Mida oodata nüüdiskunstilt?

Reet Varblane

Sirbis number 5 alustati EKA õppetoolide juhatajatele küsimuste esitamist nüüdisaegse kunsti õpetamine kohta. Seekord saavad sõna kunstipedagoogika osakonna juhataja Annely Köster, disaini teaduskonna klaasikunsti osakonna juhataja Mare Saare ja kunstiteaduse instituudi juhataja kt Andres Kurg. Palun tooge välja kolm olulist momenti, mida nüüdisaegse kunsti õpetamisel tuleb silmas pidada. Miks? Kas EKA praegune õpetussüsteem toetab noorte kunstnike (tudeng on ju seda) arengut ning edaspidist iseseisvat tegutsemist nüüdiskunstiväljal? Kui ei, siis mida EKA õpetamisviisi juures tuleks muuta? Mare Saare: Kunsti kolm põhiküsimust on minu arvates endiselt: miks, kuidas ja kellele? Nüüdisaegne kunstiõpetus peaks abistama tudengit nendele küsimustele vastuse leidmisel. See kõlab ehk veidi liiga pealiskaudselt, seetõttu selgituseks niipalju, et eelkõige peab kunstnik selgusele jõudma, miks ta just selle tee on valinud, ja järgmiseks, mida ta tahab väljendada/ ütelda. Kuna üksnes väljendussoovist ei piisa, siis tuleb omandada väljendusvahendite kasutamise oskus, mis on kõige selgemini mõõdetav moment (kunsti)õpetuse juures. Kuna omandatud elukutsega tuleks ideaaljuhul ka end ära elatada, tõuseb kindlasti esile küsimus, kellele väljendatav on mõeldud. EKAs eksisteerib kõrvuti kindlasti päris mitu erinevat õpetussüsteemi, mille valik tulenebki just sellest, kellena noor kunstnik end identifitseerida tahab. Rääkides kitsamalt klaasikunsti erialast, siis kuna EKA oma on ainus klaasieriala terviklikult õpetav institutsioon Eestis, arvan, et siinne valik peab olema võimalikult avar. Olles õpiajal esialgu peaaegu sunniviisiliselt ühes isikus nii kunstnik kui disainer, leitakse ehk paremini oma tee -- ega peagi alati end lõplikult ühes või teises suunas kindlalt defineerima. Arvan ka, et iga süsteemi annab edasi arendada ning seda tuleb meie muutuvas maailmas teha pidevalt. Kindlasti tuleks säilitada individuaalne lähenemine ja arvestada noore kunstniku/disaineri isiksuseomadusi, oma käekirja väljakujunemist ning arendada oskusi kunstimaailmas toime tulla. Vajalikuks pean ka aja jooksul välja kujunenud kunstniku põhioskuste ja -teadmiste õpetuse säilitamist. Siinkohal pean silmas joonistus-, maalimis- ja modelleerimisoskusi, nii kunstiajaloo kui tänapäeva kunstimaailma tundmist ja mõistmist.

Annely Köster: Kunstihariduse konverents algas haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo emotsionaalselt tugevalt laetud ettekandega, kus ta rõhutas, et „rumal on arvata, et ühiskond ei väärtusta kunsti. See ei olevat õige ega õiglane hinnang”.

Kuid mida mõtles minister, kui ta ütles „kunst”? Järgnenud ettekanded illustreerisidki kujukalt, kuidas arusaam sellest, mis ja kuidas on kunst ning kuidas võiks seda kõrghariduse tasandil õpetada, on ajas muutunud. Kunstiakadeemia pole enam pelgalt tehniliste oskuste treenimise paik, kus õpitakse ilusaid asju tegema, vaid on eelkõige hoiakute ja suhtumise kujundamise keskkond, kus noored harjuvad analüüsima ja transformeerima ideid, nagu kirjeldasid professor Mikkel Bogh ja professor Henrik B. Andreson oma ettekandes. Olulisem kui kunagi varem on kunstihariduse vastavus nüüdiskunsti nõuetele.

2010. aastal võttis Eesti valitsus vastu uued riiklikud õppekavad põhikoolile ja gümnaasiumile, 2013. aastaks peaksid need olema rakendunud kõigis kooliastmetes. Kuna kunsti ainekavades toimus paradigmaatiline muutus, teiseneb uuest mõtteviisist tulenevalt ka EKA õpetajakoolituse õppekava ja kogu õppetöö: senisest palju suurem rõhk on kunsti analüüsil ja mõtestamisel, õpilasi aktiveerivatel, kaasavatel õpimeetoditel, loovuse teadlikul arendamisel.

Miks on loovus niivõrd oluline? Miks peaks üldhariduskool õpetama loovat mõtlemist ja tegutsemist samamoodi nagu lugemist või kirjutamist? Üks võimalikke vastuseid on, et maailm muutub kiiremini kui eales varem ja me ei tea veel, kui suured ning põhimõttelised need muutused on. Faktiteadmised on vajalikud, kuid kaugeltki mitte piisavad – oluline on oskus fakte kriitiliselt analüüsida ja loovalt interpreteerida. Siinkohal on oluline viidata, et viimastel aastatel on leitud empiirilisi tõendeid, et just kunstiga põhjalikum tegelemine ja kunstiharidus toetavad statistiliselt olulisel määral kriitiliselt mõtleva meelelaadi kujunemist, eelkõige tõeotsimist ja avameelsust. Loovust niikuinii. See võiks olla üks võimalik vastus haridusministri konverentsil esitatud küsimusele „Kuidas see, mida õpetame, aitab kaasa iga eesti pere toimetulekule?”.

Põhikoolis on vaid üks 45minutine kunstitund nädalas, gümnaasiumis senise kolme kursuse asemel kaks kunstikursust. Ja kuna tunde on niivõrd vähe, eelistavad paljud koolijuhid anda need vähesedki tunnid mõne teise aine õpetajale, et tema koormus täis saada. Nii oleme jõudnud olukorrani, kus eesti koolides vaid neljandikul kunstiõpetajatest on mingisugune kunstialane ettevalmistus (2008. aasta sügise seisuga 1039st õpetajast vaid 279-l)! Õpetajate erialane ebakompetentsus aitab omakorda kaasa kunsti kui sellise marginaliseerumisele kogu ühiskonnas. Aine, mis peaks toetama loovust ja kriitilist mõtlemist, isiksuslikku kasvamist, empaatiat ja laiendama silmaringi, on kuiv, igav ajatäide, kus parimal juhul loetakse ette mõnd kunstiajaloo raamatut.

Võib täheldada omamoodi kahetist suhet: retoorikas hindame loovust ja iseseisvat mõtlemist kui XXI sajandi ellujäämisoskusi, kuid praktikas kardame neid vallandada. Kuna tulemus võib olla ootamatu, ebamugav, kohatu, status quo’d kõigutav … Meenutagem tudengite performance’it juba viidatud konverentsil …

Kui tulla kvaliteetse kunstihariduse n-ö maailmaparandusvõimekuse juurest tagasi Eesti Kunstiakadeemia juurde, siis oleme eluliselt huvitatud mobiliseerima jõud pakkumaks parimat kunstiõpetajate ettevalmistust, et laiemas plaanis muuta maailm loovamaks ja paremaks paigaks ning kitsamas tagada eesti kunstimaailma normaalne funktsioneerimine, mis haritud publiku ja kunstnikkonna järelkasvuta on võimatu.

Kunstiõpetaja, nii nagu mis tahes aine õpetaja ees seisavad täiesti uued väljakutsed: kogu haridussüsteem muutub lähikümnendil põhimõtteliselt. Küsimus pole enam selles, kas industriaalajastu koolimudeli vahetavad välja personaalsed õpikeskkonnad, vaid selles, millal see täpselt juhtub ja milline on õpetaja roll muutuvas õpikeskkonnas. Personaalsed õpikeskkonnad, nii nagu ühiskond tervikuna, eeldavad aga senisest tunduvalt subjektiivsemat, loovamat, kriitilisemalt mõtlevat õppijat ja õpetajat. Oleme kaasajastamas EKA õpetajakoolituse õppekava, et tekitada tudengites valmidust loovalt vastata ees seisvatele väljakutsetele.

EKA eelis on tugev kunstialane ettevalmistus, mitmekesine praktikabaas ja igale tudengile personaalne lähenemine, mis massiülikoolide ajastul on tohutu väärtus.

Andres Kurg: Kunstiteaduse instituudi pärusmaa kunstiakadeemia kontekstis on teooria- ja ajalooained, sealjuures peaks KTI kunstiteadlaste koolitamise kõrval looma konteksti ka teiste osakondade õpetusele. Osakondades erineb õpetus üksjagu, kas või erialade laia skaala tõttu vabadest kunstidest arhitektuurini. Ehk veelgi olulisem jaotus on aga n-ö postmeediumikeskse õpetuse ja meediumi- või spetsiifilise tehnikakeskse õpetuse vahel: vabad kunstid, kus lähtutakse ideedest ja valitakse sellele vastav tehnika disainiteaduskonna erialad, kus lähtutakse väljakujunenud oskuste edasiandmisest kindla materjali keskselt. Sellest lähtuvalt erinevad ka erialade ootused teooriale: meediumikesksetel erialadel oodatakse spetsiifilisi oma eriala ajaloo loenguid, postmeediumikesksetes osakondades aga ollakse rohkem huvitatud ideeajaloost ja kultuuriteooriast. Selle skeemi ajab veel keerukamaks asjaolu, et praeguse kõrghariduse hindamise põhimõtete kohaselt peavad õppejõud olema oma eriala tippteadlased. See tähendab aga spetsialiseerumist kitsale valdkonnale ja selle väga põhjalikku tundmist. Seega, KTI poolt vaadatuna peavad kõige kaasahaaravamaid loenguid õppejõud ikka teemadel, mida nad parasjagu ise uurivad.

Mida võiks siis teooriaaineid õpetades ideaalis silmas pidada? Esiteks seda, et pöörded kunstiteaduses on näidanud n-ö kogu kunstiajalugu seletavate või kokkuvõtvate käsitluste puudulikkust ja petlikkust. Kriitilised teooriad on senise universaalsusele pretendeerinud kunstiajaloo koost lahti võtnud ja näidanud selle konstrueeritud iseloomu: selle Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika kesksust, rahvusriigija mehekesksust, heteronormatiivsust. Nende ideoloogiate domineerimine on aga enamasti toiminud vaikimisi, neutraalsusele ja teaduslikule objektiivsusele pretendeerinud käsitluste kordamise kaudu. Seega on igasugune kunstiajalugu olnud alati paratamatult valikuline. Ent see ei ole midagi, mille pärast tasuks väga muretseda. Pigem vastupidi, oleme teadlikud kaanoni konstrueeritusest ja vabad seda ümber mõtestama ning kinnistunud võimusuhteid ümber hindama. Seega ei ole ka midagi katki, kui mõni sajand (rääkimata kontinendist) jääb mõne tehnika puhul katmata: tudengil on alati võimalus see ise järele uurida.

Mida me saame aga õpetada ja millele minu arvates tuleks ka selgem suund võtta, on kriitiline mõtlemine nii oma erialast, olgu siis kas kujutistest, keskkondadest või esemetest kui ka nende rollist ühiskonnas ja toimimisest sootsiumis. See ei tähenda ühe või teise tehnika või traditsioonilise oskuse eitamist või selle teovõimuta jätmist. Vastupidi, need tehnikad või meediumid saavad olla üheks sellise kriitilise ümbermõtestamise objektiks ja selle kaudu anda kuulajale koha oma praktika kontekstualiseerimiseks ja muutmiseks. Eesmärk on siis teatud refleksiivne õpetus, mis teadvustab oma ajaloolise sattumuslikkuse ja suudab selle paigutada laiemale kriitilise kultuuriajaloo foonile. Selle saavutamiseks peaks õpetus võtma rohkem dialoogi vormi ja teooriaaine tähendama iseseisvalt suure hulga kirjanduse läbitöötamist, s.o tudengite ajamahukat ettevalmistust seminarideks. Loengud on suurepärane sissejuhatus ainesse, meil on mitmeid lektoreid, kes on võimelised oma ainet väga haaravalt esitama, aga paratamatult peab ka kuulajaskond tegema omalt poolt aktiivset tööd, et see aine omandada.

Kolmandaks, mida võiks silmas pidada, eriti kunstiakadeemia spetsiifilisele kooslusele mõeldes, on teooria ja praktika suhte ümbermõtestamine. Traditsiooniliselt on teooria ja praktika vahele tõmmatud eraldusjoon: praktika on teooria rakendus või ka teooria tõestus. Teine võimalus teooriast ja praktikast mõelda on näha neid pidevuses, omavahelises suhtes, käsitleda neid eri viisina teatud olukorrale reageerida või see lahendada. Nii nagu postmeediumikeskse kunsti puhul on meedium ennekõike tööriistakast, nii on ka teooria sellest vaatepunktist üks meedium. Selline lähenemine oleks väljakutse ka kunstiteaduse instituudile, sest see ei tähenda ühesuunalist „teadmiste voolu” ajaloolastelt kunstnikele, lektorilt auditooriumile, vaid osapoolte pidevussuhet. Üheks selliste arutelude võimalikuks katsepolügooniks on kunsti eriala doktorantuur, kus määratletakse see, milles seisneb akadeemiline kraad vabade kunstide puhul.