Mida rooste ei riku …

Juta Kivimäe

Mati Karmini näitus „Mida rooste ei riku” Kunstihoone galeriis 14. XI – 8. XII ja Aime Jürjo näitus „Aeg meenutada” Vabaduse galeriis kuni 17. XII.

Vabaduse väljakul oli vaadata kahe skulptori kaks meenutusprojekti kõrvuti galeriides: Mati Karmin (1959) oma Kunstihoone galeriis ja Aime Jürjo (1928) oma Vabaduse galeriis. Karmin on meenutanud oma ajakaaslast Aime Jürjot õppejõuna, kellest on jäänud meelde  aristokraatlik väärikus. Need kaks näitust ei olnud samaaegselt toimuma teadlikult planeeritud, ent huvitav on jälgida mõtteseoseid, millega muidu kõiges nii erinevad kunstnikud viitavad tänasele ja olnule.
Mati Karmin on 30 tegutsemisaastaga jätnud Eesti avalikku ruumi nähtava jälje: tema monumendid elavad oma elu nii Tartus, Tallinnas kui Toris ja Tahkurannas. 1980. aastate põlvkonna esindajana on tema käes olnud erandlikult mitmekesised võimalused: traditsiooniline ja isegi konservatiivne ettevalmistus, nagu on kirjutanud näitust saatvas tekstis kunstiteadlane Anu Liivak. Tänastele skulptoritele jääb selline õpetus  vaid aimatavaks, umbes nagu pliist kulla tegemine alkeemiku töötoas. Ent Karmin on suutnud kasutada seda, mida talle õpetati, ka traditsioone eitades ja skulptuuri mõiste tänase teisenemise juures. Oma sisimas tõsiusklikult rahvuslikke ideaale kandnud kunstnik on paljude noorte õppejõud, loonud lohetapja Türi kiriku ette, Tartu Tõnissoni ja Marie Underi marmorkuju. Nüüd on skulptor täitnud galerii tuhandete fotodega eelmise sajandi alguse vabariigi aastail „üles võetud” tõsistest ja väärikatest eesti inimestest ning kirjutanud seinaobjektide roostesse viimaste aegade kuulutusi Koguja raamatust ja Uku Masingu luuleridadest. Galeriis on üleva ja pühaliku kõrval ka õudne. Kas taas on käes aeg, mil toetuda vaid ajas ideaalseks mõeldud minevikule?
Aime Jürjo meenutusprojektis ei ole kibedust ega nähtavat valu. Olnu on naiselikult omaks võetud elu tsüklilises tajumises. Mööduvad aastaajad, ajad ja ajastud. Õnn ja õnnetus väärtustub võrdselt aja kulus. Meenub kunstniku näitus aastast 2009, mis oli pühendatud ta pojale.  Nüüdki saadab autor kirju minevikust, kus liiguvad ka tiivulised olendid igavikulistelt teedelt, Läänemere kultuuri kaugetest ajastutest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming