Meie aja massimeedium

Mida suurem on ühe meediumi mõju ühiskonnas, seda põhjalikumalt tuleb seda tundma õppida.

LIISA KALJULA

Anneli Porri kureeritud ülevaatenäitus „Plahvatusest tasandikule. Eesti kaasaegne foto 1991–2015“ Tartu kunstimuuseumis kuni 28. II.

Eesti kaasaegses kunstis on fotomeediumil kahtlemata oluline koht, arvestades, et väheste festivali mõõtu üritustena toimuvad regulaarselt fotokuu ja fotokunstimess, et Tallinna ja ka Tartu kunstikõrgkoolis on fotokunsti osakond või et kolm esimest kunstnikupalka viiest läksid fotograafidele Anu Vahtrale, Marge Monkole ja Mark Raidperele. Ka ei ole ühelegi teisele kaasaegse kunsti meediumile Eestis osaks langenud privileegi omada oma ajakirja, nagu oli Cheese ja on Positiiv, või eesti keelde tõlgitud teooriaraamatuid Susan Sontagi „Fotograafiast“ (2006) ja Roland Barthes’i „Camera lucida“ (2015) näol.

Kuidas on ikkagi läinud nii, et fotograafiast on Eestis märkamatult saanud üks kaasaegse kunsti olulisemaid meediume? Kindlasti sobib fotomeedium hästi väikestele-noortele kultuuriruumidele, ressursimahukal filmimeediumil on aga eeliseid suures kultuuriruumis ning pikale traditsioonile toetuval maalikunstimeediumil vanas kultuuriruumis. Ning tänu fotomeediumi hiljuti raputanud murrangutele ei anna suuremale või vanemale kultuuriruumile erilist eelist ka see, et Eesti-sugustel maadel on foto kunstimeediumina startinud alles 1990. aastatel. Aga asi ei ole vist ikkagi Eestis, vaid laiemalt tänapäeva maailmas ja selles, et fotograafiast on digitaalrevolutsiooni tõttu (fototehnika on algusaegadega võrreldes murranguliselt odavnenud ja lihtsustunud) saanud üks massimeediume. Mida suurem on aga ühe meediumi mõju tänapäeva ühiskonnas, seda põhjalikumalt tuleb seda tundma õppida teaduses ja kunstis, et säilitada kese ja autoriteet, tuua inimkonnale pigem kasu, kui saada talle ohtlikuks.

Vahekokkuvõte tasandikult. Anneli Porri kureeritud ülevaatenäitus „Plahvatusest tasandikule. Eesti kaasaegne foto 1991 – 2015“ kinnistab fotograafia professionaalse valdkonna ja kriitilise kaasaegse kunsti meediumina. Näituselt leiab enamasti fotokõrgharidusega kunstnike tööd ja mitte ühtegi pühapäevapiltnikku, rääkimata ekskurssidest Instagrami, Pinteresti, Tumblri, fotomeemide, gifide või glitch’i-esteetika maailma. Sellisena esindab muuseumi kahel korrusel kronoloogiliselt lahti rulluv näitus ise pigem tasandiku režiimi, sukeldumata neisse uutesse plahvatustesse (erandiks on küll Katja Novitskova töö), mida fotograafias on nüüdsama esile kutsumas noorele põlvkonnale käepärased, reaalsuse ja virtuaalsuse suhted taas pea peale pööravad digitaalkultuuri vormid. Plahvatus tähistab siin 1990ndate traditsiooniliste meediumide segaminipaiskamist ja palavikulist loovust ning tasandik 2000ndate ja 2010ndate rahunemist, normaliseerumist ja professionaliseerumist. Seejuures ei ole üks režiim kuidagi parem kui teine: kellele meeldivad segamini, kellele korrastatud olukorrad, on lõppude lõpuks maitse asi. Pealegi ei saaks ükski süsteem õigupoolest toimida ei pideva plahvatuse ega ka lõputu tasandiku režiimis. Süsteemile kõige parem ongi nende kahe vaheldumine enam-vähem regulaarses rütmis, sest kui segaminipaiskamine vallandab uued loomingulised reservuaarid, siis normaliseerumine võimaldab eneserefleksiooni, erialase eneseteadvuse tõstmist. „Plahvatusest tasandikule“ on vahekokkuvõte tasandikult ning jätab uue plahvatuste perioodi lahata järgmisele, digitaalkultuuris üles kasvanud põlvkonnale.

Fetišistlikust teoreetiliseks objektiks. Näituse jagunemine väikeste seinatekstidega varustatud teemaruumideks aitab kaasa kuraatori pakutud kaanoni väljalugemisele ning toimib ka valgustuslikust aspektist, õpetades fotost mõtlema kui kriitilisest kaasaegse kunsti meediumist. Tänu neile tekstidele peaks iga vaataja saama teadlikuks, et 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses toimus Eesti fotograafia ajaloos murrang, mis seisnes foto muutumises ilusast ja ihaldusväärsest asjast teoreetiliseks objektiks. Toomas Kalve fotopaarik „Dekonstruktiivne literaat“ tuletab ühtlasi meelde, et selles murrangus oli oluline roll Prantsuse poststrukturalistliku teooria maaletoojal Hasso Krullil, kes andis mitmetele fotograafiaga tegelevatele seltskondadele teooriakiirenduse, et teha ära see tehe, mis puhtalt kunstiliste vahenditega oleks aega võtnud tunduvalt kauem. See kiirendus puudutas kõige enam dekonstruktivistliku nimega kunstnikeduot Destudio ning Eve Kiileri ja Peeter Linnapi eneseiroonilise nimega fotokeskust Faculty of Taste toonases kunstiakadeemias. Fotograafial oli üheksakümnendate kunstisituatsiooni muutustes juhtiv roll, sest üleminek üleva modernistliku kunsti paradigmalt kriitilise kaasaegse kunsti paradigmale ei toimunud koos raudse eesriide langemisega ju üleöö ning vana paradigma pidas traditsioonilisemates meediumides veel kaua südikalt vastu. Ning kui rääkida poststrukturalistliku, psühhoanalüütilise, feministliku või queer’iteooria jõudmisest Eesti kunsti, tuleb sageli alustada just fotograafiast kui ühest intellektuaalsemast ja teooriale avatumast kunstimeediumist.

Kahe teraga mõõk. Näituse tugevuseks on arutlev, vaatajat mitte alahindav, erinevate vaatepunktidega tasakaalustatud esitus. Muu hulgas käsitletakse fotot siin poliitiliselt potentsiaalika meediumina, mis võib aga olla nii vabastava agendi kui ka aheldava ihamasina rollis. 1990ndate Eestis seisis võluva reklaamimaailma taga mitmeid andekaid fotokunstnikke, kelle toodetud glamuursed kujutised linnaruumis ja meediaveergudel hoidsid kütkes terveid põlvkondi, kuid galeriides püüti kontseptuaalse foto vahenditega kasvatada iseseisvat, aktiivset, kriitilist kodanikku. Ei tahaks küll leppida näituse trükises praegusele fotokunstile pandud diagnoosiga, et „foto ei ole enam reegliteta geriljavõitluse vahend, mille järele haarata kiiret, kommunikatiivset ja vahedat sõnumit luues“.1 Sest just see on fotomeediumi üks olulisemaid eeliseid, kui mõelda kas või fotokunstnik Anna-Stina Treumundi installatsioonile „Skin“ Tartu peatänava reklaamstendidel: selle tööga reageeris kunstnik rassistlikule teole, sest sealsamas lähedal, Küüni tänava äärsel mänguväljakul, oli loobitud Nigeeria välistudengit kividega.

Tuleks rääkida ka fotos peituvast kahetisest potentsiaalist: anda nähtavus ja sellega võim vähemustele, aga teenida ka domineerivaid struktuure ja jälgimisühiskonna laienemist. Seda enam, et foto on tänastes suhtlusvõrgustikes kõige levinum meedium. Fotoalast teavitustööd on eeskujuliku ja põhjalikkusega teinud fotokuu korraldajad, kes pakkusid ka möödunud sügisel Tallinnas ja Tartus välja terve rea publikuprogramme fototeadlikkuse tõstmiseks. Nende seas oli semiootiku ja fotograafi Laura Kuuse kursus „Fotograafia ja kaasaeg“, mille kirjelduses võeti kodanikuhariduse vajalikkus hästi kokku: „Kaameratest küllastunud maailmas fotograafia mitte ainult ei kirjelda, vaid kujundab meie igapäevast tegelikkust. Teisel kohtumisel vaatleme fotograafiat kui sotsiaalsete praktikate kogumit, mis web 2.0 maailmas nähtavamalt kui kunagi varem lähtub inimlikust ihast jagada ja vahetada, näida ja esineda. Avame jälgimisühiskonna problemaatikat ja arutleme, mida räägivad meist ja meid ümbritsevast maailmast meie isiklikud pildialbumid – nii füüsilised kui virtuaalsed.“2

Kokkuvõtteks. Veel räägib näitus teatavast tagasipöördumisest meediumi juurde, mis vahepealses interdistsiplinaarsuse normis näis sootuks kaduvat või ebaoluliseks muutuvat. Võib-olla on selle tagasipöördumise taga laiemalt rahvusvaheliselt teatav mure distsipliinide kui kitsast erialast teadmist alal hoidvate struktuuride kadumise pärast või lihtsalt väsimus interdistsiplinaarsust? Võib-olla tuleks selles näha kunstivälja professionaliseerumist tugistruktuuride mõttes. 1990. aastatel kirjutas käputäis kunstiteadlasi jõudumööda kõigest ja kureeris ka jõudumööda kõike, nüüd on Eestis tasapisi välja kujunemas kunstiteadlaste spetsialiseerumine kindlatele perioodidele ning sageli ka meediumidele. „Plahvatusest tasandikule“ esitab sümpaatselt mitmekesise pildi fotograafiast selle kõikvõimalikes avaldumisvormides: Destudio fotokollaažid, Peeter Toominga rulli tõmbuvad mustvalged fotod, Mari Laanemetsa ja Piret Räni perekonnaalbumitest või vanakraamipoest leitud fotod, Eve Kiileri suuremõõtmelised fototapeedid, Avangardi digitaalkollaažid, Toomas Volkmanni naisteajakirja moefotod, Marge Monko volditud plakatid, Dénes Farkasi valguskastid, Mark Raidpere videoportreed, Tiit Soku polaroidid, Marco Laimre ja Sigrid Viiru fotoinstallatsioonid, Laura Tootsi kunstnikuraamatud jne. Kui lisada veel Alfredo Jaari ja Robert Mapplethorpe’i retrospektiivnäitused Kiasmas, Stockholmi Fotografiska programm, viimaste aastate fotokuu rahvusvahelised kuraatorinäitused Eestis, Tšehhi avangardistliku foto ülevaatenäitus Kumus, peaksid praegu fotograafiat õppivad tudengid saama kaasa päris hea visuaalse silmaringi ning võib juhtuda, et foto tõus kaasaegse kunsti meediumina Eestis jätkub.

1 Anneli Porri, Tähtsana tähtsusetust fotokunstist. Plahvatusest tasandikule. Eesti kaasaegne foto 19912015. Tartu Kunstimuuseum, 20152016, lk 10.

2 Fotokuu kursus: fotograafia ja kaasaeg, http://www.fotokuu.ee/naitused/event/kursus-fotograafia-ja-kaasaeg-2/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar