Mente et manu

Heili Sõrmus

EKA magistritaseme lõputööde näitus „Tase” Rüütelkonna hoones 1. – 17. VI, EK A ehte- ja sepakunsti bakalaureusetaseme lõpetajate näitus „Kiiremini! Kaugemale! Kõrgemale! ehk K” Valge maja (Tartu mnt 63) spordisaalis 12. – 17. VI, EK A ehtekunsti II kursuse tudengite näitus „Etüüdid” Tallinna Linnateatri kaminasaalis 23. V – 8. VI, EKA klaasikunsti osakonna näitus „Face book” Hopi galeriis 20. IV – 8. V, noorte klaasikunstnike Kristiina Oppi, Mai Schultsi ja Darja Popolitova näitus „ ... on vaataja silmades” galeriis GaleriiPINK 10. V – 10. VI. Selles, et Eesti kunstiakadeemias ei õpita vaid maalimist, saab igal kevadel veenduda „Taseme” näituste ja sündmuste kaudu, mille keskmes on väljapanekud, kus eksponeeritakse antud õppeaasta kunstiakadeemia lõpetajate loomingut. Huviline saab vaadata töid laste dušiistmest rahvakunsti ja nüüdisaegset moekunsti kõrvutava raamatuni. Tugevaid loojaid on mitmetel aladel, kuid ometi jäävad peamiselt silma erialad, kuhu on kokku kogunenud suurem hulk kõrge tasemega noori kunstnikke. Tundub, et tugevas grupis on kergem meelde jääda kui tubli üksiküritajana. Eelnevast johtuvalt keskendun siinkohal ehte- ja sepakunsti ning klaasikunsti osakonna lõpetajate näitusele.

Ehte- ja sepakunsti osakonna kiituseks tuleb nentida, et sealsed tudengid on koguni nii vaprad, et „Taseme” raames on näitusega üles astunud juba ka teise kursuse tudengid. Bakalaureuseastme lõpetajad haarasid oma töödega terve Valge maja spordisaali. Neil õnnestus ühendada peen ja esteetiline väljapanek särava eneseiroonilise huumoriga, mis annab kokku eriti võluva ja elegantse koosluse. Kogu näitus, sealhulgas humoorikad plakatid, kutsed ja flaierid oli allutatud sporditemaatikale. Näitusel esinenud kunstnikke tutvustasid külalistele vaimukad nõukogude stiilis spordidiplomid, mida kaunistavad kunstnike näod, nimed ja mõtted. Lõpetajad kõrvutavad end diplomi tekstides sportlastega, andes aru, kui sageli keegi sporti ehk kunsti teeb: kes väärtustab rohkem annet, kes töö tulemusena tekkinud „muskleid”. Näituse olulise märksõnana tuleb taas välja tuua harmoonia ja terviklikkus: ühes ruumis on eksponeeritud suuremahulised sepised ning tillukesed ehted, kuid kõik on täpselt häälestatud. Võimsad, maskuliinsed sepised, nagu näiteks Fred Truusi „Värav” (2010, sepistatud teras) ning Rita-Livia Eriksoni habras ja õrn käevõru „Lahtised otsad” (2012, hõbe) või Margit Paulini leebed, peaaegu hingavad rinnanõelad „Hing” (2009, soolakristall, hõbe) jaotavad näituse meheliku ja naiseliku energiaga pooluseks. Kunstnike kolme aasta trenni tulemustega võib kindlasti rahule jääda: vaid üksikud tööd ei tõmba tähelepanu. Enamik näituse töödest on eesti ehtekunstile omaselt kõrgetasemelised, tehniliselt tugevad ja tundlikud. Selle aasta lõpetajatest jääb eriliselt silma Keiu Koppel, kelle teosed on omanäolised ja riskialtid. Tema töödes kohtuvad põnevad vormid ja materjalid, nagu näiteks rinnanõel „Interpretatsioon I” (2009, raud, magnetid, hõbe) või kaelaehe „Paralleelmaailmad” (2008, raud, vinüül, CD, messing).

Noored klaasikunstnikud löövad samade trumpidega: särav, terav, vaimukas idee ning imetlust äratavad tehnilised oskused. Muigama pani Hopi galeriis näituse pealkiri „Näoraamat” („Face book”), mille alla on koondatud tudengite portreegraveeringud. Väga ajamahukas tehnikas valminud töödes avaldub klaasi kui materjali lummus ning eriline kujutamise nüansseeritus, tundlikkus. Vaadates Külli Nidermanni graveeritud vana mehe traagilistesse silmadesse, ahmib vaataja õhku nii sõnumi haaravuse kui materjali ilu tõttu. Näo iga korts ja vagu on oma iseloomuga, oma looga.

Kui Hopi galerii näituse praegusaegse pealkirja taga on austus vanade traditsioonide ja oskuste vastu, siis Kristiina Oppi, Mai Schultsi ja Darja Popolitova näitus „ … on vaataja silmades” GaleriiPINKis mõjus märksa nüüdisaegsemalt. Kunstnikud on ühiskonnakriitilise luubi alla võtnud Eesti kunstiakadeemiaga seotud, ent ka kunstialased diskussioonid laiemalt. Teemale läheneti kolme põhimängija, omamoodi sümbolkuju kaudu. Haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo portree ees seisab interpretatsioon Vabadussõja monumendist, mida saatnud aruteludest ning poliitikute ja kunstnikkonna lahkarvamustest hakkasid hargnema kunstiringkonna ning võimu edaspidised vastandumised. Aaviksoo prillid, mille üks klaas on liivapritsiga läbipaistmatuks muudetud, on tabava vormiga teos, mis tõstatab küsimuse, kas poliitiku kompetents laieneb kõikidele ühiskonna valdkondadele. Teine näituse inspiratsiooniallikas on kunstiakadeemia rektor Signe Kivi, kelle portree ees seisab kunstiakadeemia uus hoone, mille ülemine osa on küsivalt katkenud, Kivi jalge ees laiub kavandatavate ruumide plaan. Nii vertikaalis kui horisontaalis tõusevad õhku küsimused, kas üldse ja kuhu uus hoone rajatakse. Kolmas võtmeisik on Jaan Toomik, kelle loomingust on rahva seas tuletatud vahest kasutatuim nüüdiskunsti iseloomustus. Sõna „purkisittuja” peaks kokku võtma eesti nüüdiskunstniku, halvustava kuvandi: ülbe, virisev, hädaldav, tööpõlgur, muidusööja, rahva lollitaja. Toomiku kuulsale teosele viitab klaaspurk, mille viljakast pinnasest on hakanud kasvama taim. Toomiku teisele, laiemas avalikkuses ehk vähem tuntud, kuid väga hinnatud teosele „Isa ja poeg” (1998) viitab mööda jäist peegelpinda uisutav tiivuline uisk. Kui vastandlikud kujundid – väetisepurk ja tiivulised uisud!

Vaid mõne teosega on kunstnikud viidanud kunstielu puudutavatele põhiküsimustele. Küllap jääb lahendusteede otsimine suurelt osalt noorte kunstnike õlule, kes peavad välja mõtlema, kuidas taastada kontakt publikuga. Mida ühiskond kunstilt ootab ja kas sootsium on enam valmis või harjunud pakutut vastu võtma? Kuidas vabaneda kunsti madalast renomeest ning tõestada, et kunst on ühiskonnale vajalik? Kuidas selgeks teha, et kunstnik pole lihtsalt laiskleja? Enamasti käib ta palgatööl ning kunst kui lisaväärtus, mida ta ühiskonnale pakub, sünnib ajalisest ja rahalisest kapitalist, mis tuleb kunstnikul enesel leida? Äkki on meil vaimujõudu ja kultuurilist identiteeti tarvis ka pärast laulvat revolutsiooni?

Noorte klaasikunstnike näitus tõstatab hulgaliselt küsimusi, kuid mõlema klaasikunstinäituse põhjal võib väita, et eesti klaasikunst on heas seisus. Kes vajab selle kohta kinnitust, võib minna vaatama suurejoonelist klaasikunstinäitust „Suur haprus” Tallinna Kunstihoones.

Miks siiski tulevad „Taseme” näituste raames esile metalli- ja klaasikunstnikud? Pakun, et põhjusi on mitmeid. Nende peamiseks trumbiks võib olla just see, et uuenduste laines ei visatud käelisi oskusi ja vanu traditsioone üle parda: ei valitud kontseptsiooni ja nn käsitööoskuse vahel, vaid otsustati need ühendada. Sellest ühendusest sünnibki tugev teos, sest sisutu tehniliselt väljapaistev töö on enamasti igav ja küündimatu ning paljal ideel pole oskusteta kandjat. Pole ka tähtsusetu, et nii klaasi- kui ka ehtekunstnikud on äärmiselt aktiivsed ning pidevalt tullakse välja uute näitustega. Kui noor kunstnik on ümbritsetud tegusatest vanematest kolleegidest, siis võib arvata, et selline keskkond aitab tempot hoida ning kiiremini areneda. Võib ka oletada, et ehk on klaasi- ja metallikunstnike seas piisavalt enesekindlaid valdkonna edasiviijaid, kes ei pelga konkurentsi ning haaravad tudengeid erinevatesse projektidesse. Juba läbilöönud loomeinimene peab niisiis otsustama, kas tahab edevusest ja tunnustusevajadusest jääda ainsaks puuks tühermaal või hoolitseb selle eest, et tema kõrval tärkaks noori elujõulisi taimi ja säiliks elu.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming