Meediateadlik kontrolliv postidentiteet

 

Orlani (ja tema (enese)retseptsiooni) taustal arutati Tallinna Kunstihoones 15. mail, paar päeva enne näituse sulgemist, postidentiteeti ja sellega kaasnevaid kultuurinähtusi. Vestlusringis osalesid psühholoogiaprofessor Voldemar Kolga, moefotograaf Toomas Volkmann, kunstiteadlane Harry Liivrand, disainer Aleksander Jakovlev, vestlusringi juhtis näituse kuraator Reet Varblane. Olematute filmide plakatites avaldub Orlani multiplitseerunud identiteet kõige selgemini. Pressifoto

Reet Varblane: Orlan on osav meedia püüdja. Eesti meedia, nii ajakirjandus kui ka raadio- ja televisioon jäi kõige paremas mõttes tema fenomeni lõksu. Asi pole sugugi meedia kergeusklikkuses või väheses kriitikameeles: suhtlemine meediaga, selle kaasatõmbamine kuulub Orlani ja iseäranis postidentiteedi strateegia(te) juurde. Nii mõnegi meie kunstniku meelest vääris tähelepanu  just  Orlani oma kuvandi müümise oskus. Kuid tõsiasi on seegi, et nii totaalselt saab müüa midagi, millel on midagi reaalset taga ehk mis puudutab õigel ajal ja kohas midagi, mis on tõesti aktuaalne.

Orlan on äärmiselt aja- ja situatsioonitundlik kunstnik, mis on üks põhjus, miks kommertsväljundid (reklaam, kollane ajakirjandus ning laiatarbe filmid) on tema kujundikeele aastaid hiljem üles korjanud ning omastanud. Selle hea näide on tema barokiseeria (täpsem on öelda barokiperiood, sest see kestis üle 20 aasta), operatsioonidest kõnelemata. See, mis 1980ndate algul oli šokeerivalt uus (paljastav, ebamugav), oli 1990ndate lõpul moe- ja trendiajakirjade igapäevane nähtus. Seda on juhtunud paljude teiste kunstnikegagi: näiteks Louise Bourgeois ja tema inkarnatsioon paljurinnalise Artemisena – kümmekond aastat pärast avalikku esitamist ehtis see Vogue’i kaant. Kuid Orlanis on veel midagi, mis esmapilgul jääb atraktiivse pealispinna varju. Need on kõnekad ja tähenduslikud detailid, mis osutavad Orlani  pidevale enesepeegeldusele: ta on oma loometee päris algupäevilt olnud nii objekti kui subjekti kui ka vastuvõtja rollis. Olgu näitena toodud barokiseeria performance’ite dokumentatsioonis esinevad monitorid, mis aktsentueerivad fotoaparaadi vahendusel jäädvustatu telepildina.

Meie tõsine meedia võttis Orlani vastu eelkõige feministlikult positsioonilt ehk läbi naise eneseteadliku kuvandi ning selle (enese)analüüsi. See on ka kunstniku enda positsioon, mida ta ei väsinud Tallinnaski rõhutamast. Kuid naisidentiteet sisaldab endas tohutult palju üksteisest läbi põimunud kihistusi. Aga seda sisaldab ka igasugune kultuuriline konstruktsioon, vahest vaid selle vahega, et naise nagu iga Teise kultuurilist konstruktsiooni on läbi aegade püha tõe pähe serveeritud ja seetõttu on seda „püha tõena” vastu võtnud selle identiteedi kandjad ise. Orlani trump peitubki nende kihistuste avalikustamises: ta „töötab” üheaegselt nagu kirurg, propagandist ning diplomaat. Orlani tegevuse tõlgendamisel on kasutatud mõisteid nagu „objektiviseeritud keha”, „standardne keha ja selle dekonstruktsioon”, „ideaalne keha ja selle eeskujud”, „müstiline keha”, „ekstaatiline keha”, „esteetiline keha ja kunstniku reinkarnatsioon”, „poliitiline keha”, „performatiivne keha”, „ristatud ehk hajuv keha” jne. Neid mõisteid võib kasutada nii üksiketappide lahtimõtestamiseks kui ka mitmeid mõisteid koos mõne etapi juures. Just ristamise meetodil, mille juurde kunstnik on ka ise jõudnud.

Voldemar Kolga: Psühholoogiat huvitab eelkõige, kuivõrd see, mida keegi teeb, vastab reaalsusele. Orlani kunst peegeldab mitmeid reaalsusi. Taani psühholoog Fahle on eristanud eelmodernset ehk šamanistlikku, pühade jõududega seotud reaalsust, moderset ehk vabrikureaalsust ning postmodernset ehk turureaalsust. Eelmodernne reaalsuse identiteet on hästi tugev: selle puhul teatakse täpselt, kes ollakse.  Eestlane elab praegugi tugevalt selle identiteediga. Modernset identiteeti iseloomustab jõhker tsivilisatsioon, proportsioonid on kindlalt paigas. Orlani lõikused on puhas modernne identiteet. Postmodernne on ujuv, hajuv identiteet, tähelepanule ja turule orienteeritud identiteet.  Orlan on universaalne kunstnik: ta tegutseb mitmes reaalsuses.

R. V.: Orlan on varasemad etapid endaga kaasa võtnud, ta ei ole hüpanud ühest teise. Kuidas tõlgendad tema kirurgiliste operatsioonide objekte „Reliikviad”, kus ta eksponeerib oma kehast eraldatud tükikesi nagu  pühakute reliikviaid? Ta on ise nimetanud seda etappi ju püha Orlani ümbersünniks.

V. K.: Modernne on väga materialistlik: ei tegele vaimuga, vaid kehaga, see on kehaline-materiaalne tegevus. Sellest ka tema reliikvia materiaalsus. Kuid Orlan moondab oma keha materiaalsuse vaimseks kujundiks, seob selle religiooniga.

Toomas Volkmann: Orlani tööde puhul kerkib esile kaks suurt märksõna: liha ja digitaalne identiteet. Teda tuleb vaadata eelkõige tema kultuuri- ja keelekontekstis. Kultuurikontekst on katoliiklus. Sellest ei saa ta üle ega ümber: ta lüpsab selle lõpuni. Kuigi ta liigub erinevates kultuurides, tuleb tema katoliiklik taust sisse just teo mõiste kaudu: katoliiklasele on tähtis tegu, mitte sõna. Kokkuleppelisus nullitakse, kui skalpell puudutab nahka. See on ühiskondlikest ootustest väljarebimine. Eneseidentiteedi otsimine muutuste kaudu ei olnud 1980ndail ja 90ndail nii eksponeeritav kui praegu. Postidentiteet kui postmodernismi osa jõudis kunsti ja moodi arhitektuuri kaudu. Arhitektuuris tsiteeriti eelkõige klassitsismi, kuid meelevaldselt. Kõik see võimendus 1990ndail ja sai omamoodi otsa 1990ndate lõpul. Sel taustal tundub Orlan jäävat 1990ndatesse. Praegu püütakse fotograafias eemalduda digitaalsetest mängudest, reaalsust tagasi võita. 

Aleksander Jakovlev: Kui vaadata Orlani tegevust prantsuse katoliiklikul või indiaani kollektiivse identiteedi taustal, siis on tema teinud sellest isikliku identiteedi.

V. K.: Seda võib nimetada esimese persooni perspektiiviks, millest on nüüd hakatud kõnelema. Varem oli kasutusel eelkõige kolmanda isiku perspektiiv: keegi teine teeb kultuuri, mina vaatan ainult pealt.

Harry Liivrand: Küsimused, mis baseeruvad isikliku ja mitteisikliku identiteedi piiril, on käivitanud Orlani loomingu. Kuid ei tohi unustada, et see, mis Orlan teeb, on vähemuslik ja seetõttu unikaalne. Kui võtta aluseks mingi esteetika, mille abil Orlanit analüüsida, siis võiks selleks olla kämp. Kämbi tunnus on armastada ebaloomulikku, kunstlikkust, liialdust. Orlani 1960ndate aktsioonid valmistavad omamoodi ette kämbi ühte peatükki. Orlan on eneseirooniline, mitte ainult oma ego, vaid ka ühiskonna suhtes. Teda iseloomustab ülihästi Wilde’i tuntud aforism: „Tuleb olla kas ise kunstiteos või kanda kunstiteost.” Kämp rõhutab alati ka tekstuuri. Nahk on tekstuuri osa, ka see käib kämbi alla. Kämp on ka karakteri ülistus. Orlani looming on ülistuslaul iseendale. Orlani kunst on vähemuslik, nišikunst, mis on saanud kuulsaks eelkõige looja karismaatilisuse tõttu. See on seotud paljude seksuaalsete vähemustega: transseksuaalsuse, soovahetuse, biseksuaalsusega jne. Tema vähemusearmastus tuleb esile ka euroopa kultuurist väljaspoole minekus.

Orlan kontrollib väga täpselt oma kuvandit, selle glamuursust.  Ta on domineeriv kontrollija.

R. V.: Meediapersooniks sai ta alles operatsioonide kaudu: need seitse operatsiooni moodustavad vaid kolm aastat tema loomingust.

H. L.: Aga need seitse operatsiooni tegid ta maailmakuulsaks. Enne oli ta üks paljude seast. Need tööd lõid talle imago. Kõik hilisem on olnud lihtsalt huvitav.

R. V.: Kuid  meedia oli talle vajalik, et osutada millelegi, mis oli talle oluline. Tal ei puudu ka missioonitunne.

H. L.: Minu jaoks on huvitav eesti vaste Leonhard Lapini „Autoportree Venusega”, millele ei ole meie kehakunsti diskursuses veel osatud vajalikku  tähelepanu pöörata. Lapin mängib oluliste kunstiajaloo müütidega: ta asetab ennast Teise rolli, nii nagu Orlan on asetanud ennast indiaanipealiku rolli. Veel tooksin esile Saksa kunstnikepaari Eva ja Adele, kes on soopiiride lõhkumises  ja iluideaalide dekonstrueerimises läinud Orlanist kaugemale. Nad on teinud kannapöörde: kui nad 1980ndate lõpul tulid välja sootute kaksikutena, siis 1990ndate lõpul on nad pöördunud maalikunsti juurde. Aga nad jätkavad ka tegevuskunsti aktidega: nad näevad välja nagu elusad Barbie’d, roosas, erkkollases, lõpuni glamuursed, nende ilmumine suurtele kunstiüritustele ongi nende kunstiakt.

T. V.: Tooksin moega ühe paralleeli. Üks praeguse aja mõjukamaid moeloojaid Galliano hakkas 1990ndate keskpaigas tõlgendama indiaanikultuuri.

R. V.: Orlan ei rista ennast pelgalt indiaani või aafriklaste kultuuriga, vaid läbi tõlgenduskihtide. Ta teeb seda teadlikult.

T. V.: Ka moes võib sama näha, kuigi sellest nii palju ei räägita. Kui vaatan Orlani töid, siis meenub mulle Marlene Dietrich. Ka tema kontrollis situatsiooni, mõlemal on pahupidi glamuur, püüdlus femme fatale’i poole. Orlan on ise öelnud, et tähtis on, et teda tähele pandaks, et tema loomingust põrkutaks. Tallinna näitus on selle eesmärgi küll täitnud.

H. L.: Kui üks kunstnik tekitab oma loominguga nii palju vaatepunkte, siis ta on tähtis.

Üles kirjutanud R. V.