Miljööalad

Ike Volkov

Haldusreform on jällegi kirgi üles kergitanud. Ega see Tallinn ju kuigi suur ei ole. Aga ometi on siin asumeid, mis on omanäolised ja erinevad – näiteks Kalamaja ja Pelgulinn. Need on küll kõrvuti, aga struktuur on täiesti teistsugune.

Tallinna vanalinna ümbritseb kunagiste agulite ring, sellest veel edasi Lilleküla loduheinamaadele enamasti pärast sõda rajatud  eramud. Ja siis tulevad poolikult välja ehitatud nõukogude magalarajoonid Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe, mis on otsapidi jõudnud ka Keldrimäe agulisse, kuna tööstus huugas ja vaba maad polnud. See asjaolu on venitanud linna pikaks, infrastruktuur maksab tohutult ja vaba maad justkui polekski – jõukamad maksumaksjad kolivad linnast välja. Eks siin mängi muidugi rolli ka see eestlase põline soov elada merevaatega metsalagendikul oma talus.  Ja samuti tõsiasi, et inimese elutingimused muutuvad elu jooksul vähemalt seitse korda.

Olen kindel, et laste spordiringid, diskoklubid ja bensiinihinna kallinemine, majandussurutis, samuti kesine ja aina tihenev elukeskkond endisel põllumaal sunnivad inimesi oma valikus korrektuure tegema ja linna tagasi kolima. Nagunii seovad inimest kesklinnaga tuhanded niidid: Viru keskus, laps Gustav Adolfis või prantsuse lütseumis. Mitu korda päevas ühel  kellaajal tuhanded autod taksopargi ristmikul – koolivaheajal jõuab linna poole kiiremini. Pooleli arendusprojektid kummitavad heinamaadel, kipsplaat vettib lumehunnikus ja kile plagiseb tuules. Arhitekt ei saa arendajale kätt ette panna, ta saab vaid parimat võimalikku nõu anda, valikutest valutumaid teha. Arhitekt on omamoodi lõhestunud inimene: on tragikoomiline ühel ja samal päeval kuulata teda erialasel koosolemisel kõnelemas inimlikust  elukeskkonnast, kasepuust, kätkist hoovis, liivakastist ja istepingist, ja paari tunni pärast oma projekti kaitstes kirumas ametnikke, kes ehitusmahtu kärbivad ja puid alles jätta tahavad ja tihedat linnakeskkonda ei mõista. Praegu on aega mõelda. Praegu on võimalus uurida ja analüüsida. Mida siis? Linna ja kogu ühiskonna majanduslikke ressursse. Haldussuutlikkust. Nõndanimetatud puhvertsooni tihendamise võimalust. Võime  ju agulites kehtestada piiranguid ja sanktsioone, nõnda igasugu kooskõlastusi, aga ressursi puudumisel ei juhtu midagi head. Juhtub juhuslik tulekahju amortiseeruvas puitmajas. Tekivad totakad peale- ja juurdeehitused, kuna uut substantsi luua ei tohi.

Ka kõige jõukamates linnades on suudetud säilitada vaid mõned valitud puithooned. Kaitseme Kadriorgu, ärme kiindume liialt iga  pisikese puitmaja idülli. Äärmuslik näide oli kunagine nõupidamine Süda tänava kvartalis, kui arhitekt Burmanni elamust Tatari tänaval, silmapaistvast sada aastat vanast ehitisest, mis määras tolleaegse linnaruumi perspektiivi, mis oli oma ajast ees, tormasid muinsuskaitsjad mööda (maja on väga halvas olukorras, omandireformist puretud). Nad tõttasid imetlema vastashoovis lagunevat pesukööki, milliseid on Eesti väikelinnades sadu. See on  valiku, see on suhtumise küsimus. Kaitstakse hävinud maja vundamenti, kunagist õunaaeda, mädanenud puuriita. Eriti veider on tõdeda kontekstivälise müürijupi kaitse alla võtmist. Ka Sakala keskuse alles jäetud nurgatorn on praegusel kujul anakronism. Ja valmiv maja tundub lame ja sile, ei näe detaili, mis selles väärikas keskkonnas ju tähtis peaks olema. Hirmutatakse kodanikke, selle asemel et teha selgitustööd, analüüsida ja teadvustada võimalusi  ja põhiväärtusi. Kuidas saab kodanik võtta tõsiselt institutsiooni, mille peahoone kõrval Uuel tänaval on paekiviseina monteeritud kõige odavamad plastaknad. Kui Raekoja platsis muinsuskaitsjate nukumajakese kõrval laiutavad odav reklaam ja veider varikatus. Kui pole haldussuutlikkust. Kui otsused on selgelt subjektiivsed.

Aga vaidlema pole kuskile minna, otsused kujunevad mingitest salapärastest, vaid asjaosalistele teada kriteeriumidest lähtudes ja mingid muud argumendid otsustajaid ei kõiguta. Mulle meeldib väga Pelgulinn. Mõne korteriga 2-3-korruseline elumaja, ees- ja tagahoov, sotsiaalne kontroll, võimalus end kohaga identifitseerida. Selline on elamisväärne linn. Selline võiks olla Tallinna elamupiirkonna mastaap. Ega inimesi palju enam juurde ei tule, neid jääb pigem vähemaks. Mõelgem, analüüsigem, kuidas meil oleks hubane ja mugav  elada, kuhu midagi ehitada, mida ja miks alles hoida. Vana kuuri lõhkudes avastame kuskil nurgas kasti kõverate naelte, traadijupi ja vana kuullaagriga. Kindlasti olid need kunagi väga vajalikud, täna kuuluvad aga äraviskamisele. Mõelgem, kuhu ja miks. Kui kõrge ikkagi? Üks 30 korrusega maja ammendab Tallinna pooleaastase reaalse ehitusmahu, toob kaasa liiklusprobleeme. Aga paraku soovib iga omanik oma tillukest kinnistut ikka ise hoonestada,  mitte arendada seda naabriga koos, millest tegelikult võidaksid mõlemad. Näis, kas Maakri kvartalis linna südames saab arendusest asja, seal on ainuüksi garaažibokside omanikke mitukümmend, igaühel äriprojekt taskus. Üks supermarket hävitab väikekaubanduse mitme kilomeetri raadiuses – supermarketite koht on ringtee ääres.

Väikese linna probleemiks on ressursi piiratus. Reaalne võimalus ja karjuv vajadus on linna  tihendada. Pööningu väljaehitamise lubamisega Juurdeveo või Juhkentali tänavas saadame me välja vale signaali. Eramu juurdeehituse aktsepteerimisega eksitame kodanikku näiteks Kuldnoka tänava piirkonnas. Need on perspektiivsed, vältimatult muutuvad ja arenevad alad. Ei saa linn ette kirjutada eramu likvideerimist Räägu tänava kandis, küll aga teadvustada elanikele linnaehituse loogika vääramatust. Seda aitavad teha linnaosade  üldplaneeringud, mida linnaplaneerimise amet aastaid koostab ja koordineerib. Ja üldplaneeringute käigus tehtud analüüs asumite säilitamise ja tihendamise võimaluste ja hinna kohta. Teemaplaneeringud, arengukavad, mis täiendavad Tallinna juba ammendunud üldplaneeringut. Kui need on valmis, on arhitektil ja arendajal lihtne. Reeglid on paigas. Paraku edenevad need dokumendid visalt. Just neis dokumentides pannakse paika asumite omapära kujundavad tegurid, tihedus, mastaap ja vajadused. Ükski inimene ei tea täpselt, kus kulgeb Mustamäe ja Kristiine linnaosa piir. Aga Toompead, Kadriorgu, Nõmmet teame kõik. Siin, asumites peaksidki paiknema elanikele vajalikud asutused, infopunktid, supiköögid, öömajad. Ja vaid sellele asumile iseloomuliku arhitektuuriga hooned. Kuidas? See on kunstiline, esteetiline küsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming