Mida varjab Kastellaanimaja galerii?

Kristina Tischler

Näitus „NAERDES LÄBI VIHMA JA PÄIKESE ” Kastellaanimaja galeriis kuni 29. XI. Väljapaneku teeb tähelepanuväärseks asjaolu, et nii suurt vihmavarjudele pühendatud näitust ei ole Eestis varem ette võetud: eksponeeritakse vihmavarjusid 1920. aastatest kuni tänapäevani. Näituse on kujundanud  Liina Unt aja Aime Unt. Kuigi vihmavarjude linnaks peetakse küll Londonit, võib aimata, et näituse korraldamise inspiratsiooniallikas peitub ikka sademeterohkes kodumaises kliimas. Vari vihma ja päikese eest ei ole sugugi ülemöödunud sajandi leiutis, vaid ulatub tagasi Vana-E giptuse, Vana-Kreeka ja Vana-R ooma kultuuri, kus see oli kõrge ühiskondliku positsiooni näitajaks.

Aja jooksul on varju funktsioon ja  kuju muutunud ning kui XVIII sajandi alguses peeti seda veel naiselikuks atribuudiks, siis sajandi lõpuks ei olnud ka vihmavarjuga mees enam kummaline vaatepilt. Puidust ja vaalaluust valmistatud ning enamasti õlitatud siidiriidega kaetud kohati nelja ja poole kilone vihmavari oli kahtlemata vajalik, kuid isegi härrasmehe garderoobis raskevõitu aksessuaar. Kergete ja odavate vihmavarjude võidukäik sai alguse 1852. aastal, kui inglane  Samuel Fox leiutas varju tarbeks terasest konstruktsiooni. Kui vaadata sel näitusel eksponeeritud vihma- ja päikesevarje, siis pole aja jooksul nende väljanägemises palju muutunud. Kinnises olekus on varjud üksteisega kujult üsna sarnased, erinevust võib märgata elegantsete, kohati lausa eraldi kunstiteostena mõjuvate käepidemete juures.

Kuigi näituse põhiosa moodustavad eri kümnenditest pärit vihmavarjud, siis mõningaid näiteid  leiab ka päevavarjude osas. 1920ndatel, pärast seda, kui Coco Chaneli päevitunud nahast hitt saab, muutub moemaailmas palju. Naiste riietus läheb vabamaks, keha paljastatakse, kõrgklassi naised loobuvad klassistaatust näitava valge naha ihalemisest ja hülgavad veel mõni kümnend tagasi laialdaselt kasutuses olnud päevavarju. Näitusele on kogutud vanad väärikad varjud eesti muuseumide kogudest ning oma  panuse huvitavate varjude ja neid saatvate lugude näol on andnud ka mitmed eraisikud. Näituse vaatamise ajal saadab külastajat lisaks nostalgiale ka kaunis eesti autorite loodud teemakohane helitaust ja luule. Lisaks eakamatele varjudele näeb näitusel ka ekstravagantsemalt mõjuvaid 80ndate lõppu ja 90ndate algusesse kuuluvaid kirevaid varje, mis panevad tõdema, et Mati Undil oli õigus, kui ta ühes oma essees kirjutas, et  džentelmeni vihmavari peab olema „suur ja must ja stiilselt anonüümne”.

Just selliseid anonüümseid varje leidub Kastellaanimaja galerii näitusel ohtralt. On pruune, musti ja halle, kuid igaüks siiski isemoodi. Tänapäeval kasutatakse vihmavarju valdavalt praktilistel kaalutlustel ega peeta enamasti oluliseks, et varju välimus moodustaks terviku garderoobiga, möödunud sajandi alguses aga sobitati seda nii rõivaste kui ka  aksessuaaridega. Vihmavarju võibki pidada moe peegeldajaks, seda nii vormi kui materjalikasutuse poolest. Näiteks 1950ndate moe põhiteemaks oli naiselikkus ning sellest kümnendist pärit miniatuursed varjud otsekui kordaksid habrast sipelgapihalist, alt kohevat seelikut. 1960ndate aastate uuendused materjalitehnoloogias tõid kaasa nailonriide kasutuselevõtu, millega vari muutus vastupidavamaks, samuti väiksemaks ja kergemaks.  Kastellaanimaja galerii näitust võiks külastada kogu perega. Näituse raames on nii lasteaia- kui ka algklasside lastel võimalik osaleda vihmavarjude-teemalises haridusprogrammis, et veidi lähemalt tutvuda põnevate varjude ja nende lugudega. Lapsed saavad endale valmistada vihmavarjudega kalendri ning ilmatarkade kombel seda kuu jooksul täiendada. Varje varjab Kastellaanimaja galerii novembrikuu vältel. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming