Mentaalne ornament

Tiina Käesel, Kadri Tüür

Kaks vaatepunkti

   

    

Mitmesugused tähendustasandid

Ma tean, et selle näituse surumiseks Tallinna Kunstihoonesse tuli kuraatoritel võidelda eelarvamuste ja kolleegidega. Projekti eesmärk on tuua esile ornamendi mitmesugused tähendustasandid (ornamentaalsus kunstis ja märkide tähendus käsitöös), tekitada intriigi ja vastandusi ning võimalusi valdkondadevaheliseks üksteisemõistmiseks. Osalejateks on mitmete käsitööalade käsitöömeistrid, kelle oskused ja meisterlikkus on silmapaistvad, kutsutud osalejad, kelle looming on andnud põhjust eeldada, et nad kasutavad selle näituse raames käsitööd kui väljendusvahendit tänapäevase kunstikeelega teoste loomiseks. Esinevad ka kunstnikud, kelle töödes on käsitöönduslikud võtted väljendusvahendiks, kuid tulemus on isikupärane ning praeguse kunstikeele sõnumiga. Üsna kitsalt piiritletud toiduahel, ent toit ise on rammus. Rammu sellel näitusel on.

Näituse „ornaMENTAALNE” emotsionaalse põhilaengu annab kujundusega teenitud aujärjele tõstetud käsitöö. Kujundajate Krista Leplandi ja Malle Jürgensoni töö tulemus on väärt tunnustust. Ei saa öelda, et kunstnikud on olnud Trooja hobuseks, kelle abil nn laadakunst Tallinna Kunstihoonesse smugeldati. Pigem ollakse koos, nagu need maalased Villu Plingi ja Silja Saarepuu videos, kus traktori lõginal igavest triibuvaibapõldu küntakse. Koos pannakse rahvast rõivasse ja kootakse lillekirja, koos täidetakse hõbedakaevu, mille põhjas kumavad vastu Evar Riitsaare uhked suured hõbedast välja taotud ja graveeritud setu sõled, selle näituse aarded.

Meie moekuninga Aldo Järvsoo „kuus ühes” triibukirja tekstiilskulptuur seisab küll eraldi, aga on täielikus harmoonias vastasseina rõivaparaadiga, mis on minu arvates selle näituse kõige loomingulisem ja terviklikum osa, ärikeeles luksusbränd – ja sellisena peakski seda arendama. Kusagil pole vastandamist ega intriigi, siin on idüll ja palju ilu. Siit puuduvad need märgid, mis moodustavad meie tänased mustrid: ribakoodid, emotikonid, qr-koodid, rääkimata grafitite ja tätoveeringute salakeelest. Ega minagi neid siia igatse. Pigem hakkab vaataja nähtut määratlema selle järgi, kelle looming on tellimusele ja ajale vaatamata omas kindlas mustris, kes aga haarab kinda- või vöökirja fragmendi, et kasutada seda ornamendina oma loomingus.

Kas see intrigeeriv rõhumine „ornaMENTAALSES” mentaalsusele päästab ornamendi dekoratiivsest pinnapealsusest? Kas pole mitte muster see, mille järgi inimene ikka toimetab, ka siis, kui ta enda arvates midagi uut teeb? Kas mitte mustris kui tegevusliinis pole rohkem mentaalset ning hoopis ornamendis manuaalset? Need küsimused esitan iseendale järeldusega, et näe, näitus tekitab mõtteid.

Kutsutud kunstnike eesmärk on olnud tuua mustritesse uudsust ja lisada mentaalsust. On positiivne, et käsitöö austajad said näha oma paleuste Anu Raua ja Kärt Summataveti kõrval ka Ingrid Alliku, Leo Rohlini, Peeter Lauritsa, Villu Plingi ja Silja Saarepuu, Mari Käbini, Aldo Järvsoo, Tanel Veenre, Riina Tombergi ja Urmas Puhkani töid ning oskavad neid edaspidi ka mujal märgata.

Näitus hakkab läbi saama. Rahvast on käinud rohkelt, sissekanded on ülistavad ja tänulikud. Hea, et laulupeole lisaks saadi veel üks positiivne emotsioon. Kohe valmib ka kataloog ning näitus olla edasi kutsutud Peterburi.

Tallinna Kunstihoonesse tõi näitus tagasi palju külastajaid, aga kas ka uusi? Pakun, et järgmisel laulupeol võiks lauluväljakul olla ka käsitöömeistrite suurnäitus või festival, midagi sellist, mis tooks nad välja laadapõhisest tegevusest ja toidaks rahva hinge, ühtekuuluvust ja isamaalist eluhoiakut.

Tiina Käesel

 

 

 

 

Dekoratiivne pealispindsus

Pean tunnistama, et ootasin näitusest palju, ent nähtu mu ootustele täiel määral ei vastanud. Kahtlemata on tehtud suur töö ja kahtlemata on tarbekunsti ning käsitöö esitamine Kunstihoone elitaarsete seinte vahel sellises mahus tähelepanuväärne. Iga töö eraldi on väga kena, aga näitus kui tervik tööle ei hakanud. Miks? Loetlen mõned võimalikud põhjused.

1.

Eksponeeritud esemeid on lihtsalt liiga palju. Samuti on igas ruumis mõni teos, mis teiste üle domineerima kipub. Näituse saatetekstis on küll viidatud nii intriigi kui üksteisemõistmise võimalustele, kuid dialoogi asemel seisavad teosed pigem vaikides kõrvu. Kuna sellises mahus ei ole meil kunsti ja käsitöö üheseksponeerimist varem olnud, saab ka ühte saali äramahtumist ilmselt positiivseks tulemuseks pidada.

2.

Osalejad olid juba eos jaotatud kolme „kaalukategooriasse”: kutsutud („kontseptuaalsed”) kunstnikud, konkursi korras valitud tarbekunstnikud ja käsitöötegijad. Kui esimese kahe grupi ülesandepüstitus oli olemuselt sisulist laadi, siis käsitöömeistritelt telliti konkreetne hulk konkreetseid esemeid. Võimalik, et suurem jagu käsitöötegijatest ei olekski tahtnud hakata oma töödes ornamentaalsuse olemust lahti mõtestama, aga vahest oleks võinud seda võimalust neilegi pakkuda. Üleminekud skaalal „kopeerimine – varieerimine – tootearendus – disain – kunst” on praktikas üpris nüansseeritud ja tulemus ei pruugi sugugi sõltuda ainult autori formaalsest grupikuuluvusest.

3.

Näituse mõttelise selgroona toimiv „ornamendi” mõiste on nii näitusekutsungi kui seda tutvustava saateteksti avalauses esitatud kui „geomeetriliste, loodus- või tehismotiivide rütmilisel kordusel põhinev kaunistus”. Edasises tekstis aga laieneb see kirjaoskuseks, tarkuse ja vaimsuse kandjaks, sillaks eri ajastute ja kultuuride vahel. Lai tõlgendus annab tulemuseks märksa heterogeensema hulga töid, kui seda pakub definitsioonikeskne lähenemine. Kui mängureegliks on võetud, et „ornaMENTAALSE” teose peamise tähenduse loob rütmilise korduse printsiip, siis võinuks see ka näitusele valitud töid paremini omavahel siduda.

Tähendus sünnib kontekstis. See kehtib nii ornamendi, teose, näituse kui mis tahes muu kultuuri- või loodusnähtuse puhul. Loomulikult on sobilik ja valutu vaadata seda näitust rahvusnarratiivi kontekstis. Tuleb tunnistada, et eeltoodud küsimused ei johtu sellest kontekstist, vaid on pigem formaalset või mingit üldisemat seaduspära taga ajavat laadi ning kindlasti ei moodusta selliseid küsimusi esitavad külastajad selle näituse publiku valdavat osa.

Sestap võikski lõpetada soovitusega ühelt inimeselt, kellega näitust arutasin: käi vähem koolis ja koo ise ka sagedamini, siis ei teki nii palju küsimusi. On ka põhjust rõõmustada, sest materjali, mille üle Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala järgmise semiootikakursuse raames arutleda, pakub see näitus rohkem kui ühe seminari jagu.

Kadri Tüür

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming