Mees nagu orkester. Juubelieskiisid

?ar Mark

Leonhard Lapin 1984. aastal Valgevene lasteaia amfiteatris. peeter kraas Ja ongi vana sõbra elurattale 60 tiiru peale tehtud nagu niuhti – no mis sa kostad! Eluratas on aga Leonhard Lapinil olnud täis pulbitsevat elu ning loomingut: arhitektuuri ja kujutavat kunsti, poeesiat ja publitsistikat, näituse- ja kirjastustegevust, professoriametit Tallinna, Tartu ja Helsingi ülikoolis. Ja seda kõige kõrgemas kvaliteedis ning rahvusvahelises headuses. Nii mitmekülgset loojanatuuri annab tõesti tikutulega otsida ja sooritus jääbki ilmselt järele tegemata. Eesti oludes on see olnud tõesti harukordne, ning seda kõikidel aegadel. Seda nii ENSVs, kus tulihingelisel avangardistil tuli suur osa energiast kulutada oma loometegevuse õigustamiseks ja „instantsidega” kaklemiseks, lisaks veel vabakutselisena hingespüsimiseks. Seda aga ka praeguses pealiskaudsusest ning kommertsist läbi imbunud Eestis, kus kunstimeistrist „kaanepoisiks” on leviskulptori rollis müttav erakondlik laadakunstnik või siis laiava ja rahajõmmist investori ees ajuvabalt koogutav arhitektidiplomiga kelner.

Arhitektidiplom on ka Leonhard Lapinil ja see ongi ainus tema kõrgharidust tõendav dokument. Arhitektuuriharidus on aga olnud selleks kandvaks karkassiks, millele juubilar on aastakümnete jooksul peale ehitanud kogu eespool kirjeldatud loomingulise ja kõrgprofessionaalse mitmekesisuse. Nii on ta oma isiku ja tegevusega olnud omamoodi näitlik illustratsioon vanade kreeklaste tuntud mõtteterale, et „arhitektuur on kõikide kunstide ema”. Paljast arhitektidiplomist pole selleks kõigeks aga mõistagi piisanud – kardan küll, et suur osa selle dokumendi hilisemaid omanikke ei oska isegi korralikult taburetti joonistada, rääkimata siis loomulikust hingesugulusest kujutava kunstiga.

Leonhard Lapini puhul on ilmselt lisaks tema enda väga headele ning loometegevust soodustavatele geenidele otsustavaks olnud õppimis- ja kujunemisaastate atmosfäär ning seltskond. Siinkohal tuleks veel tagantjärele au anda tolleaegsele populaarsele ERKI-le koos oma kvaliteetse arhitektuurikateedriga. Sellele on lisandunud hilisem ning tänaseni kestev „eneseehitamine” mitmekülgse loomingulise ja õppetegevuse näol, kus erinevad osad tihti üksteisega seostuvalt koos omamoodi tervikpildi moodustavad.*

Kuigi Lapin mõnikord omavahelistes keskusteludes ja võib-olla väikese teesklusvarjundiga kirunud on, et tal tööd rabavat arhitektuuribürood ja suuri töid pole olnud, on tegelik seis osutunud kõiki asjaolusid arvestades just ainuõigeks. Sellise mitmekülgse ja pulbitseva loojanatuuri puhul oleks pidev ning koormav ainuseotus tuimalt igat masti töid vorpiva bürooga sama küsitav nagu tornkraanaga tikutoosi tõstmine – juba vanad roomlased teadsid, et „parem Gallia külavanem kui Roomas teine konsul”. Mõned investori „kaasautorsusega” ja kõigi poolt üksmeelselt kirutud suured hoonekobarad kesklinnas ei oleks mingil juhul üles kaalunud professorihärrast ehituskunstniku senist universaalset ja säravat loojastaatust ning pealegi: kes meist siis ei teaks, et „väike on ilus”. Seda kogesime Lapiniga omal nahal aastaid tagasi ise, kui skandaaliga lõppenud Kihnu rahvamaja väikest hoonet projekteerides tundsime korraks õhus Suure Arhitektuuri harvaesinevat ja nii erutavat lõhna.

Märksa paremini läks aga veerand sajandit tagasi omaaegses Valgevenes, kus näidis-super-giga-megakolhoosi lasteaia ja mänguväljakute projekteerimisel oli tellija jätnud  meile absoluutselt vabad käed ning tema ainus nõue oli, „et oleks ilus”. Projekteerisin ise lasteaiahoone ja palusin Leonhard Lapinil kaasautorina lahendada kogu mänguväljakute kompleksi. Tänase juubilari tolleaegseid ning maimukestesse puutuvaid teadmisi ja kogemusi arvestades oli see riskantne otsus, aga tasus ennast kuhjaga – ma ei ole varem ega hiljem uhkemaid mänguväljakuid näinud. Pealegi ei olnud need mänguväljakud tavamõistes, vaid see oli ülimalt atraktiivne, stiilne ja hoonega sobiv lastelinn tsentraalse amfiteatri, eri materjalidest suurte ruumiliste struktuuride, tornide, labürintide, katusealuste, kaetud käikude, skulpturaalsete liivakastide ja veel tont teab millega. See kõik realiseeriti viimase vindini ja kvaliteetselt ning pealekauba õnnestus meil veel korraks oma silmaga ning lähedalt isegi kommunismi näha – mis sest, et väga tillukesel maatükil.

Väikeseid objekte on Lapin projekteerinud palju: olgu nendeks siis skulpturaalne ja linnaruumiga harmoneeruv Vabaduse kell Tallinnas või kümned kaunid ja originaalsed eramud Eestimaal, lisaks paljud konkursiprojektid ja suurte arhitektuuri- ning kunstinäituste väga stiilsed kujundused. Nii on ta täielikult õigustanud teist poolt Frank Lloyd Wrighti mõtteterast, et „arhitektina võib olla väike suures, aga ka suur väikeses”.

Leonhard Lapini roll Eesti arhitektuuri- ja kunstiloos on olnud seega väga unikaalne, hõlmates peale praktilise tegevuse ehitus- ja kujutava kunsti probleemide teoreetilist mõtestamist, ning seda nii tagasivaatavalt kui tänast päeva puudutavalt. Selle tulemuseks on mitme paksu raamatu jagu erialaseid artikleid, analüüse ja teoreetilisi seisukohti ning siin on ta ära teinud pool kutseliste kriitikute tööd. Tõepoolest – mees nagu orkester! Lisaks hoogne näitusetegevus meil ja mujal ning professori tool kunstiakadeemias, mis õnneks garanteerib teadmiste ja kogemuste edasikestmise.

Väikese romantikavarjundiga ning suhteliselt harva pruugitav sõna „ehituskunstnik” sobib tema puhul nagu valatult ja juubeliõnnitluste kõrval tuleb veel kord kukalt kratsides imestada, kui kiiresti aeg küll lendab.

Toomas Rein

 

*Tema puhul on väga raske tõmmata piiri, kus lõpeb arhitekt ja algab kunstnik või kus lõpeb poeet ja algab publitsist: arhitektoon muutub märkamatult arhitektuuriks, artiklist võib aga saada graafiliste lehtede seeria. Kõik on omavahel harmooniliselt seotud ja nii võib täna valmida arhitektuurne projekt, kuu hiljem aga ilmub trükist uus raamat ning nädala pärast avatakse järjekordne isikunäitus.

E. M. Ciorani on öelnud 10 aastat enne Leonhard Lapini sündi: „Poliitikud, usupuhastajad ja kõik teised, kes toovad ettekäändeks üldsuse huvid, on petised. Kunstnik on ainus, kelle vale ei ole totaalne, sest tema leiutab üksnes iseennast.”

Leonhard Lapin on kuuskümmend aastat tagasi sündinud Eesti arhitekt ja kunstnik. Küllap on tõeotsingud, kas teadlikult või teadmatult Lapini viinud arhitektuuri juurest tõele lähemale, kunsti juurde. Arhitekti ausam pool ilmneb ikka kunstis, sest ehituses on lõpmatul määral kompromisse. Samal ajal kui Lapin on kunstis iseennast leiutanud, ei ole ta eemaldunud arhitektuurist ja on seisnud ikka üldsuse huvide eest. Pole ime, et murrangulisel ajal oli Lapin üks neid, kes püüdsid Eesti nõukogude arhitektide liitu muuta tänapäevaseks organisatsiooniks. Aastatel 1990–2003 oli just tema see, kes koostas, kujundas ja toimetas arhitektide liidu ajakirja Ehituskunst. Kõike korraga, sest seis oli revolutsiooniline, maailmakord sassis ja raha polnud.

Pole lootustki üles lugeda neid õppetoole, nõukodasid, seltse ja volikogusid, mille liige ta on olnud. Ikka täiega, sest Lapinil on olnud, mida öelda, ja ta on teadnud, mida muuta. Seda imeteldavam on tema mõju ja jõud kunstniku ja publitsistina: alati intrigeerimas ja äratamas magajaid.

Vahel on mulle tundunud, et Lapinit austatakse välismaal rohkemgi kui Eestis. Eestis on ta meiega koos kasvanud ja niivõrd meie kõikide osaks saanud, et mõnikord ei märkagi, et ta on kuhugi kõrgustesse kadunud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming