Me armastame Põhjamaid

Reet Varblane

Intervjuu näituse „Ma armastan Malmöt” ühe kuraatori Maria-Kristiina Soomrega.Kumus saab vaadata Malmö kunstimuuseumi kogude põhjal koostatud näitust kuni 2010. aasta 17. jaanuarini. Väljapaneku teeb huvitavaks eelkõige asjaolu, et selle on koostanud eesti kuraatorid Maria-Kristiina Soomre ja Eha Komissarov. Näitusega kaasnes 9. oktoobril seminar, kus Anders Kreuger (Rootsi, Malmö kunstiakadeemia rektor), Power Ekroth (Rootsi, vabakutseline kuraator, kunstikriitik ja ajakirja Site toimetaja), Karolin Tampere  (Norra, vabakutseline kuraator ja kunstnik), Marita Muukkonen (Soome, vabakutseline kuraator ja kriitik, ajakirja Framework toimetaja) ning Sirje Helme (EKMi peadirektor) vaatlesid üsna kriitiliselt Põhjamaade kunstiimet ehk riiklikku kunsti promopoliitikat, nagu väljendas Maria-Kristiina Soomre: „Kui mõtleme, kuidas Skandinaavia maade kunstnikud on tõusnud maailmaareenile, siis tekkiski vajadus kõnelda sellest, mis ja kes on mingite otsustuste  taga.” 

Kust te selle peale tulite, et valida välismuuseumidest just Malmö kunstimuuseum? Meilt vaadates oleks ju esimene mõte näiteks Helsingi Kiasma või Stockholmi  Moderna Museet?

Tegemist on muuseumidevahelise koostööga „Museums in motion” („Muuseumid liikumises”). Selle algatas Turu kunstimuuseum, kes tegi ettepaneku nii meile kui ka Malmö kunstimuuseumile. Ja nii see algas: meilt läks sotsrealismi näitus algul Turusse ja siis Malmösse, Turust tuli meile soome kuldajastu näitus ning Malmöst vastu nende kogude väljapanek.       

Väga hea, et tuli vastu just sellisena, et teie valisite, teine võimalus oleks olnud nende oma valik, mis vahest poleks olnud lõpptulemuse poolest ka halvem, aga kindlasti teistsugune. 

See oligi selle projekti mõte, väike erand oli kuldajastu näitus, mis sündis koosvaliku tulemusel. Turu tegi oma sotsrealismi valiku ning Malmö töötas selle ümber, muidugi konsulteeris neid Eha Komissarov. Ka meid abistati Malmös nõu ja jõuga. Näitus „I love Malmö” on tehtud Eesti publiku jaoks, nii hästi või halvasti, kui seda oskasime. Koostööprojektis on sõnastatud ka kitsam eesmärk: Põhjamaade kaasaegse kunsti näitus.  Malmös on see väga hästi esindatud, sest seda on seal kogutud kaua ja sihipäraselt. Malmös on maailma kõige suurem Põhjamaade kunsti kogu. Kui süvenesime nende kogusse ja mõtlesime Eesti publiku peale, siis ei saanud me jätta oma publikut ilma ka rahvusvaheliselt suurtest nimedest ja hittidest. Eks endal ka hakkasid küüned sügelema. Teiselt poolt tekkis kiusatus ka klassikat sisse tuua, sest selle kaudu sai näidata teatud teemade järjepidevust, mida eesti  kunsti puhul ei anna rõhutada.   

Millised on need teemad, mis Malmö muuseumi kogude põhjal välja noppisite?

Püüdsime keskenduda ühiskonnale, kuid ruumipuudusel  jäi välja sootemaatika, vähemusidentiteedid. Praegune näitus on siiski kogu ülevaatlik tutvustus. Meie teemad on: „Põhjavalgus”, „Lavastused ruumis”, „Võimuta vormid”, „Popiühiskond”, „Ps – võimuvormid”, „Punane tuba”, „Maalituba”.     

Miks just selline alajaotus?

See kujunes ikka kogu enda põhjal välja: looduse ja ka inimsuhete teema on väga-väga massiliselt ja jõuliselt esindatud. Teised teemad tulid konkreetsete teoste põhjal, neile paarilisi ning dialoogipartnereid otsides. „Lavastused ruumis” on kõige mahukam alajaotus: inimestevahelised suhted ning interjöör, nii ülekantud kui ka otseses tähenduses. Hästi palju on fotot, mis on Põhjamaade  viimaste aastakümnete kõige olulisem meedium. Videot on seevastu hästi vähe, sest see oleks eeldanud rohkem eraldi ruume.     

Eestis tuntakse suhteliselt hästi viimaste aegade soome fotot ning teatakse selle suurkujusid, väga palju just naisfotograafe. 

Põhjamaade fotomaaniale tõime paralleeliks Nan Goldini ja Wolfgang Tillmansi, kuna tööd on väga head ning laiendavad konteksti. Ameerika fotograafilt Nan Goldinilt on väljas terves maailmas palju vastukaja leidnud AIDSi sari (1993–1997) ning Wolfgang Tillmansi puhul tuleb kõige selgemalt välja tema enda arusaam, et „füüsilise maailmaga liidab meid kõige paremini intiimsus”. Aga vaadata on ka rootsi kunstniku Année  Olofssoni ja soome tuntud kunstniku Elina Brotheruse tööd.     

Elina Brotheruse töid võis mõni aasta tagasi näha ka Pärnus suvel „Mehe ja naise” väljapanekus, Année Olofssonil on aastaid tagasi  olnud Kunstihoone galeriis näitus.

Aga mitte kunagi varem ei ole Eestis näidatud näiteks Joseph Beuysi või Gardar Eide Einarssoni töid, kui tuua vaid mõni näide. Põhimõtteliselt üritasime teha ka kaasaegse kunsti ülevaatenäitust, järeleaitamistundi. Anders Härm ütles selle näituse kohta, et see on õnnestunud blockbuster, ja tõsi ta on, aga kui saime aasta algul teada oma muuseumi eelarve, siis loomulikult orienteerusime ka suurtele  nimedele, mida koostööprojekti raames saame endale lubada, muidu aga praeguses kriisiolukorras mitte. Koostööprojekti raames on ka laenutamise mängureeglid teised. Näiteks Põhjamaade suurnimede Elmgreeni (1961) ja Dragseti (1969) „Võimuta vormide” ümber koondasime laiemalt kriitiliselt mõtlevat, kontseptuaalset konteksti.       

Kas kogumisstrateegiast, -taktikast oli juttu?

Praegusel ajal on see väga lihtne: muuseumi direktor Göran Christenson teeb ainuisikuliselt otsused, eelarve piires muidugi. See on väga subjektiivne kogu, millel on plussid ja miinused. Aga ta on lähtunud valiku tegemisel kogust, sellest, mis seal juba olemas on. Väga  palju võib leida varasemate töödega dialoogis töid, selle põhjal on võimalik ehitada päris palju jutustusi. Meie selle peale välja ei läinud, meie eesmärk oli siiski ülevaatlikkus, seejärel üritasime teemade kaudu läheneda.     

Kuidas Malmö muuseumi rahastatakse?  Mis seisus muuseum on?

Rootsi kontekstis kindlasti mitte nii heas seisus kui näiteks Stockholmi Moderna Museet, mille filiaal avatakse aasta lõpul Malmös endises Rooseumi hoones. Malmö muuseum murrab siiani linnavalitsusega piike, et saada oma hoone, aga erilist valguskiirt seal ei paista. Ma ei tea küll nende ostusummasid, kuid need on kindlasti märgatavalt suuremad kui meie omad.       

Eesti Kunstimuuseumi ostusumma on vaieldamatult suurim meie kontekstis.

Nemad opereerivad ausalt globaalsel kunstiturul, kuigi ka seal on muuseumidel siiski mingi eelis. See on tasand, mille peale me isegi mõelda ei julge. Küüniliselt võime öelda, et proportsioonid on paigas: kulka summad on  just need, nagu on. Ja ka meie kunstnikud, kes müüvad oma töid galeriide vahendusel, teavad, et muuseum ei saa nii palju maksta. Aga kui tulla tagasi Malmö juurde, siis nemad on ostnud ka rahvusvahelisi suurnimesid nagu Beuys, Warhol, Goldin, ja mitte tagantjärele, vaid ikka omas ajas, küll galeriide vahendusel.       

Kas leidsite kedagi (midagi), kellel praegu veel tähendust pole, aga kellest võiks saada tulevikunimi?

Kuivõrd fookus on Põhjamaadel, siis kogutakse ikka konteksti arvestades ning kunstnikke, kes on juba läbi löönud. Aga intuitsioon on hea olnud. Näiteks kui mõelda norralase Gardar Eide Einarssoni (1976) peale, kes elab praegu  New Yorgis, siis temalt on kogus suhteliselt varajased tööd: tema karjäär on praegu kõvasti üles läinud. Muuseum on teinud õigeaegseid otsustusi.     

Kas sellist näitusetegemise suunda peaks jätkama? 

Muidugi oleks see huvitav, aga nii-öelda väljastpoolt kureerimine on küll väga põnev, aga komplitseeritud. Esialgse valiku tegimegi kataloogi alusel. Esimesel korral Malmös olles töötasime ka peamiselt arvuti abil, teisel korral juba mööda fondiruume käies leidsime aga töid, mida kas polnud nimestikes või mis oli hiljem juurde ostetud.

Küsinud ja üles kirjutanud Reet Varblane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming