Meie avangardismi löögirühm

Jüri Hain

Kodus peksupoiss, välismaal eesti uuendusliku kunsti visiitkaart. Näitus ?Eesti Kunstnikkude Ryhm? Tartu Kunstimuuseumis 21. I ? 20. III.

Eesti Kunstnikkude Ryhma (EKR) näitus on sisulise sihiseadega väljapanek, mis esitab rühma liikmete tippteoseid 1920. aastatest ja rõhutab seda avangardset, edasiviivat osa, mis EKRil on olnud eesti kunstis. EKR eksisteeris organisatsioonina ligi seitseteist aastat ning selle liikmeskonda kuulus kokku mitu korda rohkem kunstnikke kui praegusel näitusel eksponente. Piirdumine selle ajavahemiku esimese poolega on õigustatud, samuti nagu mõnede teoste esitamine ajast, mil nende autorid polnud veel EKRi liikmed. Praegu pole meile enam oluline, et Edmond Arnold Blumenfeldti ?Öö Baieris?, näituse üks tippteoseid, on maalitud kolm-neli aastat enne autori astumist EKRi ridadesse või et mõni Aleksander Krimsi teos on valminud enne kunstniku ametlikku liitumist EKRiga.

Näitus kinnitab järjekordselt, et suurejooneline Arnold Akberg, asjalik ja veenev Märt Laarman ning atraktiivne Eduard Ole, nemad esmajoones, on loonud üllatavalt stiilipuhtaid, eesti maalikunsti absoluutsesse tippu paigutuvaid teoseid.

Tööde loomisajal polnud see aga kaugeltki selge. EKR asutati 1923. aasta lõpul ning alguses võeti nende esinemine vastu suurte kahtlustega. Rühma tuumikusse kuulunud kunstnikud, välja arvatud vaid Jaan Vahtra, olid noored, üldsusele veel täiesti tundmatud ning eesti kunsti taustal radikaalselt uuendusmeelseina mõjuvad. Seda kõike oli enam kui küllalt, et ära teenida mitte ainult teravat kriitikat, vaid algul ka halvustamist ning mõnitusi. Isegi Karl August Hindrey, Peterburis, Münchenis ja Pariisis kunsti õppinud ja maailma näinud erudiit, võttis 1924. aastal EKRi näituse puhul manada: ?Iga võhik saab aru, kui kerge on kubistlikult maalida, igaüks võib ise kubistiks hakata.?

Nüüdseks kunstiklassika hulka kuuluvate maalide retseptsiooni kodumaal hõlbustas aga nende teoste hea vastuvõtt väljaspool Eestit.

 

Võrust Euroopasse

 

 

Kaks esimest EKRi näitust (kui arvestada ka enne rühma ametlikku registreerimist korraldatut) toimusid Võrus, Jaan Vahtra toonases kodulinnas. Kuid kubismi ja konstruktivismi lipukirjaks seadnud noored radikaalsed kunstnikud ei tahtnud piirduda vaid maalimise, kodumail esinemise ja loomeprintsiibi alusel moodustatud kunstnikeorganisatsiooni loomisega. Nad püüdsid arendada ka rahvusvahelist koostegevust ning tutvustada enda loomingut välismaal. Esimesena mainitu ei arenenud kodustes piirides küll eeldatud intensiivsusega, kuid siiski jääb EKRi aktiivset tegevust raamistama kaks ühisnäitust: 1924. aastal Tartus koostöös lätlastega korraldatu (uhke nimetus ?Balti riikide vaheline kunstinäitus? polnud küll sisutäpne, sest leedulased jäid eemale) ja 1932. aastal Tallinnas toimunud väljapanek, millest võtsid osa ka soomlased.

Palju tagajärjekamaks osutus ekspansioon väljapoole. 1925. aastal jõudsid Eduard Ole tippteosed ?Laud? (on ka seekordse näituse üks keskseid töid) ja ?Lapsed? Pariisis Sõltumatute Salongi näitusele ning teenisid kiitvaid hinnanguid sealsetes kunstiajakirjades. Õieti oli juba aasta varem samal näitusel esinenud Edmond Arnold Blumenfeldt ja ka tema maalid olid pälvinud prantsuse kriitikute positiivse tähelepanu. Praeguse näituse taustal on oluline teada, et üks neist teostest on eespool mainitud ?Öö Baieris?.

1927. aastal sõitis Arnold Akberg Saksa- ja Prantsusmaale ning sõlmis seal sidemeid ning tutvustas EKRi liikmete loomingut. Eriti soodsa pinna leidis see Berliinis, kus järgmisel aastal esines Suurel Berliini Kunstinäitusel viis rühma liiget (A. Akberg, E. A. Blumenfeldt, F. Hist, M. Laarman, H. Olvi), kelle tähistus väljapanekul oli DA (= Die Abstrakten), mis tähendas kuulumist rahvusvahelisse organisatsiooni Internationale Vereinigung der Expressionisten, Futuristen, Kubisten und Konstruktivisten.

Edu väljaspool tõstis EKRi liikmete loomingu tõsiseltvõetavust kodumaal ja 1929. aastal Helsingis toimunud eesti kunsti suurnäituse koosseisu arvati arvukalt nende töid. Soomlaste tähelepanu oli suur, hinnangud kohati lausa ülistavad. Näiteks Elsa Enajärvi kirjutas rühmlastele osundades nii: ?See, mis soomlastes tekitab võõristust eesti kunsti suhtes, on sageli stiil, sama, mis viimastel aastakümnetel Prantsusmaa või Saksamaa on loonud. Ja selles valguses saab eesti kunsti ilme täiesti teise tähenduse. Ta tekitab võõristust meis, vanameelsetes soomlastes, oma n ü ü d i s a e g-

 s u s e g a.?

Viie aastaga oli koduse kriitika peksupoisist saanud eesti uuendusliku kunsti visiitkaart välismaal.

Peale näitusetegevuse aitas EKRi tutvustamisele tunduvalt kaasa almanahh Uue Kunsti Raamat, mis ilmus 1928. aastal. Rühma asutamisest oli möödunud viis aastat, selle liikmeskonnas ja loominguliste sihtide osas olid toimumas teatud muudatused. Teos püüdis fikseerida rühma väljakujunenumat, uuenevat ilmet, mida näitab asjaolu, et Uue Kunsti Raamat läks peaaegu täiesti mööda rühma kubistlikuks kuulutatud algetapist, lipukirjaks sai vaid konstruktivism.  Asutajaliikmelt ja rühmast distantseerunud Jaan Vahtralt on teoses vaid kolm reproduktsiooni, kõige rohkem on neid aga rühma ealt noorimalt liikmelt Edmond Arnold Blumenfeldtilt. Uue Kunsti Raamatut levitati välismaal, mille üks tulemus oli Berliinis ilmuvas mainekas rakenduskunsti ajakirjas Die Form ilmunud Theo van Doesburgi artiklis ?Raamat ja selle kujundus? sisalduv kiitev hinnang teose kujundusele, mille tegijaks Märt Laarman.

Uue Kunsti Raamatu ilmumisega tipnes EKRi tegevus. Murdeiga oli läbi, edasine kunstiline küpsemine ja teisenemine tõi esile individuaalsemad tendentsid kunstnike loomingus. Stiilipõhine telgjoon kadus, see tõi kaasa rühma ridade avanemise, liikmeskonna täienemise teiste kunstisuundumuste esindajatega. EKRi tegevus nagu kinnitab Herbert Readi väidet, et XX sajandi kunstis on rühmitustel edasiviiv, avangardne tähendus vaid umbes viie aasta kestel.

Lahknevad rajad

Isikliku kunstitõe otsingud viisid endised aatekaaslased peagi üsna erinevatele radadele. Kontrastseks näiteks võiks tuua ühelt poolt Arnold Akbergi, kes jäi elu lõpuni konstruktivismiprintsiipidele truuks ja näitas veel 30 ? 40 aastat hiljem selle sobivust kunstiküpseks ja isikupäraseks loominguks. Kubismi varane apologeet Eestis Jaan Vahtra oli aga 1933. aastaks, mil ilmus Johannes Barbaruse ülistav monograafia temast kui meie esimesest ja tähtsamast kubistist, jõudnud mitte ainult enda kunstipraktikas realismi radadele, vaid retoorilis-teoreetilises plaanis juba kubismi taunimiseni.

Rühma 1923. aastal kinnitatud põhikirja esimene punkt oli niisugune: ?Eesti Kunstnikkude Rühma sihiks on Eesti kujutavat kunsti igakülgselt arendada ja Euroopa kujutavate kunstide arenemisega sammu pidada.? Näitus meenutab, et nad täitsid eesmärgiks seatu. Ühtlasi ei tuleks unustada, et just sammupidamine kunsti uute teisenemistendentsidega, eeskätt Pariisist tuleva hoovusega, võttis rühmalt ühtse esteetilise sihiseade. Üks meie esimesi omailmelisemaid kunstnikerühmitusi sai ajalooks varem, kui saabus formaalbürokraatlik lõpp. Nagu ka kõigil teistel kunstnikeorganisatsioonidel lõi see viimane tund 15. novembril 1940. aastal. Ja järgnes veerand sajandit tahtlikku mahavaikimist. Tartu Kunstimuuseumi näituse meenutusel tuleb aga veel kord kinnitada, et meie kunstikultuuri uuendusprotsessis 1960.?1970. aastatel oli oma osa Eesti Kunstnikkude Ryhma 1920. aastate teedrajaval ja eeskuju andval tegevusel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht