Mihkel Kleisi kultiveeritud grotesk

Martin Rünk

Mihkel Kleisi näitus „Guts’n’Roses” Hobusepeas kuni 17. I.  Mõned aastad tagasi viis Mihkel Kleis kunstikonteineris läbi ürituste sarja „Amoraalsed filmiõhtud”,  mis peamiselt tiirles exploitation-filmide, splätterite, friigidokumentaalide ja muu b-kategooria kraami ümber. Need filmiõhtud peegeldasid ühe üsna spetsiifilise filmihuviga inimese erakollektsiooni, kuhu kuuluvad peamiselt väikekodanlikust igavusest välja kasvanud mõnusalt transgressiivsed filmid, milles sündsustunnet kõditavad kõikvõimalikud hüperbooli viidud fantaasiad seksuaalsusest, vägivallast ja sotsiaalsest hälbimisest. Mõnes  mõttes on seda sorti filmid instinktiivsed ja üsna low-brow, aga samas oma piiramatuses eksperimentaalsed ja julged – naiivkunst ajast, mil tehnoloogiline areng tegi võimalikuks nišihuvist kantud väikese eelarvega filmide tuleku.     

Hobusepea galeriis avatud näituse „Guts’n’Roses” („Sooled ja roosid”) töödes saab kokku Mihkel Kleisi kui tõelise b-filmi asjatundja viimaste aastate visuaalne ja heliline maailm. Kleisi filmiblogis on lehekülgede viisi visuaalselt ja sümboolselt üleküllastunud filmistill’e, millest üks on jaburam kui teine. Näitusel esitatud maalid on justkui nende teemade edasiarendus. Fragmentaarselt on esitatud külluslikult  groteskseid stseene, kus surnud tuvist on saanud fantastiline eepika, sünnitamisest horror-stseen, flirt muutunud fetišiks, kaubanduskeskus viimsepäeva ainsaks tunnistajaks ja sisikonda on võõrkehana tunginud roosinupud (siit ka näituse metal-hõnguline pealkiri – „Guts’n’Roses”). Näitus väljendab nihet reaalsustajus, kus normaalsusfoon on omandanud tunduvalt pöörasemad mõõtmed. Muusika roll selle näituse juures on vaieldamatu.  Kleisi ei saaks kindlasti nimetada puhtakujuliseks (maali)kunstnikuks, see on lihtsalt üks asi, mida ta teeb, üks kinnismõttelise lähenemise objekt. Kleisi huvi eksperimentaalmuusika vastu on Luarvik Luarviku järel jätkunud muutuva kooslusega bändis EDASI, mille kahte kogumikplaati avamisel ka esitati. Mürane avant rock on saanud järjest suuremaid mõjusid black metal’ilt ja viimase morbiidne heliline külg ning sellega kaasnev verd tilkuv horror-esteetika  on tugevalt mõjutanud ka Kleisi maalilaadi.   

Kleisi looming on camp selle sõna kõige loomulikumas vormis – selline, mis ei naera. Huvi outsider-kunsti vastu on markeeritud ka ta enda positsioonis kunstnikuna. Teadlikult  distantseerunud snooblus lubab olla valiv enda esitamise ja sellega seotud infovälja osas. Kuigi suhteliselt marginaalne eesti kunsti pealiini suhtes – Kleisi tööde osalemine Eha Komissarovi kureeritud Kumu näitusel „Muutuv maalikunst” on pigem erand kui reegel –, on Kleisi looming meedias siiski üsna hästi kajastatud. Viimase kahe aasta intensiivse maalimistegevuse tulemusel on galerii seinapind maksimaalselt kaetud. See on ootamatu vaheldus  kaasaegse kunsti tavapraktikale ja astub sammu lähemale naiivesteetikale, kus maitsekriteeriumid on kaugel kalkuleeritud minimalismist. 

Saatetekstis kirjeldab Kleis, kuidas trolli rataste alla jäänud tuvi traagilise lõpu nägemine muundus lõuendil Bayeux’ vaiba stiilis eepiliseks lahingustseeniks. Mitmesuguste allikate miksimine pole Kleisile võõras. Üheks verstapostiks on 2004. aastal Kiwa ja Andres Lõoga tehtud kontseptuaalsele rippimisele  pühendatud näitus „Ma olen tsitaat”. Kleis on korduvalt välja toonud huvi plaadiümbriste jm elustiili väljendava tarbedisaini vastu. Teatavat disainilikku lähenemist on tunda enamiku ta tööde puhul. Maalides on esitatud lopsakaid stseene, aga tegu on pigem statement’i või poosi kui empaatiat tekitava looga. Eelmainitu kõrval on näituseruumi astudes üheks kõige tugevamaks assotsiatsiooniks ometi Jüri Arraku teos: näitusel „Piinakunst”  2004. aastal tehtud hommage Suurele Tõllule on kanda kinnitanud. On tunda, et selle verine ja müütiliselt purgatooriumlik maailm sobib hästi kokku Kleisi huvidega ning loob veidra ajanihke, mida toetab ka handorunnellik portreefoto näituse kutsel. Arraku pruunikasoranži värvikasutuse ja groteskse maalimisviisi kõrval on geomeetrilistes taustades ja peegelkompositsioonis tunda mõjusid ka 1970ndate graafikutelt (Kiwa on välja toonud seoseid Vello  Vinniga).     

Tsiteerimine ja miksimine toimib alati ka vastupidises suunas. Kui Kleis viib tagantjärele kokku kaks erinevas aegruumis samal ajal toiminud nähtust – seob Arraku loomingu transgressiivsete b-filmidega (60-70ndad oli nende tipphetki) –, siis loob see võimaluse vaadata  neid võrdsete näidetena sublimatsioonist, milles on väljendunud üldisemal ühiskondlikul pinnal allasurutud tung vägivalla ja kaose vastu. Huvitava boonusena lisab Kleis Arraku vägivallale ka seksuaalse mõõtme, mis nõukogude süsteemis oli ometi üks suuremaid tabusid.     

Homme algusega kell 18 toimub Hobusepea galeriis Mihkel Kleisi ja EDASI kontsert.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming