Meediakunsti mainet saab tõsta ainult järjekindla tööga

K?ud Reet Varblane

Intervjuu meediakunstnike ühingu asutajaliikmete Jane Suviste ja Piibe Piirmaga  

Tänavu jaanuaris loodi uus kunstnike organisatsioon Eesti Meediakunstnike Ühing. Keda te sinna ootate ja mis on selle eesmärk?

Jane Suviste: Ühing on mõeldud meediakunstnike jaoks, kuid me ei oota sinna sugugi mitte ainult neid, vaid kõiki, kes tahavad kaasa aidata meediakunsti arengule Eestis.

Piibe Piirma: Meie üks eesmärke on teadvustada uue meedia olemasolu ning olukorda, et siiani teatakse uuest meediast siiski vähe ja see on alarahastatud.

 

Kui palju meil Eestis meediakunstnikke on?

P. P.: Üks põhjus, miks see ühing sai loodud, ongi see, et paljud kunstnikud, kes tegelevad video- või üldse digitaalse kunstiga, ei oska ise ennast määratleda. Ühing annab hea võimaluse asjahuvilisi koondada ning saame ka täpsemalt teada, palju meid on. Meediakunsti hõlmav terminoloogia on siiani segane: kunstnikud ei tea ise, kas nimetada ennast video-, uue meedia või lihtsalt meediakunstnikeks.

 

Palju liikmeid praegu meediakunstnike ühingul on?

P. P.: Viimastel andmetel küll paarteistkümmend liiget, kuid huvilisi on sootuks enam. Tahaksime luua olukorda, et need kunstnikud, kes iga paari aasta tagant lõpetavad multimeedia (elektroonilise meedia) osakonna, jääksid ikka oma erialale tegutsema, et ei läheks mujale kas graafilist disaini tegema või suure raha eest reklaami kokku lõikama. Et nad leiaksid ühisosa kõigi nendega, kes tegutsevad samal alal.

 

Meediakunstnike ühingu asutamise kõrval olete loonud veel midagi, millel on lausa füüsilised mõõtmed ja tähendus: endises Polümeeri tehases asuva MediaLabi. Kuidas MediaLab on siiani tegutsenud ja mis plaanid teil sellega on?

J. S.: Siiani oleme MediaLabi peamiselt sisse seadnud, õigemini remontinud. Sisseseadmine kestab edasi: muretseme tehnikat, siiani oleme töötanud peamiselt oma sülearvutitega. Reaalselt on lab toiminud mai algusest, “Switch’ist” alates.

 

Kuidas MediaLab ideaalis toimima hakkab?

J. S.: Kunsti-, aga kohati ka koolituskeskusena. Sellest peaks kujunema koht, kuhu huvilised saavad alati tulla oma asju tegema. Meediakunsti vahendid, tehnika on siiski liiga kallis, et igaüks võiks selle endale muretseda, seetõttu on ju mõistlik see koondada kuhugi, kus seda saaksid kasutada paljud.

 

Kust peaks meedialaboratooriumi tööks vajalik raha tulema? On ju selge, et ainult missioonitundel selline keskus elus ei püsi.

P. P.: Üks asi on leida kuskilt toetust, teine asi on ise teenida. Siiani oleme teinud koostööd Eesti Kunstiakadeemiaga, sest oma ruumid pole veel valmis, oleme tasulisi kursusi läbi viinud EKA e-meedia ruumides. Nende eest saadud raha on läinud remondiks. Meil on ka väike liikmemaks, aga see on sümboolne. Siiani oleme tuge saanud kultuurkapitalilt ja kultuuriministeeriumilt. Juuni alguseks loodame kultuurkapitali toel ka oma ajalehe välja anda. Seal tahaks ka avaldada pikema teoreetilise arutelu uue meedia problemaatika üle. Meil on tugev projektijuht Marge Paas, kelle peal on ka fondidest raha küsimine.

Kellele ruum kuulub ja mis tingimustel seda kasutate?

P. P.: Ruum kuulub paraku BREMile, kuid meid kutsus sinna MTÜ Kultuuritehas. Ideid on, töökäsi ja töötegemise tahtmist samuti. Siiani oleme argiprobleemidega hakkama saanud, loodame, et saame ka edaspidi.

 

Olete seotud EKA e-meedia keskusega: Piibe Piirma on seal kaitsnud oma magistritöö, Jane Suviste õpib magistrantuuris. Uut meediat õpetatakse ka Tartu kõrgemas kunstikoolis. Kas plaanite ka koostööd?

P. P.: Tartu kooli professor Raivo Kelomees on  maininud, et see on ometi võimalus Tartut ja Tallinna ühendada. Varem on probleem olnud, et just selle valdkonna inimesed ei suuda koos midagi teha. Kõrvale ei tohi jätta ka Mooste külalisateljeed, ootame huviga ettepanekuid sealtpoolt.

 

Raivo Kelomees oli ju ka see inimene, kes aitas teie ühingu manifesti kokku panna. Esimene avalik üritus, mida ühing tegi, oli seotud Barbara Musiliga.

P. P.: Austria kunstnik Barbara Musil eksponeeris 7. aprillil MediaLabis nelja uhket videoprojekti. Minu meelest kõige põnevam oli see töö, mis ta oli teinud klassikaliste filmide põhjal: lõiganud neist välja need kohad, kus kas kirjutati või loeti kirja, ja lisanud sinna juurde äraütlevad kirjad, mida ta ise on aja jooksul saanud Euroopa fondidelt. See projekt tahtis süvenemist, aga idee oli väga nutikas ja kõigile rahvusvaheliselt tegutsevaile kunstnikele ilmselt tuttav.

 

Esimene suurem üritus oli mai algul “Switch”. Kuidas see teie arvates korda läks?

P. P.: Kõik kustutud esinejad olid igati tasemel. Eriti rahul olen teise päeva ümarlauaga. Oleks muidugi oodanud suuremat osavõttu: kõik, kes kohal olid, jäid rahule. Oluline oli välja selgitada, kus oleme käesolevas hetkes meie, ja kus on teised sarnased institutsioonid välismaal. Selgeks sai, et areneda on väga kõvasti, ja see ainult lisas indu.

J. S.: Eks see ole ka alguse asi: veel ei teata, et MediaLab on olemas ja et seal midagi huvitavat toimub. Olen kindel, kui jätkata tõsiste, vingete projektidega, siis ka kunsti mõttes uue meedia maine kasvab. Ka praegu on ju Eestis inimesi, kes tõeliselt naudivad uue meedia kunsti.

 

Kas olete ka laste ja noorte kaasamise peale mõelnud?

P. P.: Oleme seda juba teinud: e-meedia keskusega koostöös toimus meil veebruari alguses e-kaartide tegemise kursus 9 – 14aastastele lastele. Pärast pandi need tööd õnnitluskaartidena üles Internetti, nad said ise neti kaudu oma sõpru õnnitleda. Mai lõpul on plaanis sama vanusegrupi lastele digimuusika töötuba, kus nad saavad nii videopilti kui ka muusikat ise teha. Augustikuus kavatseme koostöös Kumuga viia seal läbi lastele ja noortele mõeldud multimeediaprojekti. Suur lootus on ka Kristiine linnaosa avatud noortekeskus, koostöö nendega. 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming