Mida ausam, seda targem

REET VARBLANE

Kristino Ravi näitus „Hämarala seniidis“ Positiivi galeriis kuni 17. XI. Teostus Juhan Vihterpal.

Töökuulutustes kohtab hariduse ja töökogemuse kõrval ikka ja jälle stressitaluvuse nõuet, seega on välistatud igasugused psüühilised kõrvalekalded, depressiooniilmingutest kõnelemata. Kunsti ja kirjandusse on aga jõudnud, need lausa vallutanud depressioonikäsitlused ja -tõlgendused, küll üksikisiku tasandil, sageli autori enda pihtimustena, küll praeguse aja üldistatud metafoorina. Enamgi veel: tänavuse vaimse tervise kuu jooksul ilmus mitmes väljaandes üllatavalt ausaid eneseanalüüse, teema oli arutluse all ka ETV „Räägime suu puhtaks“ saates. Loodetavasti ei olnud see järjekordne ühiskonna avamise ja juurdunud stereotüüpide lõhkumise kampaania, mille õnge heausklikud kodanikud lähevad, vaid ühiskond ongi juba sallivam ja empaatilisem ning mõistetakse, et stressile järeleandmine ei vähenda töötaja väärtust ning kolleegi osatakse ja tahetakse aidata.

Kristino Ravi (kodanikunimega Lumi Kristin Vihterpal) käsitleb oma „Hämar­ala seniidi“ projektis seni põgusalt puudutatud teemat – sünnitusjärgset depressiooni. See on autobiograafiline projekt, isegi ehmatavalt aus eneseanalüüs. Autor ei ole varjanud, et tegemist on tema enda läbielamistega, kui tal kaks pool aastat tagasi sündis laps. Ta alustab näitusekataloogi teksti oma päevikukatkendiga: „Emotsioonide karussell, unetusest tingitud virvarr ja kõikuma löönud reaalsustaju mõjuvad pigem rusuvalt kui naljakalt. Värvide erksus, mis oli korraks kui põhja keeratud, on nüüd nagu lõuendilt maha pestud.“ 1 Tema hämarala seniidi pihtimus on jõudnud Keiu Virro artikli vahendusel ka Eesti Päevalehe lugejateni.2

Aga seda ei saa võtta pelgalt pihtimusena, sest küll väike, kuid väga kompaktne väljapanek sisaldab kultuurilisi märke, osundusi varasematele esitusviisidele, neist tulenenud tähendustele, mis on visad püsima, ning nende murdmisele.

Mustvalgetel fotodel on vaataja ette toodud naisekeha fragmendid, mis ei toimi naisekeha kui ahvatleva seksuaalse objekti metonüümide, vaid kummaliste hägustatud kõrbemaastikena. Ka autor ise kinnitab keha esitamist maastikuna, kuid ta räägib lavastuslikkusest ja visuaalsetest metafooridest, mille abil ta kujutab „sünnitusjärgsest depressioonist alguse saanud muutuste, arengute ja väljakutsete jada kui teekonda uute tugevusteni“.3

Kristino Ravi ruumiinstallatsioonis ei ole Peeter Toominga fotosuurendusaparaat eksponeeritud eraldi kultusobjektina, sellest on saanud illusoorselt tuksleva portselanist südame tähenduslik alus.

Meeli Laidvee

1997. aastal kirjeldas kunstnik ja aktivist Mare Tralla Peeter Toominga naisakte, mida tavapäraselt on vaadeldud modernistlike uuendustena, kus fotograaf on optiliselt teatraalselt artikuleerinud modelli ja selle vahekorda keskkonnaga4, Nõukogude Liidus keelatud pornograafia aseainena. Ühe iseloomuliku näitena tõi ta Toominga 1974. aasta foto „Jahimehe org“: „Maastikuvaate keskmes on naise tagumik, „org“ kahe kannika vahel, mille sellele toetuvad käed on avanud. [—] Naised tema fotodel on alasti, puhas lihalikkus.“5

Kristino Ravi naisekehadel ei ole Toominga aktidega midagi pistmist, tema kehamaastikud on valusalt õrnad ja haavatavad. Seda iseäranis neile lisatud korallist, kristallist või portselanist organeid (süda, üsk) meenutavate detailide tõttu, mis eraldi esitatuna mõjuvad kauni dekoratsioonina, koos kehaga salakavala piinariistana. Kuid väljapanekus on üks ühendav detail: Peeter Toomingale kuulunud fotosuurendusaparaat. Kristino Rav tegi kogu fotoloomise protsessi ise läbi, kasutades selleks ka Peeter Toominga fotosuurendusaparaati. Ruumiinstallatsioonis ei ole see aparaat eksponeeritud eraldi kultusobjektina, vaid sellest on saanud põhjakeeratud värvidega välja valgustatud portselanist südame alus. Illusoorselt tuksleva südame tähenduslik alus. Ei ole kindel, et Kristino Rav on kunagi mõelnud Toominga aktidest nii, nagu tegi seda Mare Tralla. Isegi ei usu seda, aga välja on tulnud võimas metafoor – klišeedest ja tabudest kinni hoidva patriarhaalse sootsiumi metafoor. Õnneks on klišeed ja tabud hakanud murenema ning õhkõrnadest krakelüüridest saanud järjest suuremad praod.

Kui tuleks Kristino Ravi ruumiinstallatsiooni määratleda, siis on see süntees, kus vaatajale on jäetud üsna lahtised käed, kas esitatut siduda iseenda, oma hämarala kogemusega või leida sellele laiem, metafoorsem vaste.

1 Kristino Rav. Hämarala seniidis. Kataloog. Tallinn, Positiiv 2017 = kataloog.

2 Keiu Virro. Kui rõõm lapse sünnist upub depressiooni. Eesti Päevaleht 9. XI.

3 Kataloog.

4 Peeter Linnap. Eesti fotograafia ajalugu. Tartu 2016, lk 174.

5 Mare Tralla. T.Est.Art. – n.paradoxa: feminist art journal, online version, 5 (November 1997). http://web. ukonline.co.uk/n.paradoxa/nparadoxaissue5.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming