Meele otsiv vaim elab konkreetses luules

Elnara Taidre

Konverents “Raul Meel ja konkreetne poeesia“ Kumu auditooriumis 3. III.

Tundub, et tänaseks on traditsiooniline juubelipuhune personaalnäituse-retrospektiivi formaat  end ammendanud, otsitakse alternatiive. Kui Ants Juske koostas oma 50. sünnipäevaks isikliku majamuuseumi retoorikaga mängiva näituse, siis 65aastaseks saanud Raul Meel sai sünnipäevakingituseks konverentsi. Kuigi kummalisel moel on siin kunstiteadlase- ja kunstnikuomane ürituse vorm vahetanud koha, osutus konverents Raul Meelele soodsamaks, kuna selle programmil õnnestus ületada Eesti-kesksus ning haarata laiemat problemaatikat, luua avaram ja vabam kontekst.

Konverentsi teema oli konkreetne poeesia, mille tunnustatum meister Eestis on vaieldamatult Raul Meel. Konkreetse luule definitsioon tuli kõige  selgemini välja Heli Meistersoni (Goethe Instituut) 1950ndatel ja 60ndatel keele toimimise formaalsetele mehhanismidele keskendunud Viini grupi “keeleinsenere” käsitlevas ettekandes. Viini grupp huvitus keele konkreetsusest, selle materiaalsusest, esemelisusest. Teiste tekstivormide seas oli huvitavaim tulemus piktogramm, mille loomisprintsiip sarnanes Guillaume Appolinaire’i viljeldud kujundeist (süda, kroon, peegel) moodustatava figuurluulega, kuid lausete asemel esineb siis üksikute sõnade vaba mängu. Konkreetse luule üks eesmärke võiks olla sõna visualiseerimine või portreteerimine (Virve Sarapik), kusjuures lähtepunkt on mäng sõna grammatilise struktuuriga. Seesuguste tekstide käsitluseks sobib väga hästi Dmitri Bulatovi pakutud onomatopöa (onomatopoeesia) mõiste, et kirjeldada olukorda, kui eseme kujutis ja üleskirjutatud versioon langevad kokku, kaotades tähistaja-tähistatava suhte.

Sellist luulet on kergem vaadata kui lugeda: kaashääliku(te) lõputu kordamine on mõeldud visuaalses koordinaatsüsteemis toimimiseks, mitte häälega esitluseks. Hämmingut aitasid ületada Andres Ehin, kes luges ette  häälutusi, ja ka Jan Kausi ettekanne, mis arutles seda tüüpi luule esitamise võimalikkuse üle ning ka demonstreeris seda üsna veenvalt.

Dmitri Bulatov (Kaasaegse Kunsti Kaliningradi Keskus), kes on pikka aega uurinud tänapäeva keelt ja selle füüsilisi kandjaid, tõi oma ettekandes välja materiaalse vahendaja tähtsuse kommunikatsiooniprotsessis. XX sajandi kiire teaduslik ja tehniline areng tõi kaasa kunstnike ja luuletajate huvi loomingu uute võimaluste vastu. Eesmärgiks  sai sünteetiline kunst uute meediumide abil. 1916. aastal kasutas Filippo Tommaso Marinetti esmakordselt interdistsiplinaarsuse mõistet, mis kujunes ka konkreetse poeesia oluliseks tunnuseks. Kui viimasel puhul on raskusi teksti ettelugemisega, siis Henri Chopini luule, mis mängib lindistuse moonutamise efektidega, saabki ainult kõlada ega allu üleskirjutamisele. Käsitlemata ei jäänud ka venelased: präänikute peal luulet avaldanud Aleksandr Tšitšerin ja simultaanset lugemist harrastanud Ilja Zdanevitš. XXI sajandi selle valdkonna kunsti arendus on aga nn Wet Technologies, mis teostatud bio- ja tehnokeskkonna sünteesina, kus elav organism on ühendatud digitaaltehnoloogiaga.

Bulatov pidas oma ettekande eht progressimüüdi vaimus, esitades arenguskeemi futuristlikest keeleeksperimentidest Joe Davise poeemide edastamiseni mikro- ja makrotasandile teksti kodeerimise ja transleerimise vahendusel kas kosmosesse või bakteri geenistruktuuri. Ühisjooneks ei pidanud ettekandja mitte niivõrd pidevalt täiustuvate tehnoloogiate omaksvõtmist, vaid poeedi/kunstniku otsivat  vaimu, tuleviku tunnetamise paatost. Selline käsitlus osutus väga lähedaseks Raul Meele avangardismi ideoloogiaga: Meelgi õppis hiljaaegu selgeks mitmeid arvutiprogramme, et jätkata konkreetset luulet uues meediumis (näitus “ii-jääh-äh” Pärnus tänavu jaanuaris).