Meelitav miljöö ja kaitsetud puumajad

Leele Välja

Puiteeslinnadel on sootuks olulisem roll kui tunnustatud vanalinnal. Ajal, mil miljööväärtuslikust piirkonnast on saanud positiivne argument kinnisvaraturul, on ehmatav tõdeda, kui kaitsetud on siiski üksikud hooned, eriti need, mis ehitatud saatuse tahtel puidust. Kuigi muinsuskaitse ja seadusandlus teevad siin parima, et meie ajaloo materiaalseid tunnismärke jääks ka järeltulevatele põlvedele, kipub sinisilmsest teadmatusest, madalast haridustasemest ja kohalike Mogri-Märtide nahaalsusest liigagi palju kahju sündima.

Kolm näidet lähiminevikust:

* Hiljuti vapustas muinsusametnikke ühe firma soov lammutada Karl Burmani ja Artur Perna varasesse loomeparemikku kuuluv villa Tina t 26. Hoone ei kuulunud küll riiklike kultuurimälestiste nimekirja (viga, mis ajutise kaitse alla võtuga kiirelt parandatud sai), kuid tal on kindel koht arhitektuuriajaloos. Siinkohal ei ole põhjust kahtlustada arendajat pahatahtlikkuses, küll aga kehvas kultuuritasemes.

* Ülemöödunud nädala ajakirjandusest veeres läbi vene ajalehtedest alguse saanud teade, kus Endel Siff kelkis kavatsusega ehitada Lennuki tänavale pilvelõhkuja. Täiesti juhuslikult just sellesse paika, kus paikneb üks võluvamaid art déco puitelamuid 1930. aastatest. Hoone, kus vernakulaarse kivitrepikojaga Tallinna tüüpi maja on arhitekt Viktor Reinhardti käe läbi õige esindusliku ja lopsaka vormistuse saanud.

* Puitfunktsionalismi üks tuntumaid esindajaid on Herbert Johansoni projekteeritud väike elamu Kalamajas Vabriku t 24. Lihtsas ja tagasihoidlikus eeslinna elamus on ometi tunda nappide detailide väljapeetud paigutuses tipparhitekti professionaalset kätt. Hiljuti alustas uus omanik seal kapitaalseid ümberehitusi. Ilma igasuguse projekti ja ehitusloata. Tänu teadlikele kodanikele sai küll tegevus peatatud, kahjuks on aga suur osa originaalmaterjalist juba prügimäele saadetud. Ilmselt eelkõige lihtsameelsusest ja teadmatusest tingitud käitumisviis tähendab siiski arhitektuuriajaloos olulise objekti hävingut. Rääkimata sellest, et ajal, kus vähehaaval on oluliseks saamas ka maja projekteerinud arhitekti nimi, on selle maja omanik selle võimaluse lihtsalt tuulde lasknud. Eks ole ikka juhtunud, et kassikulda ihates on tallatud tegelikud rikkused jalge alla.

Tallinna miljööväärtuslikud hoonestusalad (Kadriorg, Kalamaja, Kassisaba, Pelgulinn, Nõmme, Süda-Tatari kvartal, Kodu-Puhke piirkond, Rotermanni kvartal) on küllalt eriilmelised ja probleemidki erinevad piirkonniti. Siiski on üks asi, mis teeb muret pea kõigis nimetatud piirkondades. Ja tegelikult ka kogu linnas. See on puitarhitektuuri pidev hävimine. Sellel on mitu põhjust.

 

Puitelamud kui arhitektuurselt väheväärtuslikud?

 

Seda väidet kohtab, oi, kui sageli. Enne hoonete hindamist tuleb väärtuskriteeriumides kokku leppida. Kui vaadata puitarhitektuuri puhtalt traditsioonilise stiiliajaloo kontekstis, siis on põhjust juttu teha ehk rikkalike puitpitsidega Narva-Jõesuu villadest, mis esindavad vaid puidule iseloomulikku saedekoorirohket ?veitsi stiili. Ka ametlik arhitektuuriajalugu kipub liikuma ennekõike mööda kiviehitisi. Samas on Euroopas ja eriti meile kultuuriruumiliselt lähedastes Põhjamaades loobutud traditsioonilistest hierarhiatest ja hakatud kõrgelt hindama ka lihtsate inimeste ajalugu, elukeskkonda ja arhitektuuri. See akadeemilistest ringkondadest alguse saanud suhtumine on leidnud üha laiemat vastukaja ka ühiskonnas ja nii kajastub meie naabermaades hoonete vanus kui väärtus ka nende hinnas. Ja see on omadus, mida tänastele majadele ei ole võimalik lisada mitte mingite moodsa tehnika saavutustega. Puitelamute puhul mängib sageli rolli nende keskkond. On vähe hooneid, mis suudavad oma väärtust tõestada, kui nad jäävad üksi uusehitiste keskele. Märksa arusaadavamaks muutub asi tänavalõigu korral. Ja kui neid on veel kvartalite kaupa nagu Kalamajas või Pelgulinnas? Siis tekibki omalaadne ajaloolise hõnguga miljöö, mis paljud haritud eurooplased on kadedusest ohkama pannud. Oskame me seda ka ise hinnata? Liigagi sageli olen kuulnud arhitektide suust, et miljöö on ju eelkõige hoonete kõrgus ja haljastuse osakaal. Või siis arvamust, et eestiaegsed kivitrepikojaga elamud on juba väärtuslikud, kuid tsaariaegsed üürimajad mitte. Jah, viimaste olmetingimused on pisut enam ajast ja arust, kuid tegelikkuses vajavad selles osas tänapäevastamist mõlemad. Ja mõlemast hoonetüübist saab väärtus üldjuhul alles ansambli olemasolu korral, mitte üksikhoonena.

 

Kaitsta tuleb linnaruumi kui tervikut, mitte üksikhooneid

 

Tegelikult algab linnaruumi kaitsmine aga nimelt üksikhoonete kaitsest. Asjaolu, mida adutakse alles kaotuste tulemusel. Kui õdusasse rohelisse kvartalisse, kus tooni annavad suhteliselt väikesed (2-korruselised, ehitusaluse pinnaga 200 ? 300 m2) puitelamud, kerkib 5-6-korruseline koloss mitmeid kordi suurema ehitusaluse pinnaga. Selline parasiitarhitektuur, mis müüb väärtusi, mille loomises ta ise ei osale (eks mängi ju vaade aknast ja üldine elukeskkond sageli rohkem rolli kui konkreetse korteri plaanilahendus või viimistlusmaterjalid), toob võidu eelkõige esimesele arendajale. Kui naabrusesse kerkivad samasugused majad, on aga tolle esimese maja elanikud nördinud ja tunnevad, et neile on liiga tehtud. Kas keegi on mõelnud, milline näeb välja linn, kui kõik meie võluvad puitkvartalid on asendunud 4-5-korruseliste kivimajadega? Tegemist on hoopis ühe teise linnaga. Sama kaasneb ka hoolimatu renoveerimisega. Lihtsa agulimaja peamine ehe on sageli tema harmooniline fassaad koos tahvelukse ja sepistatud varikatusega. Terviku moodustamisel mängivad rolli nii fassaadilaua profiil ja paigutus, saelõikes sarikaotsad, aknaraamistused, edevavõitu pööninguaken jm detailid. Hoonet või ajastut mitte tajuva arhitekti ning harimatu ehitaja käes kipub lihtsast, kuid elegantsest hoonest saama labane barakk. Kui sellised hakkavad domineerima, langeb ka nende väärtus, mis korrastatud teadlikkuse ja pieteeditundega. Rääkimata linnaruumist tervikuna.

 

Kitsarinnaline säästev areng

 

Kõlavad programmid, mis  räägivad säästvast arengust, kipuvad käsitlema looduskeskkonna hoidmise ja säilitamisega seonduvaid teemasid. Ometi on säästev suhtumine hoopis laiem kui roheluse säilitamine ja arukas prügimajandus. Säästlikkus on ka see, et me ei lammuta maju, mida saab korrastada, me ei asenda vähest kohendamist vajavaid puitaknaid kergekäeliselt uute pakettakendega (paketti saab lisada ka vanadele raamidele), mis pealegi pahatihti keskkonnavaenulikust plastist, mis kasutuskõlbmatuna ei mädane ega idane jne. Selle asemel ehitame uued majad sinna, kus on tühi ruum (vaadake ringi Tallinnas või Tartus ? ruumi on isegi kesklinnas), korrastame vanad hooned, hoides sellega oma ajalugu, aga ka ressursse (vana maja lammutamine toodab hulga prügi, selle koristamine kulutab kütust, uue ehitamine tähendab suurt hulka materjali ja kütusekulu) ja soosime selle käigus eelkõige keskkonna- ja inimsõbralikke lahendusi. Kui vana maja korrastamine pakub rohkesti tööd just inimestele ja vähem masinatele, siis uue maja ehitamise korral kipub proportsioon vastupidine olema. Seega tähendab vanade majade korrastamine ka suuremat tööhõivet jne.

Puit on alati olnud eestlase loomulik elukeskkond. 1970. ? 80. aastatel tema roll küll devalveerus, tingituna eelkõige mitmesugustest sotsiaalsetest probleemidest. Puidust eeslinnad on ka väga oluline osa meie ajaloost. See on keskkond, kus eestlasest kujunes linnainimene, paik, kus maalt linna tulnud maameestest said vabrikutöölised, ettevõtlikumatest ka haritlased, väikeettevõtjad ja majaomanikud. Kui vaadata asja puhtrahvusliku ajaloo ja identiteedi aspektist, on puiteeslinnadel sootuks olulisem roll kui täna juba kaitstud-tunnustatud vanalinnal. See on rahvusliku uhkuse küsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming