Meediakunsti festival Singapuris

Mare Tralla

India kunstnike Shilpa Phadke, Shilpa Ranade ja Sameera Khani projekt „Soolised strateegiad uitamiseks” („Gendered Strategies for Loitering”) võrdleb Mumbai ja Singapuri avalikku linnaruumi ning seda, kuidas ja kus naised või mehed võivad vabalt ringi lonkida. Pressifotod 25. VII – 3. VIII peeti Singapuris rahvusvaheline elektroonilise kunsti sümpoosion „ISEA 2008”. Neli aastat tagasi oli „ISEA 2004” Tallinnas, Helsingis ja lõbusõidulaeval.  Pidevalt ringi liikuv festival sõltub iga kord toimumiskohast ja käsitlusalustest teemadest, kuid järjepidevuse tagavad 20 aasta jooksul kujunenud traditsioon ning ISEA organisatsiooni kehtestatud sümpoosioni organiseerimise printsiibid.

Singapuri sümpoosion oli mastaabilt väiksem kui Tallinna ja Helsingi oma, mille osaliselt tingis toimumispaiga geograafiline asukoht. Osales tunduvalt vähem eurooplasi ja põhja-ameeriklasi, kohal oli aga hulgaliselt austraallasi, uus-meremaalasi ja asiaate. Nii sai sümpoosioni üks peateemadest meedia asukoha määramine (Locating Media) juba osalejate esindatuse tõttu teatud värvingu. Täiesti teadlikult avasid organisaatorid selle teema geopoliitilistele tõlgendustele lisaks juba eelmisel kahel „ISEA-l” käsitletud asukoha, lokaalmeediale (locative media), mis eelkõige vaatles meedia(kunsti) kasutust spetsiifilistes geograafilistes ruumides. Tekkis justkui teineteisega mitte sobivate ettekannete huvitav kombinatsioon: ühed, mis vaatlesid konkreetses poliitilises ja kultuurilises ruumis toimuvat meediakunsti (näiteks Malaisias, Uus-Meremaal, Eestis, Poolas, Šveitsis jne), ja teised, mis käsitlesid GPS-põhiseid projekte. Samas on mind alati pisut ärritanud see teatud poliitiline ja kultuuriline neutraalsus, mis neid nn lokatiivse või geomeedia projekte saadab. Singapuri sümpoosionil tekkis võimalus vaadelda geomeediat mitte ainult GPS-i koordinaatidest lähtuvalt, vaid siduda see GPS-i koordinaatidega kaasneva poliitilise ja kultuurilise kontekstiga. Üheks ilmekamaks näiteks oli india kunstnike Shilpa Phadke, Shilpa Ranade ja Sameera Khani projekt „Soolised strateegiad uitamiseks” („Gendered Strategies for Loitering”), kus kunstnikud võrdlevad Mumbai ja Singapuri avalikku linnaruumi ning seda, kuidas ja kus naised või mehed võivad vabalt ringi lonkida. Kunstnikud täheldasid, et Singapuris üldjuhul ei uidata niisama ringi, vaid liigutakse mingi eesmärgiga, seda teevad nii mehed kui naised. Mumbais uitavad ja logelevad mehed vabalt ringi tundide kaupa, naised peavad aga enamasti hoiduma samadest kohtadest ning on teadlikud kõikvõimalikest ohtudest, kui nad võtavad ette teekonna avalikus linnaruumis. Näitusel oli see projekt esitatud arvutimänguna ja videoinstallatsioonina, kus sai vaadata paralleelselt inimeste liikumist Mumbai ja Singapuri linna avalikus ruumis.

Kirjeldatud temaatikat täiendas piiride nihutamise (Border Transmission) teema, kusjuures lähtuti kriitiliselt nn piirideta maailmast või globaalsest külast, kus tänu infotehnoloogia kasutusele justkui ei eksisteeriks riike ega poliitilisi piire. Selle teema ettekannetes uuriti koostöövõrkude ning  kommunikatsiooni strateegilisi ja taktikalisi võimalusi, et leida mitmesuguseid seletus piiridele, rahvus-riigile ja nn nakkuste üle piiri kandmisele. Seda kõike tehti aga tunduvalt kainemalt ja kriitilisemalt kui kümne aasta tagustel meediakultuuri sündmustel, kus enamasti oldi veel purjus nn globaalse küla illusioonist. 

„Wiki Wiki” alateema all vaadeldi kollektiivset autorsust ja koostööd Internetis. Oma ettekandes „Autoriõiguse õige (ja põhiolemusliku) koha määratlemine” („The Proper (and Essential) Place for Copyright”) analüüsis Lawrence Lessig, konverentsi üks peaesinejatest, kehtiva seadusliku autoriõiguse sobimatust ja selle konflikti nn loe-ja-kirjuta-kultuuris, kus nii professionaalid kui amatöörid vabalt kasutavad ja miksivad igasugu materjale, nii pildilist, tekstilist kui audiovisuaalset, ning vahetavad Internetis loominguliselt informatsiooni. Ta pani küsimärgi alla, miks me endiselt kasutame ja toetame selliseid tsentraliseeritud ja privaatomandi struktuure nagu autoriõigus, mis ei ole absoluutselt sünkroonis tehnoloogia arenguga. Loomulikult agiteeris Lessig kõiki kohalolijaid kasutama Creative Commons’i printsiipi. Paraku puudub sellel terminil ja litsentsil eestikeelne versioon (http://creativecommons.org/international/) ja see on midagi, millega meie kohalikud loojad ja Interneti entusiastid võiksid ennast siduda. Muidu tunneme end küll igati arenenud infotehnoloogilise riigina, aga mis puutub selle sfääri loomingulisse kasutusse, siis teeme näo, et usume traditsioonilise kapitalistliku korra seadusi.

„ISEA” ei ole kunagi ühe või kahe teemaga üritus, tavaliselt toimub paralleelselt 5-6 sessiooni, lisaks töötoad, seminarid, performance’id ja näitused. Seekord oli kokku viis teemat, lisaks eespool toodule veel „Tõelisuse segadus” („Reality Jam”) ja „Mängulised kasutajaliidesed” („Ludic Interfaces”). Neid teemasid võib osaliselt koos vaadelda, sest mõlemas on keskne reaalne ja virtuaalse kontekst. Kui esimese puhul on tegemist teadlikult reaalse ja virtuaalse omavahel segaminiajamisega, siis teise puhul manifesteeritakse kõikvõimalikke tehnoloogia mängulisi aspekte, aga mängus iseenesest on raske teha vahet reaalse ja virtuaalse vahel. Mitmed tööd „ISEA” näitusel Singapuri rahvusmuuseumis ja austraalia erinäitusel „Experimenta Play ++” on seotud nende teemadega. Tad Ermitano (Filipiinid) töö „Kvartett” on mänguline keskkond, videoinstallatsioon, kus vaatleja dirigeerib nn virtuaalset filipiinide traditsioonilistest instrumentidest kvartetti. Serbia kunstnike rühmalt Eastwood oli näitusel arvutimängu „Civilisation” uus versioon, mis käsitled nn Web 2.0 tehnoloogiatel põhinevate meediafirmade, nagu YouTube, Facebook ja võrgumängude „Second Life” ning „World of Warcraft”, omavahelist võimuheitlust.

Horia Cosmin Samoila (Rumeenia/Prantsusmaa) ja Marie Christine Driesen (Prantsusmaa) teos „Aurora Consurgens” on järjekordne ajulainete visualiseering. Erinevalt varasematest samal printsiibil valminud teostest on seekordne esteetiliselt palju huvitavam, eriti kahe samaaegse kasutaja kombinatsioonidest tekkinud kujutised.

Autraallaste näitus oli tervikuna väga mänguline, pisut „Alice Imedemaal” tundega, kus inimesed fotodelt jooksevad minema, kui pildile läheneda (Narinda Reeders & David MacLeod), ja pink, millele istud, hakkab mõnust nurruma (Stephen Barrass, Linda Davy, Robert Davy & Kerry Richens).

Kõik „ISEA 2008” põhinäituse teosed on valminud selleks näituseks, koostöös Singapuri teadus- ja tehnoloogia-asutustega. Sellest tulenevalt on näitus väiksem, kuid on tunda, et tänu resideerimisele Singapuris on kunstnikel jäänud aega, et pühenduda kohapeal. Eriti oluline on sellise lahenduse puhul seos kohalike teadus- ja tehnoloogia-asutustega, kellele varem poleks tulnud pähegi kunstnikega koostööd teha.

„ISEA 2008” organisaatorid on öelnud, et üks korraldamise eesmärke oligi tutvustada kohalikele teadus- ja tehnoloogiaettevõtetele uue meedia kultuuri võimalusi ja ärgitada neid edaspidisele kunstnikega ning omavahelisele koostööle. Selliste suurte rahvusvaheliste festivalide probleemiks on alati olnud suhe kohaliku keskkonnaga ja nende ürituste nn pärandus. Kas peale korraldajate väsimuse ja isiklike võlgade jääb veel midagi alles, kui kõik külalised on lahkunud? Möödunud üritus San Joses kasutas „ISEA” platvormi uue kohaliku meediakunsti festivali „Zero01” loomiseks. Tallinnas toimus enne „ISEA-t” „Interstanding” ja „offline@online”, aga suuremat ning aktiivsemat meediakunsti-tegevust oli raske festivalidevälisel ajal eristada. Ehk õnnestub pärast „ISEA-t” loodud meediakunstnike ühingul ja MediaLab-i Tallinna tegevuse toel lõpuks ka meediakunsti mainet Eestis pisut parandada.

Lisaks „ISEA” põhiprogrammile toimus terve hulk ekspertgruppide foorumeid, millel loodetavasti on pikema-ajalisem mõju nii kohalikule kui  rahvusvahelisele meediakultuuri poliitikale. Mainin kahte. Esimeseks „ISEA 2004” ajal alustatud foorum, kus kultuuri toetajate, kultuurkapitalide ja muude institutsioonide esindajad arutavad meediakunsti ja -kultuuri toetamise strateegiaid koos meediakunsti/kultuuri praktikutega. Paraku ei ole mulle teada andmetel ja põhjustel Eesti kultuurkapitalist kunagi keegi sellel foorumil osalenud. Helsingi foorumile ei kutsutud kedagi Tallinnast, kuna meie kultuurkapitalil puudub meediakunsti toetamise programm, mis on paraku probleemiks eesti meediakunstnikele, kelle tegevus on sageli distsipliinide vaheline ega kuulu otseselt ühegi sihtkapitali pädevusvaldkonda.

Teiseks Leonardo haridusfoorum, mille eesmärgiks on välja töötada strateegiad ja printsiibid meediakunsti, teaduse ja tehnoloogia ristteel olevale XXI sajandi kõrgharidusele ning teadustööle. Viimane foorum kasutab iga võimalikku rahvusvahelist meediakunstnike kogunemist, et läbi viia väike töötuba, kaasata võimalikult palju praktikuid.

„ISEA 2008” oli kriitilisem ja selgepiirilisem kui San Jose üritus kaks aastat tagasi. Singapuri poliitilised iseärasused välistasid festivali laialivalgumise linnaruumi, seejuures andis Singapuri geopoliitiline asetus „ISEA-le” täiesti teistsuguse rahvusvahelise sisu, kui see on olnud seni. Järgmine, XV kokkusaamine toimub juba 2009. aastal, seekord Põhja-Iirimaal Ulsteris, mis annab sellele üritusele oma poliitilise ja ajaloolise taustaga kindlasti mingi muu värvingu. Esinemistaotluste tähtaeg nii kunstnikele kui konverentsi ettekannetele on 15. september.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming