Mehe paljastav ja varjav pilk

Reet Varblane

Heikki Mäntymaa oma foto taustal. Jaan Klõšeiko Kahe soomlase näituses Eestis ei ole iseenesest enam mitte midagi eripärast: neid on varem olnud ja neid tuleb ka edaspidi. Ometi on kahe Heikki, Mäntymaa ja Portaankorva ühisväljapanek siiski midagi sellist, mis lausa sunnib endast kõnelema. Küsimus pole isegi selles, et praegu Tallinna Kunstihoones eksponeeritav näitus on suurema projekti osa: teine samm, tasand, peatükk nende kas siis ühisprotsessist, -ruumist või -loost. Eks valitud leksika olene eelkõige sellest, millist metoodikat nende kahe soome mehe Eesti projekti käsitlemisel kasutada: kas kõnelda neist ajalises, ruumilises või mõlemat sünteesides suurema terviku võtmes. Aga võib-olla võtta mingi kitsam lõik, fragment, teha vaid sisselõige?

Tartu Kunstimajas oli aprillis väljas nende ühisloo (kui ikkagi jääda sünteesi juurde) esimene peatükk „Kaks”, nüüd on Tallinnas siis teine peatükk „Esinev mees”. Esimene peatükk oli küll planeeritud Tallinna ja seejärel pidi see (eks ikka pisut kohendatult uut ruumi, publikut ja muid asjaolusid silmas pidades) rändama Tartusse. Igal juhul praegust ajalist loogikat silmas pidades ei oleks „Esinevale mehele” saanud järgneda „Kaks”, sest üks mis päris kindel: kaks soome Heikkit on väga teadlikult tempereerinud oma Eesti turnee ka emotsionaalses plaanis. Tartu „Kaks” (nagu sellele osutab ka pealkiri) oli neutraalsem, rahulikum, jutustavam. Kaks meest, kumbki räägib oma lugu, kuigi need ei kulge paralleelselt: ka „Kahe” puhul puutusid kokku kaks vaatenurka, isegi sõlmusid, kuid emotsionaalselt säilitas kumbki oma tee.  Tallinna „Esinev mees” on märgatavalt kirglikum, valulisem, haavatavam ehk ausam, kuid samal ajal (nii nagu sellele osutab ka väljapaneku pealkiri) ka märksa etendavam ehk teadlikum ka sellest, kuidas esitatud kujund vaatajale mõjub. Võib ka öelda, et Tartu peatükk oli stsenaarium, mis markeeris tegelased, tegevuskoha, -aja; Tallinna peatükk aga on selle lavastus, visuaalia.

Heikki Portaankorva on maalikunstnik: tema meedium (vähemalt Eesti turnee juures) on klassikaline õlimaal. Enamgi veel, ta eelistab euroopaliku maalikunsti kõige tavapärasemat esitusviisi, maalib realistlikke pilte just XIX sajandi keskpaigas tekkinud realismi tähenduses. Esitatud kujund pidi mitte ainult looma tegelikkuse illusiooni, vaid selle illusiooni sees iseloomustama tegelasi ning nende suhteid nii, et see tekitaks vaatajas soovi avada esitatavat situatsiooni ning jutustada selle põhjal mingi üldisemalt mõistetav lugu. Realism ei käivita midagi isiklikku, mis on peidetud alateadvuse sügavustesse. Realistlike piltidega on harjunud ka see publik, kes väiksemagi visuaalse tinglikkuse astme juures tõmbab ekraani ette ning ütleb, et ta ei saa aru. Heikki Portaankorva realismis ei ole ka vahendatud tasandeid: ta ei ole dialoogis ei filmi-, foto- ega ka teleformaadi või nendest tulenevate mõjudega. Heikki Portaankorva maalid on pesuehtne vanamoodne kunst, tuletavad meelde 1930ndate või meie oludes ka 1950ndate maali. 1950ndatest küll mitte üleideologiseeritud ühisillusiooni väljendust, vaid selle kõrval eksisteerinud inimlikumates mõõtmetes maali, eelkõige psühholoogilist portreed. Heikki Portaankorva valdab seda vanamoodsat koodi: ta on pinnad hoolikalt läbi maalinud, valguse ja varjuga toonud esile portreteeritava ilme ning selle kaudu tema emotsionaalse seisundi, aga andnud parasjagu teavet ka tema sotsiaalse positsiooni, eneseteadvuse jne kohta. Ta valdab ka realistlikku joonistust: kujutatu proportsioonid on õiged, poosid veenvad.  Kuid sellest kõigest ei ole praegusel ajal küllalt: tema üksikpilt võiks luua vaid nostalgilise tunde, aga see oleks ka kõik. Heikki Portaankorva toimib kontekstis, nii oma tööde, aga eelkõige Heikki Mäntymaa tööde kontekstis.

Mäntymaa on foto- ja tegevuskunstnik. Nii Tartus kui ka Tallinnas on tal väljas fotod ja mõlema näituse avamisel esitas ta performance’i. Tema Tallinna tegevuskunstiakti võiks iseloomustada kui imbumist avamissituatsiooni: Mäntymaa oli delikaatses dialoogis publikuga, sageli nii delikaatses, et end tuttavatega rääkima unustanud külastaja ei pannud kunstnikku (ja tema etendust ehk esinemisakti) tähelegi, kuid ta valitses siiski nii ennast kui publikut (tema täpsed poosid rõhutasid mitte enam noore mehe keha füüsilist vormi ja võimekust, enesevalitsemist). Kui publik teda märkas, siis ei saanud enam temalt pilku lahti. Heikki Mäntymaa fotosid võib käsitleda ka kui tema performance’ite dokumentatsiooni, kuigi ta võtab need ise spetsiaalses paigas (inimtühjal saarel) spetsiaalsel ajal (sest valgus on tema fotode oluline tegur) pika säriajaga, sest Heikki Mäntymaa fotode kangelane on eranditult tema ise: kesk(või juba vanemapoolne)ealine (soome) mees. Esinev mees, sest ta mitte ainult ei valitse oma keha, vaid ka naudib selle füüsilist vormi, ajale vastupidamist. Ta naudib seda kui tööriista, mille abil ta saab elada välja ängi, valu, üksinduse. Nii on Heikki Mäntymaa enesele modell (vahend), objekt ja subjekt.

Kuid Heikki Mäntymaa on ka Heiki Portaankorva modell: Tallinnas ainuke modell, Tartus oli paaril pildil ka üks naine, sama iseteadev ja tugev soome naine. Heikki Mäntymaa mitmekordne positsioon: oma kunsti publiku silme ees loov autor (tegevuskunstiaktides) ning ennast jäädvustav autor, kusjuures ka jäädvustusprotsessis on temal kui modellil (jäädvustataval) aktiivsem roll kui statiivile paigaldatud fotoaparaati plõksutaval autoril;  ning sõbra maalide passiivne modell ning oma fotode aktiivne modell. Nii võibki öelda, et „Mehe keha” (selline on kogu Eesti projekti pealkiri) peamine kangelane on Heikki Mäntymaa. Kuigi ega vaataja ei saa temast personaalselt väga palju teada: vaid mõned vihjed tööde nimetustest („Pärast lahutust”, „Rännukihk”, „Marssal Mäntymaa”, „Elatustaseme emigrant”) ja needki pigem metafoorid kui sõnasõnaline tõde. Nii et see on pigem vananeva mehe lugu mehe enda vaatenurgast: irooniline ja valuline, naljakas ja kurb. Aga see on ka kahe meediumi, foto ja maali dialoog, kusjuures maalikunstnik on siinses kontekstis viidud nostalgilisse, passiivse(ma)sse rolli, foto(ja iseäranis tegevus)kunstnikule antud juhtpositsioon. Kuigi, tekstid (vähemalt Tallinna puhul) kirjutas just Heikki Portaankorva.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming