Mehed metsast ja mere äärest

Kersti Mäestu

Eesti kodune pehme naivism kui omaette nähtus  

Rändnäitus ?Mehed metsast ja mere äärest?. Kuraator Sigrid Saarep. Kuressaare linnuse keldrikorruse näitusesaalis 4. VIII ? 19. IX 2004; Kondase keskuses Viljandis 28. X 2004 ? 30. I; Pärnu uue kunsti muuseumis 20. II  ? 31. III. Osalevad  Saaremaa, Hiiumaa ja Kihnu saare kaasaegsed rahvakunstnikud Jaan Oad, Aleksander Tarvis,  Harri Aer, Lembar Linder, Maido Toll, Karla Krall, Voldemar Õun, Olev Johannes, Pärnu näitusel lisaks Pärnu mehed Heino Lillepuu, Aivar Kurvits. Http://www.metsas.ee/et/galeriimetsikud.

 

 

Iseõppinud mehed metsast ja mere äärest kolisid Viljandi Kondase keskusest Pärnusse, metsast mere äärde. Loojad on seekord Saaremaa, Hiiumaa ja Kihnu saare mehed Jaan Oad, Aleksander Tarvis, Lembar Linder, Harri Aer, Maido Toll, Karla Krall, Olev Johannes, Voldemar Õun ja Tundmatu.

Vaatajal tuleb tugevalt avardada oma kunsti mõistet, teisest küljest on naivistlike kunstnike looming tihtipeale uudsem ja üllatavam kui professionaalse kunsti vormid, mille otsingutega vahest rohkem kokku puutume. Naivistide looming ei läbi filtreid, vaid tekib hoopis isemoodi radu ja mehhanisme läbides, esindades tihtipeale mõtteid ja ideid, mida isegi mõtleme ja tunneme. Meil aga, kartuses oma triviaalsete kli?eedega kit?i kalduda, puudub julgus ja oskus end samamoodi väljendada. See hirm eraldabki meid naivistidest, külahulludest, autsaideritest, kodukäsitöölistest, tagaaiakunstnikest ? kuidas me neid ka ei nimetaks. Naivistlik kunst hämmastab otsekohesusega ja tihti sellegagi, et ei allu ühelegi reeglile, on täiesti omapärane ja iselaadi asi.

Mõistet ?toores kunst? ma ei kasutaks, kuna vist on tegu pehmema ja kodusema naivismiga. Mingist uitmõttest on kinni haaratud ja teostatud see vastavalt võimetele ja kujutluspildile. Otse. Toores peaks olema ju küpseks saamise etapp, aga naivismis oleks midagi küpseks suhteliselt narr nimetada, nagu pole paslik ka nende omavaheline võrdlemine. Igaühel on oma maailm, oma väljendusviis ja oma lugu. Ja kuivõrd (üldjuhul) ei taotle naivist mingit kohta kunstikultuuris, pole kohane teda ka vägisi sinna asetada.

 

Hea värvitunnetusega naivistid

 

Siiski on ka mehi metsast erineva taseme ja isemaailmaga. On pilte, millest saab näitusel mööduda üsna rahulikult. Mõne looja fantaasia ei tunne mingeid piire, mõni piirdub linnu ja liblika maalimisega. Nii ka sellel näitusel. Ehk tulevad pisut rohkem esile Karla Kralli (1931) puugravüürid ja kergelt absurdile lähenevad loomajoonistused (värvilt ja kompositsioonilt imelised) ning Voldemar Õuna (1907 ? 1906) tugevatoonilised ja särtsakad, ent ka emotsionaalsed ja intiimsed talu- ja rannavaated, mis teinekord üsna ebatavalise, ent väga tundliku koloriidiga. Tihti öeldakse (enamasti põhjendatult), et naivistide ruumi loovad esemed ning õhku esemete ümber jääb väheks.

Naiviste ühendabki üldiselt väga hea värvitunnetus. Võta või Harri Aeru (1920) tikitud ristpistepildid: lõngad olla kõik ise värvitud ja  külanaised olla mustreidki laenamas käinud. Näitusel on üleval ?Enne pattulangemist? ja ?Pärast pattulangemist?, mis lisaks teostusele rabavad ka huumori ja detailirikkusega.

Maido Tolli (1936) koloriidilt veidi kahvatumad, ent loomult mitte kehvemad tuletornimaalid ?Nasva sild? ja linnavaated on teostuselt harrastuslikumad ja vormilt pisut täpsemad. Lisaks kunstile tegeleb mees ka jõutõstmisega ning tema ampluaa ulatuvat koomuskist meremaalini. Üldiselt iseloomustabki naiviste tõsiasi, et nad pole tegevad vaid ühel alal. Tavaliselt on naivist, kes vahetevahel maalida või nikerdada armastab, osav ka mitmetel muudel elualadel: kes teeb kõvasti sporti, kes tantsib, kes kogub midagi…

Naivismi vanameistriteks võib näitusel pidada aga Jaan Oadi (1899 ? 1984) ja Aleksander Tarvist (1915 ? 1999), kellega vaataja ehk varasemast ajast juba tuttav on. Aleksander Tarvise täpsed joonistused laevadest ja merest on efektsed ning aukartust äratav on ka piltide arv, mis vana meremees on maalinud. Jaan Oadi maalidelt paistab aga armastus kodukoha ja igatsus kodumaa järele. Aga ka ülielav kujutlusvõime.

Ei saa tõepoolest öelda, et naivistide tööd oleksid vormilt sarnased. Seal on humoorikaid ja tõsisemaid nüansse. Humoorikaks muudab kellegi omaalgatuslik, ent taotlemata sarnanemine mõne nähtusega, mille kujunemiseks ja arenemiseks on tehtud palju mõtte- ja pintslitööd. Nii ka käesoleval näitusel. Karla Kralli töödes on nii jaapani puugravüüri kui popkunsti mõju.

Aga nagu Märt Laarman juba 1929. aastal Tallinna I ülemaalise organiseerimatute tööde näitusest kirjutades kenasti nentis: ?Karjapoisi laul ja laste kilkamine kevadises metsas võib olla sama kaunis kui sajamehelise spetsialistidest koosneva orkestri mäng. Kõik ripub nägemise ja kuulmise oskustest.?

Näituse kuraator Sigrid Saarep on ise kunagi kirjutanud, et koolitatud kultuur ei tavatse rahvakunstimeistreid tõsiselt võtta. Ja et seda polekski vaja. Ometi on (siiski aeg-ajalt muutuvale) hoiakule vaatamata nähtus olemas ja kaotaks ehk suure kunsti tasemele tõstmisega ka oma omapära ja süütu sära.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming