Mida oodata nüüdiskunstilt?

Reet Varblane

Eile ja täna peetakse Eesti Kunstiakadeemias kunsti, kõrghariduse ja ühiskonna suhteid puudutav konverents „Avalikud ootused”. Konverentsi peaesinejad on Kopenhaageni Kuningliku Kunstiakadeemia rektor kunstiteoreetik Mikkel Bogh, Vilniuse Kunstiakadeemia skulptuuri professor, kunstnik ja teoreetik Henrik B. Andersen, Aalto ülikooli kunsti- ja disainikooli vabade kunstide professor kunstnik Teemu Mäki ning Maribori ülikooli pedagoogika professor Tomaz Zupančič. Arutamise all on palju aktuaalseid ja teravaid sugugi mitte ainult kunsti, vaid kogu ühiskonda puudutavaid küsimusi nagu: milles seisneb kunstikõrgkooli vastutus ühiskonna ees? Kuidas peaks toimuma kunsti ja ühiskonna dialoog ning milline on kunstikõrgkooli roll selles dialoogis? Kas igaüks võib olla kunstnik? Kas igaüks peab mõistma (või suudab mõista) nüüdisaegset kunsti? Kas ühiskonnakriitiline kunstnik on looja või hävitaja? Milline peaks oleme kunstiõpetus koolides, et tagada ühelt poolt kunsti laiem mõistmine ühiskonnas ja teiselt poolt kunsti järelkasv? Loodetavasti saab neile küsimustele ka vastused, vähemalt jagavad väliskolleegid oma kogemust. Sirp esitab EKA õppetoolide juhatajatele mõned küsimused nüüdisaegse kunsti õpetamine kohta. Seekord vastavad vabade kunstide teaduskonna installatsiooni ja skulptuuri õppetooli juhataja Kirke Kangro, graafika õppetooli juhataja Urmas Viik ja uuemeedia õppetooli juhataja Raivo Kelomees. Palun tooge välja kolm olulist momenti, mida nüüdisaegse kunsti õpetamise puhul tuleb silmas pidada. Miks? Kas EKA praegune õpetamissüsteem toetab noorte kunstnike (tudeng on ju seda) arengut ning edasist iseseisvat tegutsemist nüüdiskunstiväljal? Kas ja kui, siis mida tuleks muuta EKA õpetamisviisis?

Kirke Kangro: Väljateadlikkus on väga oluline ehk arusaamine sellest, kuhu nüüdiskunst on liikunud, ning äratundmine, mis koht või milline autoripositsioon selles diskussioonis võiks noorele kunstnikule huvi pakkuda. Skulptuur on praeguses kunstis juba mõistena hea provokatsioon. Ideaalne oleks see, kui akadeemiasse õppima tulnud tudengid tunneksid, et neil on selle mõistega pidada oma isiklik debatt. Võimaluse erksamaks reageerimiseks annab kindlasti suurem tähelepanu praegu toimuvale kunstile ja selle analüüsimine.

Koolis antavad teadmised ja oskused on loomulikult oluline alus nüüdisaegses kunstielus toimetulemiseks, kuid tudengi enese suure panuseta ei saa see anda mingit garantiid „edukaks” tulevikuks. Kui mõnel teisel alal võib värske lõpetaja tulevase ameti, karjääri ja palga kohta teha kindlamaid oletusi, siis kunstnike puhul on seis palju ebakindlam. Kõigis vabade kunstide valdkondades on oluline, et õpilased mõistaksid algusest peale, et kunst on väga suurt eneseinvesteeringut nõudev elukutse ja nende endi isik on oluline tööandja ja tööriist edasises elus. Akadeemia saab toetada, lihvida, analüüsida ja anda ülevaate sellest, mis toimub väljaspool. Väga tähtis on, et üliõpilased teeksid kunsti ka iseseisvalt, tudengi ja õppejõudude suhe võiks olla pigem kollegiaalne.

Skulptuuri ja installatsioonikunsti, ruumi ja objekti valdamine on tänapäeva kunstnikule väga jõuline tööriist. Samavõrd oluline kui nüüdisaegsete kunstiteooriatega kursisolemine või lugemise ja kirjutamise oskus on ka elementaarne teadlikkus tehnilistest võimalustest ja kunstniku käekirja treenimine. Hea arenemiskeskkond eeldab tegutsemist nii mõtte ja kontseptsiooni kui ka teostamisoskuste kallal, seda võiksid toetada nii õppejõudude kui kaastudengite kommentaarid.

Akadeemia ülesanne on aidata tudengil leida ja omandada töömeetodid ja vahendid, samuti peab tudeng oskama oma töid esitada ja neist rääkida. Põhimõte „minu kunst räägib enda eest” ei toimi juba ammu.

Oluline on tudengeid motiveerida ja näidata, et nende looming on oodatud ja hinnatud, ning seda on mõtet süvitsi teha. Oleme skulptuuriosakonnas püüdnud leida vahendeid, vaatamata kesistele oludele, näiteks tekitasime juurde uue ateljee esimesele kursusele ning viisime välja vanad rauaromud. Saadud raha eest kavatseme saata suvel „Manifestale” kolm parimat skulptuuri või installatsiooni loonud tudengit. Võitjad selguvad kevadisel võistlusnäitusel. Teine oluline sündmus on osakonna magistrantide lõputööde näitus, mis toimub sel kevadel koostöös EKKMiga, teeme seal kuue lõpetaja näituse.

Sellest õppeaastast muutis EKA nn Bologna süsteemi veidi ja kõiki erialasid õpitakse koos ainult pool aastat, esimese kursuse kevadsemestrist valivad tudengid omale eriala.

Arvan, et akadeemia võiks veelgi enam toetada erialadevahelist liikumist, arvestades seda, et suur osa tänapäeva kunstnikke ei piirdu ainult ühe meediumiga. Tudengitel võiks olla suurem vabadus valida neid kursusi, mis neid huvitavad. Kaaluda võiks ka teoreetiliste ainete suuremat valikulisust.

Intensiivsus ja fookustatus on olulised aspektid nii õpetamisel kui õppimisel. Näib, et kohalikule kunstiharidusele teeb kõige rohkem kahju arusaam, et kunstikoolis on kerge: kunstiakadeemiasse sisseastujad tulevad kehvade tööde ja ilma igasuguste kunstialaste eelteadmisteta „mütsiga lööma”. Kunstitudengid peavad aru saama, et see, mida nad kirjade järgi mitu aastat õpivad, on küll loominguline töö, kuid siiski töö. Tundub, et kui tekitada arusaam, et kunstikoolis on raske, oleks kergem sissesaanuilt rohkem nõuda ja neil oleks pärast lõpetamist lihtsam hakkama saada.

Samas aitaks kindlasti õpilaste suuremale pühendumisele kaasa kunsti suurem väärtustamine Eesti kultuuripildis.

Kunstiakadeemias õppija boonuseks on kiire integreerumine kohalikku kunstimaailma, enamik õppejõude on siinse kunstielu võtmekujud ja trepp koolist galeriisse on lühike. Tuleb loota, et see kiire tee kunstilavale ei tee õpilasi kuidagi hooletuks ja süvenematuks.

Urmas Viik: Tegelikult ei oska ma vastata küsimusele, kas EKA mu ootustele vastab. Nii võib küsida üliõpilaselt, aga professor peaks ikka ise hoolitsema selle eest, et tema ootused täituksid. Igatahes ei ole kolm olulist asja erialaspetsiifilised, vaid peaksid sobima igasuguse kunsti õpetamisel. Need kolm vabalt valitud järjekorras on: mõtlemine, kommunikatsioon ja oskused.

Kunstnikuks kujunemine algab mõtlemisest. Värsked tudengid on sageli kimbatuses pealtnäha lihtsa küsimusega „miks sa seda teed?”. Oluline ongi kohe alustada loomeprotsessi mudeli reaalse läbimängimisega. Kuidas genereerida ning selekteerida ideid? Kus võib lasta emotsioonil möllata, millal suruda gaasi ja millal pidurit? Vaatamata paljulubavatele muutustele gümnaasiumi kunsti õppekavas, jäävad üliõpilased ikkagi toppama kuhugi möödunud sajandi algusesse, silme ees kirgastumas ikka veel romantiline kunstnikutüüp. Seetõttu raiskame hulga kallist aega hariduslike puudujääkide likvideerimisele. Liiga pikalt tuleb tegeleda lünkade täitmise ja vigade parandusega, veelgi lühemaks jääb seetõttu päris kunstikõrgharidusele kohane tegevus.

Probleemi lahendamine ei sõltu ainuüksi EKAst. Gümnaasiumi õppekava võib olla nii hea kui tahes, kasu sellest on aga väike, kui pole pühendunud ja haritud pedagoogi. Kunstiõpetajate ettevalmistus tuleks koondada ühe tugeva professionaalse keskuse alla. Sama jutt käib ka käsitööõpetajate ettevalmistuse kohta, sest tänapäevane käsitöö ilma disainialaste teadmisteta näib vägagi küsitav. Nii kunsti- kui disainialane BA – ja MA – tasandi pädevus on olemas vaid EKAs. Praegune kooli kunstiõpetaja on sageli reaalsest kunstielust väga kaugel. Veel üks häiriv asjaolu on see, et kõige nooremaid väga vastuvõtlikus eas lapsi ei õpeta mitte kunstiprofessionaal, vaid algklasside pedagoog. Muusikaõpetusega näiteks on minu teada asjad väheke teistmoodi. EKA peaks ehk rohkem pingutama, et end kunstiõpetuse kompetentsikeskusena enam kehtestada.

Graafikast arvab enamik EKAsse pürgijaist, et see on „joonekunst”. Üritame võimalikult kiiresti selgeks teha, kui avar tegelikult on tänapäeval graafika mõiste ja mis kõik selle sisse mahub. Ja et üks tema suuri võimalusi on mitmekesine vahendite arsenal ümbritsevaga kommunikeerumiseks.

Meie projektid hõlmavad sageli graafika ja keskkonna, graafika ja olmekultuuri, graafika ja tehnoloogia jms seoseid. Vaatajaskonna mitmekesistamise ning avardamise eesmärgil olemegi viimastel aastatel sageli EKA seinte vahelt välja, avalikku ruumi liikunud. Meie huviorbiiti kuuluv narratiivne graafika (illustratsioon, koomiks, graafiline novell jms) võimaldab otseütlemist, pilt ja tekst koos lubavad oma sõnumi lihtsamalt ka kunstikaugema vaatajani viia. Pean ülimalt oluliseks noore kunstniku oskust oma loomingut selgitada ja seda mitte ainult sõpradele ja tuttavatele.

Avalikkusega suhtlemise võimalused on tegelikult vägagi piiratud. Peavoolu meedia, millest ju eesti ajakirjandus- ja raamatuturg põhiliselt koosnebki, erilisi võimalusi ei paku. Üksikutes kultuuriväljaannetes kirjutavad tegijad tegijatele. Sõltumatud aktsioonid tõmbavad küll tähelepanu, kuid mõjuvad ettevalmistamata vaatajale enamasti võõrastavalt ja harjumuspäratult. Ning kui need on anonüümsed, siis puudub ka igasugune võimalus neid selgitada. Arvan, et EKA-l, vaatamata ressursside nappusele, on siin siiski kasutamata võimalusi. Ja mingi selgepiirilisem ja järjekindlam meediastrateegia võiks ju ka olla.

Oskused on need, mis tähelepaneliku ja motiveeritud tudengi lõpuks kunstnikuks vormivad. Kehvad oskused on teema, mis vanema põlve kunstnikud keema ajab. Sügavate tehniliste teadmiste puudumine sümboliseerib neile üleüldist professionaalset allakäiku. See, et estampgraafika tehnikaid sama laialt ning sügavalt ei tunta kui ennemuiste, on muidugi tõsi. Ja üldiselt ei ole see ka oluline. Tähtis on teave, oskus seda kasutada ning täiendada, oskus valikuid teha. Selle tarvis ongi meil koolis graafikapressid, printerid, õppemeistrid ja töökojad. Probleem ei ole mitte selles, et ei tunta vasesöövituse peensusi, vaid selles, et sageli jääb vajaka oskusest oma idee lõpuni realiseerida. Ei mõisteta, et hästi läbi töötatud kontseptsioon vajab kvaliteetset teostust, alles siis võiksime hakata kunstist rääkima. Kuidas seda saavutada? Siit jõuame esimese punkti juurde tagasi. Kui tead, mida soovid, siis leiad võimaluse selle omandamiseks, selle heaks töötavad EKAs inimesed ja masinad. Innuka tegutsemise korral piisab vahel isegi kolmest aastast. Teed täiuslikkusele võib jätkata magistrantuuris või „päris kunstielus”.

Oleme korraldanud tehnikaõppe valikainete raames. See tähendab, et kui tudeng soovib realiseerida oma loomingulise projekti kindlas tehnikas, siis peaks ta seda ka saama. Oleme üritanud pakkuda võimalikult avarat skaalat. Reaalsus on kahjuks pisut teistsugune. Ka sel semestril pakkus graafikaosakond mitmeid stuudioid, millest kõiki õppeosakonna vastuseisu tõttu välja kuulutada ei õnnestunudki. Samas jääb hulk tudengeid soovitud nimekirjadest välja, sest gruppe pole võimalik ruumi ja töövahendite puudusel väga suureks paisutada. Eks raha räägib siinkohal. Ja, vaadates kooli ümber toimuvat, ega paremaks vist ka ei lähe. Haridusministrile kuuldavasti tundub kümne tudengiga õppegrupp imetilluke.

Raivo Kelomees: Uute tehnoloogiate valdkonnas tuleks silmas pidada, et tehnoloogia teiseneb pidevalt ja klammerduda mingitesse praegu uutesse tehnoloogiatesse ei ole võimalik. Siiski tuleks neid õppida. Miks? Millegi selgekssaamine annab kontrollikogemuse ja usu asjadega hakkama saada.

Õpetatav tuleb siduda kogemusega, kunstiajaloolise teadmise ja praktikaga. Miks? Uut ja huvitavat on võimalik tänapäeval luua varasema kogemuse läbielamise ja mõistmise tulemusena, liita sellega oma kogemus.

Õppetöös on oluline suhtlus- ja praktikapõhine meetod, s.o tehakse töid ja räägitakse nendest. Seda igas mõttes: õppejõud räägivad tudengite ja oma töödest, tudengid räägivad oma, teiste tudengite ja õppejõudude töödest. Miks? Suhtlusolukord ja sõnaline tagasiside võimaldab kombata kunsti toimet, õppida tundma selle kommunikatiivseid omadusi. EKA praegune õpetamissüsteem toetab noorte kunstnike arengut, kuid kõrgkool ei saa kõike ära teha. „Individuaalne motivatsioonimootor” on olulisim eeldus kunstielus hakkamasaamisel. Seda ei ole võimalik õpetada. Probleem on pigem selles, et „nüüdiskunsti väljale” kõik ei mahu, ei Eestis ega maailmas, ükskõik kui hea haridus ja kui suurepärased su võimed ka poleks. Seetõttu tuleks kunstnikke harida multidistsiplinaarses suunas, nagu vähemasti vabade kunstide teaduskonnas seda püütakse teha: tutvustada mitmeid teadmissfääre, tegemisviise ja esitusvorme. Kui midagi muuta ja paremaks teha, siis õpetada tuleks koostööd – individuaalse tegijana ja teisi arvestamata ei ole võimalik tänapäeval pikalt tegutseda.