Mida oodata nüüdiskunstilt?

Kadri Mälk, Krista Leesi, Urmas Puhkan

EKA õppetoolide juhatajad vastavad kahele küsimusele nüüdiskunsti õpetamise kohta (vt algus Sirbis nr 5). Seekord saavad sõna metalliosakonna juhataja Kadri Mälk, tekstiiliosakonna juhataja kohusetäitja Krista Leesi ja keraamikaosakonna juhataja Urmas Puhkan. Palun tooge välja kolm olulist momenti, mida nüüdisaegse kunsti õpetamisel tuleb silmas pidada. Miks? Kas EKA praegune õpetussüsteem toetab noorte kunstnike (tudeng on ju seda) arengut ning edaspidist iseseisvat tegutsemist nüüdiskunstiväljal? Kui ei, siis mida EKA õpetamisviisi juures tuleks muuta? Kadri Mälk: Väga lühidalt ja otsesõnu: hea meeskond, õpetuse läbimõeldud struktuur ja selge ettekujutus, kuhu tee viib. Ei saa olla nii kiire, et mitte tajuda, kuhu oled teel, eriti piiratud ressursside korral. Viimane on ehk kõige raskem, sest üleminek loogikasfäärist ettearvamatu loomingu valda on ühtaegu kutsuv, ent ka riukalik. Mõistepaari kunst versus akadeemia ongi sisse kodeeritud märgatav vastuolu: kaos ja kord, muutuvus ja järjepidevus, vabadus ja sundus, sõltumatus ja reglementeeritus, eripalgelisus ja ühtlustamine. Väljakujunemisperiood, õpingute aeg, mil toimub noore, igaühe puhul erinevate käejoontega looja kohanemine keskkonnaga, ühiskonna vajadustega, võib olla ka valuline ja väga varieeruva pikkusega. Kes kujutleb, et kõik marjad küpsevad üheaegselt maasikatega, ei tea midagi viinamarjadest. Ja kasvamine on ikka alguses valusavõitu. Kannatust peab olema.

Kuidas mõõta kvaliteeti kunstis? Häirib, et tulemuslikkust mõõdetakse vaid kvantitatiivselt. Mitu pintslit kulus ühe maali jaoks, mitu grammi hõbedat ehte valmistamiseks, mitu tundi töö teostamiseks – see kõik on mõõdetav. Kuid on ka mittemõõdetavad kriteeriumid. Et neid ei arvestata, sellest on kahju.

Oletame, et meil on tonn maaki. Kogemuse põhjal, ka toormaterjali päritolu eripära arvestades võib oletada, et sellest võib saada 10 grammi väärismetalli. Kuid siis saabub lahingukäsk: toota efektiivsemalt, tootke 100 grammi tonni tooraine pealt. Ja toodamegi. Aga mis kvaliteet sel on? Ent silt „väärismetalli” on ju ilusasti diplomi peal.

Ma ei ole ainus, kes arvab, et Bologna deklaratsioon tegi kõrgharidusele karuteene. Turufundamentalistlik lähenemine ei sobi ülikoolile. Merkantiilse mõtlemise asemel peaks tekkima oma tee tajumine. Noore inimese isikupära väljameelitamine – see on õppejõu ülesanne. Eesmärgiks on terviklik maailmataju ja võimalikult väike kognitiivne dissonants. Teadmine, oskused, seoste mõistmine, vaba tahe, vastutus.

Kes otsustab, see ka vastutab. Ja siin on väärtustamine vajalik valiku tegemiseks. Mida me väärtustame? Mida võtta, mida jätta? Kõike ei jõua ja pole ka otstarbekas.

Erinevalt paljudest teistest erialadest on ehtekunsti õppekava avatud Eestis ainult Eesti Kunstiakadeemias. BA, MA ja nüüd ka PhD kraadiõppena. Võrdluseks: Eesti ülikoolides on avatud hulgi erineva kestusega uue meedia õppekavasid.

Ehtekunsti õpe on juba ajalooliselt olnud pikem, tsunftiaegadel kulus kullasseppadel selleks kuus või seitse ja rohkemgi aastat. Tudengikandidaadid, kes meile tulevad, on – erinevalt enamikust maailma kõrgkoolidest – eelneva erialase ettevalmistuseta. Me ei saa seda eeldadagi, sest Eesti riigil puudub kullasseppade kutseõpe, kuigi vajadus selliste meistrite järele on tegelikult olemas – selleks, et luua tööjõudu vajavat kvaliteetset ehtetööstust.

Rahvusvahelises ehtekunstipildis on pea igal olulisemal ülikoolil/koolkonnal oma ampluaa, mis tingitud kas objektiivsemate (traditsioonid, võimalused) või subjektiivsemate (isiksused!) tegurite mõjust. Osa ülikoole on läinud võidurelvastumise teele: parimad seadmed, kõige uuemad riistad. Meil selleks kapitali pole. Aga – meil on teistsugust kapitali. Oma eripära tajumine ja kultiveerimine on vastastikku rikastav ja atraktiivne faktor, mida ei tohiks tähelepanuta jätta ega tasalülitada, vaid oma huvides mängima panna.

Koolkondlik eristumine on oluline nii tähelepanu äratava eripära kui konkurentsi seisukohalt. Erinevalt paljudest teistest erialadest puudub Eestis peaaegu täiesti kohalik tööjõudu vajav ehtetööstus – ka see tingib kalde individuaalsele eneseväljendusele rajaneva vabakunsti suunas.

Kõrgkoole, kus ehtekunsti eriala end kindlalt unikaalehte, kunstnikuehte õpetamise kandjana afišeerinud, on maailmas võrdlemisi vähe. See on ka üsna riskantne tee. Ja me oleme sellel väljal juba tunnustatud. Meile tullakse õppima just vaimsema hoiakuga ehtekunsti. Mitmed välistudengid on siit minnes tunnistanud, et just isiksuse individuaalsuse väljaõngitsemine on see, mida nad meie õpetuses kõige enam hindavad. Mitmekesisus on Eesti rikkus. Ka kõrghariduses.

Sepaõppe rariteetsus on kindlasti üks osa sellest. Tegelikult on see valdkond lai, tarbeesemetest unikaalobjektideni, keskkonda kavandatud raud- või ka terastaiesteni. Lahkunud emeriitprofessor Kuldkepi ettenägemisvõime oli hämmastav, kui ta sepaõppele eraldi õppekava rajas. Praegune olukord on selline, et iga viimanegi välistudeng, kes meil ehtekunsti õpib – ja neid ikka on! – kõik nad soovivad võtta ka sepise algkursust. See on ainulaadne ja mujal ilmas õpetatakse ülikoolitasemel seda vaid mõnes üksikus paigas, sest pole enam oskajaid. Kahju, kui oskused käivad alla.

Damaskusrauast servaga kandik Eesti riiki esindaval maailma kokkade tippsündmusel, Narva kolledži väravad, meteoriitraua uuringud kraadiõppe tasandil – spekter on lai.

Näitajad ja mõõdikud – igale küsitud näitajale ja numbrile tuleks seal juurde mõelda küsija ja tema huvide koefitsient. Kui indeksiaalsed need näitajad tulevikku silmas pidades on, seda näitab aeg. Praegu tundub, et kang lõpetajate iseseisva tegutsemise võimalikkuse osas on riigi käes. Kui riik kunsti väärtustab, siis leiavad lõpetajad ka tööd. Looduses on nii, et kui käbiaasta on vaene, siis oravate arvukus langeb.

Küllap gümnaasiumi lõpetaja juba teab, et kõige kasumlikumad erialad tänapäeval on liigkasuvõtmine ja näivuse müük, kuid ta tuleb ikka kunsti õppima. Ta usub, et võimatu saab võimalikuks. Rahvusvaheliselt ehtekunsti konkurssnäituselt „Kivihing” („Spirit of Stone”) tuli kunstiakadeemiasse kolmest kaks preemiat, peapreemia ja kolmas.

Tegelikus kunstielus osalemine on üks meie õppetöö osa. Sel aastal on meie üliõpilasedmagistrandiddoktorandid ja õppejõud kutsutud esitlema oma töid mitmel pool maailmas: Vilnius, Graz, Viin, München, Oslo, Amsterdam, Pariis, Padua, Tel Aviv, Mons (Belgia) jpt. Tööd on seal läbinud professionaalsete žüriide ja otsustajate karmi filtri. Seega – siin taga on kvaliteet. Mõtlemise kvaliteet ja teostuse kvaliteet. Teadusülikoolis oleks see võrreldav esindatusega eelretsenseeritud rahvusvahelises erialapublikatsioonis.

Mida muuta? Muuta võiks paljut, kuid enne ikka mõelda: ära kisu seda kraani, mis ei tilgu. Uue fenomen, et kõik põimub tänapäeva maailmas üha enam, samal ajal kunst sopistub – see annab mõtlemisainet ja nõuab sünkroniseerimist, kuid nii, et saab iseenda ees ausaks jääda.

Kokkupõrge tulevikuga pärast kooli lõpetamist on vältimatu. Teatud eksistentsiaalne vaakum, see on paratamatu. Mida iseseisvamaks tudengid õpingute ajal kujundada, andes neile aimu tasakaalu saavutamise strateegiatest, sellest, kuidas positsioneerida oma loomingut erineva vaatajaskonna ja kunstiturgude vahel, seda paremini nad tegelikus kunstielus kohanevad. Võime teha kunsti naudinguga eeldab teatud määral enesekindlust. Osa paneb ka hõlmad vöö vahele ja otsustab teha midagi muud, nii on see alati olnud. Selles pole midagi traagilist. See on nii igal pool maailmas, et vaid murdosa lööb kunstimaalimas läbi. Kuid suurteks hetkedeks peab valmis olema. Loovus, töökus ja avatud kanalid. Valmisolek on kõik.

Krista Leesi: Kõigepealt pean märkima, et rangelt võttes kunsti ambitsioone meil tegelikult ei ole. Nagu tekstiiliosakonna nimigi ütleb, on meie eesmärk anda disainipõhist õpet.

Meie pikaajaline õppejõud ja endine osakonna juhataja Maasike Maasik on öelnud, et disaini peab õppima, kunstnikuks võib ka sündida. Kuigi meie eriala projektidesse on kaasatud kunstnikke, näiteks Eve Kask on juhendanud läbi aastate väga erinevaid kunstiprojekte, siis põhirõhk on disainisuunitlusel. On tudengeid, kes suudavad samaaegselt lahendada nii disainiprobleeme kui ka avada end kunstnikuna, kuid kindlasti ei sobi see võrdselt igaühele. Meil seni veel säilinud individuaalne lähenemine annab siiski võimaluse toetada noort lähtuvalt tema isikuomadustest arengus mõlemas valdkonnas.

Professor Mare Kelpmani väljend on, et kool (osakond) saab anda ainult kargud ehk põhiteadmised ja -oskused, kasutama tuleb neid igaühel hakata ise. Eriti kehtib see praeguse kolmeaastase bakalaureuseõppe kohta. Neisse aastatesse tuleb nii palju mahutada, nii üldõppe kui eriala ainete osas, et see võib mõnel juhul pea tükiks ajaks päris segi ajada.

Õppejõuna tuleb tõdeda, et tekstiilitehnoloogilises valdkonnas on areng praegu väga intensiivne, sellega pidev kursisolek on väljakutse omaette. Uut informatsiooni koguda, seda hallata ja piisaval määral ka õppetegevusse integreerida on pidev ja jätkuv protsess. Kahjuks teevad siin materiaalsed võimalused oma korrektiivid. Tänapäevased spetsiifilised materjalid ja tehnoloogiad on teadagi väga kallid, kõike katsetada ei ole kahjuks võimalik. K ui selles osas oleks võimalik midagi muuta, oleks see väga tervitatav.

Põhiline, mida püüame oma tudengitesse süstida, on avatus, julgus, loomingulisus ja analüüsivõime, pidev enesetäiendamise vajadus ja kursisolek erialamaailmas toimuvaga. Väga oluline on oskus oma tööd ja loomingut esitleda, valmisolek diskussiooniks, koostöö valdkondade vahel nii meie majas õppivate noorte kui ka laiemalt näiteks inseneride jt valdkondade esindajatega. Aasta alguses andsime Tallinna lastehaigla taastusravi osakonna spetsalistidele üle õppetöö raames valminud interaktiivsed õppe- ja teraapiavahendite prototüübid. Projekti juhendasid meie doktorant Kärt Ojavee ja Tallinna ülikooli eripedagoogika magistrant Jana Kadastik. Ideaalis võiks pärast katsetamist ja tagasisidet mõnest prototüübist saada ka päris toode.

Kahjuks me Eestis täna väga tekstiilitootmisest rääkida ei saa, seetõttu soovime, et kõik meie tudengid õppimise ajal vähemalt korra külastaksid juhtivat interjööritekstiilide messi „Heimtextil” Frankfurdis, et saada ülevaade tekstiilimaailmas toimuvast üldiselt ning uuematest arengusuundadest ja trendidest. Tänu Saksa ettevõtjatele on meie osakonnal olnud juba kuus aastat võimalus seal olla esindatud oma stendiga. Eelmise aasta mais esitlesime Frankfurdis tudengite interaktiivseid tekstiile „Techtextil’i” messil. Seal tekkinud kontaktide tulemusel sai üks meie magistrant võimaluse praktikaks Mercedes Benzis.

Kindlasti on vaja nii kunstniku kui disainerina läbilöömiseks kirge oma eriala vastu, motivatsiooni ja ambitsiooni. Oleks hea, kui need on EKAsse õppima tulles juba endal kaasa võtta.

Urmas Puhkan: Vastan keraamikaõpetuse seisukohast. Õpetada mõtlema ja seoseid looma. Vaimu äratamine. Oma kunstnikumina leidmine. Pean siiski oluliseks anda omas erialas võimalikult professionaalne tehniline õpe. Ei poolda mõnedes ülikoolides antavat „oskab kõigest natuke” haridust. Kui eelnev olemas, siis võib mõelda meediumide segamise peale.

Keraamika eriala perspektiivid? Tööstust Eestis peaaegu pole. Sellepärast püüame hakkama saada loomisprotsessi algusest (ideest) kuni teose müügini. Oleme ka aru saanud rohkem reaalse eluga seotud ülesannete püstitamise vajalikkusest.

Kolmeaastase BA-õppe sisse on surutud omamoodi säästuprogramm. Tudengid saavad mingil hulgal erialaseid kogemusi, kuid see pole loomulikult piisav. Kunstnikuks küpsetakse ikkagi aastatega. Seepärast peaks MA õppe läbimine olema võimalik kõigile soovijatele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming