Sally Stuudio head õpetajad ja kunstnikud on arenenud koos lastega ja sünkroonis uute haridusseisukohtadega. Ka perenaine on töö käigus jätkanud edasiõppimist ja kaitsnud Tallinna ülikoolis Sally Stuudio teemal magistritöö.

Õpetamise ja õppimise argipäev kulgeb suhteliselt privaatselt: võidud jäävad tavaliselt klassiruumi seinte vahele. Praegu tuleb siiski öelda, et Sally Stuudiot võiks nimetada eesti kunstiõppe avangardiks: just siit on 1990ndatel hoo sisse saanud Eesti kunstimuuseumi pedagoogiline programm, millest on praeguseks saanud tugev iseseisev kunstiõppe haru. Episoodiliselt on see mõjutanud ka Eesti kunstiakadeemia kunstihariduse osakonna ümberkorraldusi. Sally Stuudiost on kasvanud välja kunstirühmitus Joonmeedia, kes visualiseerib konverentsidel ja üritustel abstraktseid ideid. Joonmeedia moodustavad Sally stuudio endised õpetajad kunstnikud Tanel Rannala ja Siiri Taimla.

Annely Köster. Enne näituse juurde minekut nimetagem nime. Kui suures kunstis maksavad individuaalsed nimed, siis (kunsti)hariduses pigem koostöö ja grupitöö. Väljast vaadates tundub, et hariduses tegutsevad justkui anonüümsed, näota ja nimeta olendid, kelle tegevus siseringist väljaspool ei eristu. Hea õpetaja töö tulemused on enamasti näha umbes kümne aasta pärast. Haridusvaldkond eeldab pikaajalist strateegilist tegevust ning õpetaja osutub seda paremaks, mida paremini on tema panus lahustunud õpilaste arengus.

Annely Köster on suhteliselt erandlikult eelkõige kunstihariduse makrotasandi strateeg, innovaator ja käimalükkaja, õppetegevuse mõtestatuse tagamiseks raamide andja. Sellistel juhtudel öeldakse – sädeinimene.

Seda, millega Annely Köster on eesti kunstihariduses hakkama saanud, on võimatu ülehinnata. Heas mõttes ambitsioonikusest annab tunnistust üks väike näide.

„Eksperimenta!“ konverentside peakõnelejateks on alati kutsutud oma ala tipud: 2011. aastal loomingulisuse analüütik Ken Robinson (Suurbritannia, USA) videoloenguga, 2014. aastal kunstiteadlane James Elkins (USA) loenguga (ta kommenteeris ka noorte töid). Tegemist on ka ühe harukordse tippkunstiteadlasega, keda on paelunud hariduse teema.

Annely Köstri strateegilise planeerimise tulemusel on tekkinud rida võrgustikke: koolisisene võrgustik, üle-eestiline kunstiõpetajate ja -koolidirektorite võrgustik, rahvusvaheline õpetajate ja õpilaste ning haridusteadlaste võrgustik. Kõik see on teoks saanud suuresti vastuvoolu ujumise, pideva enese motiveerimise ja takistuste ületamise tingimustes – ettevõtmisel „Eksperimenta!“ puudub pretsedent ja eeskuju.

Ühisharjutus „Tooted igaks elujuhtumiks“ esindavad kunstnik Triinu Jürvese õpilaste fantaasialahendusi.

Karel Koplimets

Eksperimenta!“ dilemmad. Võimalik dilemma: eelprofessonaalne – professionaalne. „Eksperimenta!“ organiseerijad peavad ületama teatud dilemma, mis tuleneb sellest, et eelprofessionaalse kunsti ette on asetatud professionaalse kunsti latt. Seda rõhutab tänavu ka toimumiskoht, Tallinna Kunstihoone ja kesklinna galeriid.

Mainitud dilemmat aitavad tasandada juhendajad, kunstnikud ja õpetajad, kes jäävad tahtlikult nähtamatuks. Näituse külastajana tuleb tööde puhul vaadata veidi ka nende taha. Mõni töö tundub liiga professionaalne. Võib tunduda ka vastupidi: mõni iseenesest hea idee oleks tahtnud professionaalsemat nõustamist teostuse osas.

Tallinna ülikooli magistrant Katrin Talvi kaitses 2013. aastal „Eksperimenta!“ näitel just juhendamisteemalise uurimistöö. Ta avastas, et teismeliste kunstitööde juhendamise kohta pole kusagil tehtud uurimusi, millele toetuda, isegi kirjandust pole. Seega võib öelda, et „Eksperimenta!“ käigus toimub algusest lõpuni paljuski uue avastamine: mudeleid ega malle ees ei ole, need tuleb käigu pealt ise leiutada.

Teine võimalik dilemma: sisu – vorm. Kui mõne töö sisu (probleeminägemine, küsimuse esitamine) on nutikas, siis vorm võib-olla mitte. Võib olla ka hoopis vastupidi.

Kolmas võimalik dilemma: õpitu – kogetu. Kui palju on töödes meediast, koolist, tänavalt omandatud teadmisi või raamatutarkust ning kui palju iseenda elust võetud ning läbi elatud teadmisi ja ideid? Milline on raamatutarkuse ja 14–21aastase noore inimese elukogemuse vahekord?

Neljas võimalik dilemma: oma – rahvusvaheline. Igal koolil ja riigil ja kultuuril kujunevad ajapikku mudelid, mida peetakse kunstihariduse siseringis õigeks. Kui tuua näitusesaali kokku kümne riigi mudelid, selgub, et erinevused võivad olla väga suured.

Kunstikriitiku silm näeb näiteks, et neil triennaalidel eristub sloveenia teismeliste kunst. Selle taga ei saa olla muu kui Irwini ja Žižeki olemasolu, mistõttu eristub rahvusvahelisel taustal ka sloveenia kaasaegne kunst. Ilmselt õpetavad noori Irwini jt kriitilistest analüüsidest informeeritud kunstnikud, andes oma teadmised noortele edasi.

Eesti noored tahavad töötada individuaalselt, soome noored grupis. Erinevad töömeetodid eeldavad erinevat ülesandepüstitust ja taustafilosoofiat, rääkimata muust. Seekord näeme juba ka päris tugevaid eesti noorte grupi­põhiseid töid.

Eduelamus. ETV vestlussaates „Plekktrumm“ mainis Annely Köster, et majanduse teema valiti tänavuse näituse tarvis eelmise „Eksperimenta!“ töötubadest välja kasvanud tagasiside põhjal. Tegemist polnud täiskasvanute ettekujutusega, mis võiks lapsi ja noori huvitada, vaid laste ja noorte endi valikuga.

Ja tõepoolest, elades kapitalistlikus ühiskonnas, omamoodi džunglis, kus valitsevad esmapilgul märkamatud reeglid ja lõksud, tuleb sellise keskkonnaga luua oma suhe ning omandada oskus selle seaduspära ja manipulatsioonid kriitilistelt läbi näha.

„Eksperimenta!“ peamine signaal igale esinevale noorele võiks olla edu­elamus. Välja antakse ka preemiad, mille said seekord lätlanna Elīna Pūce (sünd 2002), sakslanna Mona Bernhard (sünd 1996) ja leedulanna Vytautė Petkevičiūtė (sünd 1997).

Elīna Pūce nutika laboratoorse uurimistöö kirjeldamine läheks pikale, ent teemaks on ajakasutus ja selle uurimise meetod. Ajakasutuse teadvustamine on ülioluline nii teismelistele kui ka täiskasvanutele, see annab noorele elus teistega võrreldes edumaa. Töö on üllatavalt keerukas ja tehniliselt ja idee poolest hästi läbi mõeldud.

Mona Bernhardi vaimukas kontseptuaalse tikkimise performance ja installatsioon käsitleb aktsiaturu tõuse ja langusi ennustamise kontekstis. Vytautė Petkevičiūtė kontseptuaalne abstraktne maal „Ülemaalitud president“ laseb aimata poliitilist seisukohavõttu.

Selge, et „Eksperimenta!“ pole päris tavapärane näitus, millest kirjutada tavapärane arvustus. Koolides on siiski endiselt kombeks hindeid panna. Püüan ka näituse puhul omamoodi hinde panna.

Kvantitatiivne näitaja – külastatavus. Mainin kiiresti ära, et näituse ajal on Tallinna Kunstihoones ja Ku-Ku klubis näha tavatult suuri inimhulkasid, ekskursioonide kaupa võõrkeelt rääkivaid teismelisi, sekka paar täiskasvanut. Kui näitus läbi, tahaks väga teada, kui suur oli näituse külastatavus ja lai külastajate geograafia.

Kvalitatiivne näitaja – mõju eakaaslastest külastajatele. Selle alla mahuvad uue kunstipubliku kasvatamine, selle toomine (võib-olla elus esimest korda?) kunstinäitusele, aktiivne osalemine interaktiivsetes installatsioonides, tulevikku suunatud protsessid nii isiksuse kui ka kunstihariduse tasandil jpm. Siin jääb paljugi silmale nähtamatuks.

Mulle läksid korda need tööd, kus oli näha noore inimese autentset ja värsket suhet maailmaga, millegi avastamist, rohujuure tasandi leiutamist[a3], omaenda otsekohest seisukohta majanduse teemaga seoses, sellised, kus täiskasvanute võimalikku juhendamist oli tunda suhteliselt vähe.

Subjektiivsed valikud. Näiteks maakohast pärit leedu noore Rokas Drukteinise (sünd 2000) pliiatsiga joonistatud koomiksid omandasid eakaaslaste hulgas raha ekvivalendi staatuse. Tallinna Kunstihoones on lihtsad lapselikud koomiksid eksponeeritud voldikuks köidetuna.

Või Saksamaalt pärit Sharon Engelhardt (sünd 1997), kes on majanduse sõnaraamatu täitnud lehekülg lehekülje järel omaenda kollaažide ja joonistustega. Tegemist on seega võimuaktiga: majandustekstide ülejoonistamisega, enesekehtestamisega kapitalistlikus reaalsuses.

Stefans Pavlovskis (sünd 2001) Lätist on tõlkinud läti keelde korporatiivseid kaubamärke, dokumenteerides nende omaksvõttu oma lähedaste ja sõprade elus. Joonistub tahtmatult välja absurd: anonüümsed rahvusvahelised firmad poevad salakavalalt meie naha alla ja pähe (näiteks ühele Läti kassile pandi nimeks Adidas, kuna tema karvamuster meenutas selle logo).

Jette Laane (sünd 2001) omaloodud partei TIP (Totaalselt Iseseisev Partei) esindab mõneti iga noore ülimat unistust saada iseseisvaks. See on see, mida partei lubabki, kui tema esindajad ainult valitaks. TIPi plakatid ja veidi ka video näevad vormistuselt tõepoolest välja nagu päris valimisreklaam. Tööle andis särtsu juurde ajastus – äsjased kohalikud valimised Eestis.

Ühisharjutus „Tooted igaks elujuhtumiks“ esindavad kunstnik Triinu Jürvese õpilaste fantaasialahendusi. Etteantud mõtlemisülesande põhjal valminud koosluses leidub päris vaimukaid assamblaaže. Kristjan Kohvri „Ülemiste vanakesele helistamise telefon“ on vette pistetud mobiil, Reena-Aleksandra Hartõkaineni „Tähistaeva kudumise varrastel“ on lõnga asemel jõulukuuse kard, Lisetti Tamme „Uduste fotode tegemise vahend“ tundub tõepoolest ülimalt praktiline ese, mida ihaldada jpt.

Nii mõnegi töö võiks rakendada kunstitundide õppesse, näiteks ülesande „Tee ise oma kunstikooli psühhogeograafiline fotoreportaaž“ – oma versiooni on näitusel esitanud Domas Zenkevičius (sünd 2000) Leedust. Või ülesanne „Uuri koristaja tegevust kunstikoolis ja dokumenteeri see“. Selliseid tähelepanekuid on oma video „Puhas“ jaoks teinud Dovydas Adomaitis (sünd 1999) Leedust. „Eksperimenta!“ kataloogist loeme noore kunstniku kommentaari: „Kunstikoolis õpetati meid kunsti tegema … ja siis tulid koristajad. Nemad taastasid alati algse olukorra.“

Vaimukaid leide on näitusel palju. Esindatud on kõik tehnikad, nii traditsiooniline maalikunst kui ka video, installatsioon, skulptuur jm. Teema dikteerib kunstitehnika, nii nagu see praeguses kaasaegses kunstis käibki!

Kunstiõpetuse nutune seis. Kui vaadata realistliku pilguga kunstihariduse seisukorrale praeguses Eesti hariduses, siis võime näha kõrgele ulatuvat tippu „Eksperimenta!“ kujul ning püramiidi aina rohkem koomale tõmmatud alust. Pole saladus, et koolide riiklikus ainekavas on kunstiharidus kahandatud vaid ühele tunnile nädalas (45 minutit), mille kestel peab ära õppima kogu maailma ja eesti kunstiajaloo ning tegema veel ka oma kunstitöid. Selline maht mõjutab kunstiõpetajate koolitamise mahtu ülikoolides ja teeb kunstitundide olulisuse selgitamise keeruliseks nii ülikoolides kui ka ühiskonnas.

Siinsel kunstiharidusel on vaja oma teadust, mis ulatuks magistri tasemest edasi. Üks doktorikraadi kaitsnud kunstipedagoog terve Eesti Vabariigi senise perioodi jooksul on liiga vähe. Ning vaja on oma ajalookirjutust. Põhjalikult on uuritud kunstikoolide kui institutsioonide ajalugu, uurimata on kunsti sisulise õpetuse ajalugu, pedagoogika ajalugu, suurte kunstiõpetajate ajalugu, kunstnike kui õpetajate ajalugu, kunstnike loodud kunstiõppe meetodite ajalugu jms.

Kuidas puudujääke korvata või valdkonna enesehinnangut tõsta? Kõik on kõigega seotud: valdkond, teadus ja ajalookirjutus, kunstitundide maht kooli õppeprogrammis, õpetajate töömaht, motivatsioon, palk, õppekirjanduse hulk ja maht, laste ja noorte loomingulisus jne.

Praegu uurib võrdlevalt Eesti ja Rootsi kunstihariduse seisu rootsi doktorant, kellele andis „Eksperimenta!“ avamine tõuke taas Tallinna uurimisreisile tulla. Ta on teinud siin palju inter­vjuusid ning jälgib meil toimuvat eemalt.

Usutavasti pakub „Eksperimenta!“ veel palju uurimisainest nii Eesti kui ka teiste riikide doktorantidele ja ajaloolastele, seda enam et midagi sellesarnast kuskil mujal ei tehta.

Annely Köstri töö Sally Stuudios on kestnud nüüdseks järjepidevalt aga juba 26 aastat. Sally Stuudio tundub olevat nagu väike oma kunstiriik, kus valitseb ühelt poolt laste ja noorte võim ning demokraatia, teiselt poolt aga kuningriik, sest kuningaks on mütoloogiline hiiglasuur koer Sally. See kunstiriik on säilitanud ise otsustamise ja iseseisvuse vaimu, mille olemasolu mujal tundub kohati juba küsitavam.

On vana tarkus, et õpitakse pigem õpetaja tegudest kui sõnadest. Nii et „Eksperimenta!“ võiks olla just see tegu, mis võib eesti kunstiharidust pikemas perspektiivis edasi viia. See võiks olla lisaks paljudele teistele üks võimalik vastus küsimusele, miks on vaja „Eksperimenta!“-taolist ettevõtmist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht