Mida teeb Cattelani koer Taani paviljonis?

Anneli Porri

Põhjamaade ehk Norra, Rootsi, Soome ja Taani paviljon Giardinis jagavad sel aastal nii „Kogujate”-nimelist projekti kui kuraatoreid. Biennaali ajaloos olevat see esimene kord, kui rahvuspaviljonide seinad ei määra ära rahvusekspositsiooni ulatust ja rahvusel lõppkokkuvõttes ei ole üldse Veneetsia kolonialistlikus ja imperiaalses universumis mingit tähendust. Kunstnike tandemina tuttavad Michael Elmgreen ja Ingar Dragset on koos töötanud juba  15 aastat ja ka varem lisaks kunstnikutööle näitusi ka kureerinud, sageli on nende projektide puhul isegi raske eristada, kummas rollis nad on. Tahan vaadata Veneetsia 53. kunstibiennaali kuraatoritöö auhinna pälvinud paviljoni natuke lähemalt ja eelkõige pöörata tähelepanu, just kahele paviljonile kui tervikule ja võimalikele vaatamisviisidele, mitte niivõrd seal eksponeeritud üksikutele teostele.

„Kogujad” on äärmiselt tugeva stsenaariumiga  ja väga kindlalt lavastatud näitus. Sisuliselt on tegemist lausa naeruväärselt lihtsa looga: paviljonid on nagu kaks naabermaja jõukas eramajade rajoonis. Taani neoklassitsistlikus villas elab majanduslikult kindlustatud ja pigem jäikadele sotsiaalsetele mudelitele alluv perekond, seevastu teise superstiilse järelmodernistliku stuudio-maja pehmeid vaipu ja Arne Jacobseni disaintoole kulutab hr B, keda võib iseloomustada kui rafineeritud maitsega  gay-playboy’d, selgelt väljendatud seksuaalse identiteediga, ekshibitsionistlikku, paljude kunsti- ja disainiobjektide uhket omanikku. Kuid ühel päeval leitakse hr B oma majaesisest basseinist uppununa – õnnetuspaik on äravahetamiseni sarnane David Hockney tuntud basseinimaalidega – ja perekond kõrvalmajast on sunnitud pärast tragöödiat ära kolima, võimalik, et nad kasutavad seda isegi ettekäändena oma peresisese vaikse, ent rõhuva draama  varjamiseks.

Stsenaariumi järgi külastab vaataja mõlemat kodu kohe pärast omanike lahkumist. Elmgreen & Dragset kasutavad traditsioonilise näituseformaadi „teosed ja etiketid valgetel seintel” asemel noobli ja stiilse elamisviisi vormi, võrdsustades mõlemad institutsioonid ja andes mõista, et sageli on ülekujundatud ja elustiili ajakirjades eksponeeritud kodud rohkem näitusepinnad. Tegelikult on see näitus edasiarenduseks majamuuseumidest (surnud  ekspositsioon) ja erakogudest, mida esitletakse külastajatele omaniku enda kodus (ekspositsioon, mis ei takista igapäevaelu). Berliinis garanteerib erakogu külastamise elamuse Sammlung Hoffmann, mille tutvustavas tekstis kasutatud intiimsuse ja suuremeelsuse retoorika („Igal laupäeval avab Erika Hoffmann oma kodu publikule, et jagada seda kogemust ka teistega”) jätkub läbi terve ekskursiooni, kus samavõrra näituseobjektideks muutuvad  nii kollektsionääri Basquiat’d, Holzerid kui mööbel, iluvaasid, potililled ja ka külalisi põgusalt tervitav kollektsionäär ise.

Kuraatoritena kohtlevad Elmgreen & Dragset külastajat samuti suurepäraselt, mis aga ei tähenda mitte ühtegi A4 paberit prinditud tekstiga. Eeskujulik informeerimine tähendab hoopis väga tihedalt ja mitmel tasandil läbi komponeeritud keskkonda, kus vaataja on jäetud pigem nagu laps keset rikkalikku mänguväljakut  omaette toimetama ja ise ekspositsiooni avastama ning tähendusi looma. Kõige olulisem on siinjuures, et kuraatorid on tõepoolest toonud vaataja mänguplatsile käekõrval sisse, mis edasi saab, on juba vaataja enda initsiatiivi ja kogemuse küsimus. Näiteks pressipäevadel tutvustati publikule näitust teatraliseeritult: giidirolli asendas kinnisvaramaakler, kes tutvustas võimalikule ostjale maja ja selle hüvesid.  Kaks baasmõistet, millega Elmgreen & Dragset mängivad, on kogumine/kollektsioneerimine ja näitamine/eksponeerimine. Neist kontseptsioonidest saab ühendav eskalaator, mis lubab vaatajal pidevalt sõita kord muuseumi ja kunstispetsiifilise terminoloogia ning koduse elu märkide vahel, kus saab domineerivaks soov olla ümbritsetud meeldivatest asjadest, olla igaks juhuks kindlustatud, omada hobi ja leida oma turvalisus müntide, markide  või kärbeste kollektsioneerimisest ja süstematiseerimisest. Iga eksponeeritud teost on võimalik vaadata mõlemast küljest, muu hulgas ka neid eksponaate, mis ei ole teostena mõeldud (kärbeste ja Weimari portselani kollektsioon, Aafrika kujud, espressokann).

Kogu näituse jooksul on võimalikud erinevad vaatamise viisid. Vaataja positsioon muutub tänu keskkonna ambivalentsele funktsioonile märgatavalt: vaataja võib olla potentsiaalne ostja, samast või teisest sotsiaalsest klassist sõber-hingesugulane, vaataja võib jagada seksuaalset ja perekondlikku orientatsiooni või vastanduda neile, ta võib olla näituse või muuseumi külastaja, kunstnik või kollektsionäär. Näituse stsenaariumi on võimalik lugeda ja läbi mängida järjest kõigis neis rollides. Samuti jätkatakse külastaja rollis hoidmist ka väljaspool näituse ruumilist ja ajalist kestust kataloogi asendava kollektsionääri-komplekti  abil. Pisikeste tiražeeritud kunstniku-vidinate kogu viskab nalja kunstniku väärtusliku puudutuse kontseptsiooni üle, ühtaegu on need kõik autoriobjektid, aga ka kõige suvalisem praht (rinnamärk, pronksist hernes, tualettpaberile kleebitud haiku, miniraamat luubiga, tulemasin, papitükile kritseldatud kerjasilt „Anything helps” jms), mida me ometi ei saa ära visata, sest need on ju kunstike loodud või valitud memorabilia.

Ka selles komplektis hiilgab  Maurizio Cattelan, kes on omalt poolt lisanud jupi salaamit – kui siiski jääb kahtlus, et äkki äsja omandatud teosed ei ole makstud hinda väärt, siis vähemalt vorst on kindla tarbimisväärtusega reaalne asi, mis peaks kahtlusi summutama ning rahuldama iha omandada ja tarbida. Teoreetiliselt pakub „Kogujate” näitusele kõige tugevama teoreetilise raamistuse Nicolas Bourriaud’ teooria selle kohta, kuidas  kunstis on 1990. aastatest peale kõikvõimalikul viisil ära kasutatud juba olemas kunstiteoseid või sotsiaalseid, ökonoomilisi jms vorme. Lühidalt kasutab Bourriaud sellise kaasaegse kunstimehhanismi märkimiseks filmi- ja teletööstusest laenatud postproduction’i mõistet, mille võiks eesti keelde tõlkida kui „järeltöötlus” või „taastöötlus”. Mõttetu on otsida teost, mis oma teostuses või tähenduses ei mängiks juba eksisteerivatel kunstivormidel: Frank  Stella maalide, Sol LeWiti ja Brancusi skulptuuri remake; Laura Horelli videotöö, mille pilt on pärit üksnes „Pikku kakkose” lastesaatest; kuraatorite endi metaforiseeritud tarbedisainobjektid. Isegi näitus kui tervik põhineb kahe naabermaja profaanse elulaadi mudelil ja kataloog on vormistatud seinakalendrina. Õieti – näitus on nii selge vormiga ja ilma ühegi kõrvalekaldeta taastöötluse filosoofiast, et näitust ja Bourriaud’ raamatut lahutavale kaheksale aastale vaatamata võiks näitus olla hoopis aluseks teoreetilisele sõnastusele. Ehkki Bourriaud’ taastöötluse sünopsis ei ole veatu, on nende omavaheline korrelatsioon peaaegu et igavuseni perfektne. Pea kõik näitusele tehtud või valitud töödteosed balansseerivad kunsti/mittekunsti või õieti kunstiobjekti ja tavaeseme piiril, kusjuures sisuliselt on n-ö tavaobjektid metafoorilisemad kui tavapärased kunstiobjektid. Enamasti  on vastupidi: tarbeeseme vorm järgib funktsiooni ja maal-foto-skulptuur jms on kunst, kuna etendab midagi, mis ei tulene otseselt tema vormist.

Kõige sagedasem „Kogujate” näitusel kasutatud metafooriline nihestamisvõte on katki-olek, purunemine, pragu, lõhe, deformatsioon: dinner table on lõhestatud pooleks koos nõudega, diivanid ja tugitoolid on laiali vajunud maastikeks, veranda on kaldes, raamatute juurde viiv trepp on katki, valamud  on omavahel ühendatud puntras äravoolutorudega, keskelt pragunenud uksel on kaks linki, portselanvaasid on purunenud ja uuesti kokku liimitud, kusjuures puuduvad killud on asendatud teiste nõude fragmentidega. Tundub, nagu oleksid peresisesed suhted pärast abielupaari lahkumist majja maha jäänud. Johnatan Monki poleeritud terasest rõngas hooviskulptuurina on tõeline „kogujate koguja”: see ei viita siin millelegi muule kui  teistele sellesarnastele abstraktsetele skulptuuridele, mille ainus eesmärk on demonstreerida oma koguja rafineeritud maitset. Ja Cattelani koeratopis pealkirjaga „Nimeta”, uudishimulik terjer on Taani paviljonis eelkõige koerana. Mitte kunstiteosena. Ta on seal just sellena, mida me ühelt toredalt kodukoeralt ootame. Tegelikult on Elmgreen & Dragset isegi sellise ekspositsioonipõhimõttega, kus tavapärane loogika ei toimi, ära nullinud kõik sigadused,  mida Cattelan võis mõnda hästi tasuvasse galeriisse oma topisega planeerida. Vastus kriitikale, miks lavastada „erakollektsionääri kodu” ühel kõige konventsionaalsemal kunstinäitamise pinnal ja mitte päriselt mõnes villade rajoonis, et uurida seal tõelisi pereväärtusi ja kunstiarmastust, on seotud just biennaali traditsiooniga MITTE teha sellised projekte. See ei ole biennaali frigiidse formaadi järjekordne kriitika, vaid selle praktiline ületamine. 

Äkki aitab see näitus kaasa ka taaskasutuse mõtte kodunemisele konservatiivsemates kunstiringkondades, kes on endiselt veendunud, et kunstniku ülesanne on luua seniolematuid konstruktsioone. Igal juhul on näitus tervikuna äärmiselt sidusaks silutud. Siit ka teine probleem: ma ei ole kindel, kui lahutatud peaksid näitusel olema seadusandlik ja täidesaatev võim ehk kas kuraator võib samale näitusele demokraatiat ohustamata ka teoseid  luua, aga see näitus mõjub aeg-ajalt Elmgreeni & Dragseti soolo-show’na, kuhu on palutud ka mitmekesisuse huvides mõned külalisesinejad, kes on täitnud lüngad kuraatorite endi objektide vahel. Nagu nad ise on kommenteerinud, toimus kureerimise protseduur „kusagil dialoogi ja diktatuuri vahepeal”. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et näitus toimib ainult tänu suurepäraselt välja peetud klišeedele, tänu sellele, et meil on olemas  tüüpettekujutused, et me elame oma elu ühe või teise mustri järgi, et me kogume raha või kunsti, marke või õllepurke. Meil on kogumise ja omamise sotsiaalne juurdunud kogemus, mida ei lõhu ka totaalne kattumatus heaolu tasemes, kui võrrelda Eestit ja Taanit. Ehk kui järeltöödelda Jacob Fabriciuse lugu kataloogist ja asendada see enda omaga: „Ma olin privilegeeritud laps. Kasvasin üles koos ühe õe,  kahe viirpapagoi, mitmete koerte, kahe vanema, ühe Moskvitši, neljatoalise korteri ja hunnikute viisi rämpsuga. Me olime tüüpiline Eesti tuumperekond”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming