Meeleavaldus või meelelahutus?

Maarit Puhm

Ivar Veermäe isikunäitus „Autonoomia”  Hobusepea galeriis 6. – 18. X.  Ivar Veermäe väljapanek uurib kapitalismivastase ideoloogia tegevust ja representatsiooni  Saksamaal. Ta lahkab peamiselt fotot ja videot Berliini vasak- ja paremäärmuslaste aktsioonide kaudu. Demonstratsioonidel ja meeleavaldustel seisavad inimesed justkui iseenda õiguste ja vabaduse eest, kuid nende sõltumatust ja iseseisvust piirab grupiidentiteet. Töödes ei kajastu demonstratsioonide visuaalselt atraktiivseim külg, ümberpaisatud autod või põlevad poed, pigem ühtseks massiks sulandunud inimesed, kes ehk ei teagi, mille poolt  või vastu ja miks nad meelt avaldavad.  Käsitled näitusel demonstratsioone ja massiüritusi Berliinis ning kahe äärmusliku liikumise grupiidentiteeti, kuigi näituse pealkiri on „Autonoomia” ja videos „Vabadus” lehvitad ise musta lippu. Mille vastu sa seal protesteerid?    Käsitlen näitusel grupikäitumist, seda, et gruppi tuleb kriitiliselt suhtuda, ja noorte  soovi midagi korda saata. Autonoomia mõiste tuleb kreeka keelest ja tähendab oma seadust. Musta lippu on kõige enam kasutanud anarhistid, kelle ideaal oleks iseenda individuaalsete seaduste järgi elada. Arvan, et vabaduse mõiste võiks olla personaalses kasutuses ning midagi sellist, mida on võimalik pidevalt defineerida. Lipu põletamisega rõhutan seda, et igaühe oma seadus peaks pidevalt edasi arenema.  

Töös „Anonüümsed revolutsionäärid” on kahel seinal fotoseeriad küllaltki sarnaste tumedates kapuutsides demonstrantidega,  kelle näod on muudetud tundmatuks, mistõttu sulanduvad üksikisikud ühtseks anonüümseks massiks. Miks kasutavad meeleavaldustel vastandlikud poliitilised äärmused nii sarnast imagoloogiat?   

Ühel seinal on fotoseeriad antifašistidest ja teisel vabadest rahvuslastest: nad on tõesti visuaalselt sarnased ja 2000. aastate algusest on vabad rahvuslased aina enam võtnud üle antifašistide strateegiat ja käitumist, kuna natsionalistide skinhead’i imidž on muutunud taunitavaks, sageli ka ohtlikuks. Töö juurde kuulub  ka raamat mõlema poole loosungiga, mis samuti, kuigi räägivad üksteisele vastu, on oma struktuurilt sarnased. Mõlemad osapooled kutsuvad üles läbi viima revolutsiooni. Vasakpoolsete alternatiiv kapitalismile oleks anarhism või kommunism, parempoolsetel natsionaalsotsialism. Fotod on korjatud mõlema liikumise kodulehekülgedelt, kus isikud ei ole äratuntavad: nad on ennast kujutanud anonüümsetena, häguse massi osakestena, ning  see tekitab tunde, et arvamus- ja sõnavabaduses on kuskil tekkinud lünk. Kuna globaalne kapitalism on reaalselt hõlmamatu, siis on oht, et hakatakse otsima reaalseid vaenlasi. Selles töös kujutan gruppi anonüümsete liikmeteta: see lisab neile natuke personaalsust ja iseolemist juurde, samas jäävad nad grupi liikmeks ja selle loosungite kandjaks. 

Kui kaua oled selle temaatikaga tegelenud? 

Viimased kaks aastat Berliinis elades olen uurinud sealseid demonstratsioone ja massiüritusi. Berliin on väga vasakpoolselt meelestatud linn, olen ise käinud paljudel antifašistide demonstratsioonidel.  Neid toimub rohkem kui vabade rahvuslaste korraldatuid, vähemalt kord kuus, siiski on kasvama hakanud ka vabade rahvuslaste aktsioonide arv, mis toimuvad tavaliselt politsei poolt rangelt piiratul alal. Vabade natsionalistide kõige suurem üritus toimub Dresdeni pommitamise aastapäeval. 

Töödes ei ole kuigi palju näha meeleavalduste  puhul sageli näidatavaid põlenguid ja lõhkumisi, mitmes töös on tantsivad või jooksvad poisid. Kas meeleavaldusest on saanud meelelahutus? 

Videotes „Warm up” („Soojenda üles!”) ja „You are the VIP” („Sa oled tähtis tüüp”) võrdlen demonstratsiooni ning noorte ühist tantsimist. Demonstratsioon on pigem väljaelamiskoht kui meelelahutus, võimalus nii-öelda  põhjusega mässaja olla. Töö „You are the VIP” võtab kokku individualistlike noorte maailma, kus nad ise on küll kõige tähtsamad ja erilisemad, kuid käituvad grupivaimu järgides siiski suhteliselt ühtemoodi. 

Videos „Shoot the fire” („Sülga tuld!”) aga  näitad siiski meeleavalduste ühte sagedamini eksponeeritavat ja mässulist külge – põlengut? 

Selle tööga tahan demonstratsiooni ja selle kuvandit demüstifitseerida. Meedia eesmärgiks on konfliktsituatsioonide abil vaatajate arvu suurendamine ja sageli jääb demonstratsioonidest mulje suures osas kui vägivaldse massi hävitusaktsioonist. Siinses töös on tegemist pigem rahuliku meeleavaldusega selle aasta 1. mail, kus kuigi palju põlenguid ega lõhkumisi ei olnud. Videos põleb paar prügikasti,  mis kiiresti ära kustutati, ning suurem osa pealtvaatajatest on fotograafid, kes seda jäädvustavad. Kui seda situatsiooni pildina näidata, siis on mulje palju efektsem. Fotod jätavad sageli mulje massilisest lõhkumisest ja põletamisest, tegelikult on see meeleavalduste väike, kuigi häiriv osa. 

Videos „Wir sind ein Volk” („Me oleme üks rahvas”) pole kujutatud meeleavaldust või demonstratsiooni. Kuhu sa selle töö näituse  kontekstis paigutad? 

Leian, et grupikuuluvust ei peaks liialt üle tähtsustama. Tegemist on jalgpalli MMi ühisvaatamisega Berliini linnaruumis. Viimaseks suureks ühiskondlikuks muutuseks oli Berliini müüri  langemine. Pärast seda püsis veidi aega kõrgendatud rahvuslik ühtekuuluvustunne, mis Saksamaal suuremates mõõtmetes nüüd vaid jalgpalli EMil ja MMil esile kerkib.

Küsinud Maarit Puhm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming