Me aiaäärne tsivilisatsioon

Andri Ksenofontov

Anton Koovit kujundas grafititoa koostöös seinalekirjutajate Rémi ja Ukuga. stanislav stepaško Kumu viienda korruse näitust külastades terendas mulle tulevikupilt Eesti pealinna plankudega palistatud äri- ja elutänavast. Vihmase ilmaga leiab varju silmapiiril seisva kioski räästa alt: seal müüakse longerit, sihvkasid, ajalehed on otsas. Narmendavatelt plankudelt saab lugeda Eesti Ekspressi, Kroonikat ja Linnalehte, mille trükkimisega hoiab kokku sama partei, kes need kasumi kaotanud ja deserteerinud omanikelt üle võttis.

Saksa Demokraatliku Vabariigi linnamaastik, kust Gerhard Richter 1961. aastal lahkus, oli mõnevõrra lõbusam. Defitsiidimaailma mõtlemist piirasid marksismus-leninismus ja kunsti sotsialistlik realismus. Gerhard Richteril oli tegelikkust varjavate lillepuhmaste ja lavastatud stseenide optiliselt korrektse kujutamise vastu tõrge. Pigem maalis ta täpselt maha ähmase ajalehefoto. „Seega ei ole see, mida ma olen pidanud sageli oma puuduseks, kui ma ei ole olnud suuteline „pilti looma”, mitte minu võimetus, vaid instinktiivne püüdlus tabada kaasaja tõde, milles me parajasti elame.” Kaasaja tõde voolab välja mööduvast meediast, mis püsib sellistel betoonkindlatel alustel nagu Berliini müür või kasumiahnus.

Gerhard Richterit iseloomustab ühtse stiili puudumine. Ta on vaba hing, kes murrab lahti igast saavutatud väljendusvormi vabadusest, mis lõppkokkuvõttes jaatab ka traditsioonilist kujutamislaadi. Nähtud tööd ja dokumentaalfilm näitavad, et tema loomingus on  siiski üks läbiv liin: nimelt huvi ähmasuse vastu, olgu selle põhjustajaks kujundi loonud trükitehnoloogia iseärasus, fotokeemia, värvide juhuslik valgumine või kammitsetud käe kohmakus. Viimasel ajal maalib ta üle füüsikute registreeritud aine algosakeste struktuure, mille silmaga kontrollimatutes kujundites Gerhard Richter kahtleb, ent nende ähmasus mõjub talle veenvalt.

Kuraator Eha Komissarov liitis Gerhard Richteri „Ülevaatega” eesti kunstnike linnakeskkonna-teemalise „Koha, mis paneb liikuma”. Saksa kunstnik mõjutas otseselt Tõnis Saadoja loomingut, kelle Richteri portreede sari kannab pealkirja „Mainstream”. Fotograafiline motiiv on sama, must-hall-valged teostustehnikad erinevad.

Maarit Murka jagab Gerhard Richteri vabadusse püüdlevat vaimu. Siidile maalitud mustvalged maika ja trussikutega naisefiguurid on pärit aastataguselt Patarei vangla näituselt „Fotofoobia”, fotod on tehtud sealsamas. „Fotofoobia” meditsiiniline sõnastikuseletus on „valgusekartus”. Lapsena kartis Maarit Murka, kui teda pildistati. Antud juhul on tegemist eelkõige valgusekartusega selle ülekantud tähenduses, hämara tegevusega vanglamüüride vahel. Juhus on Maarit Murkat alatasa koonduslaagritesse ja kongidesse juhatanud. Ta armastab linna, ning juhus on seegi, et soome keeles tähendab „linna” vanglat: „Vajan raputust iga veidi aja pärast, et sellest igapäevasest mullist välja tulla ja reaalselt mõelda. Selleks ka käin vist sellistes kohtades”. Mustvalge ja vigane fotokujutis tekitab ärevust. Nii jäädvustatakse momente, millele ei ole võimalik stuudioettevalmistusi teha, kuhu pildistav kaamera või joonistav käsi satuvad juhuse tõttu. Kuigi jäädvustaja käsi on momendi oludest kammitsetud ja kujutis kohmakas, ei suudaks kohmakas käsi seda edasi anda. Paradoksaalsel kombel annab ärevusega kaasnevat teravdatud tegelikkusetaju edasi ähmane pilt. Nagu Gerhard Richteri noorustaustaks on sotsialistlik Dresden, nii saatsid Kumus Maarit Murka „Fotofoobiat” Kaarel Nurga fotod filmist „Sügisball”, mis räägib elust nõukogude Tallinna paneelmajade rajoonis.

Anton Koovit kujundas grafititoa koostöös seinalekirjutajate Rémi ja Ukuga. Anton Koovit defineerib ennast kui unustussevajunud hoonete vabatahtlikku dekoraatorit. Coca-Cola Plaza arhitekt Andri Kirsima projekteeris selle kaarseina kirjapolügoniks, mille pidi täitma Anton Kooviti OGS-crew ehk algupärase grafitistiili komando. Nagu näha, ei ole Tallinna kobarkino veel unustusse vajunud ning valge ekraansein ootab siiani grafiti linastumist. Ka Kumu ei ole unustusse vajunud ning Anton, Uku ja Rémi demonstreerivad kirjastiile ja värviproove ajutistel alustel. Mootorratas keset ruumi sarnaneb disainilt grafititähtedele, mis meenutavad seina kinni visatud ja küpsete ploomide kombel valgunud motikaid. Videol keerutab üks mootorratta sadulas istuv Berliini seinakirjutaja tossu üles, võttes hoogu enda jäädvustamiseks unustussevajunud betoonseinte tähekogudes.

Kumu V korruse naelaks oli Raoul Kurvitza arvutiinstallatsioon „Pentatonic Color System II (viietooniline värvisüsteem II)” 20 monitorile, helilooja Ariel Lagle. Aastatel 1994–1999. kokku seatud programm oli oma ala pioneer. Autorit paluti isegi tema töö lihtsustatud varianti, mis piirduks 3-4 monitoriga, sest tehnilised võimalused olid siis napimad. Tuntuimat värvisüsteemi vikerkaart on lõhutud seitsmeks, kuueks ja kolmeks algvärviks, mille kombineerimisel on võimalik saada ülejäänud värvid ja kokkusuunamisel valgusvihkudena taastub valge valgus. Raoul Kurvitz jagas vikerkaare viieks. Monitoride ringi telje alumises otsas pumpab süda välja viit algvärvi, mis ujuvad ja segunevad järgnevate ekraanide kaudu telje ülemise otsani, kus värvid taas ühinevad ja suust südame taktis valgena välja valguvad. Lillad, kollased, mürkrohelised, oranžid ja türkiissinised vood sulavad äravahetamiseni sarnaselt Gerhard Richteri värviliste abstraktsioodega.

Raoul Kurvitza küberorgaanilisele lõputule ringlusele kajab vastu Reet Ausi ökoorgaaniline jätkusuutlik ringlus. Kes usub, et oli ausaid kommuniste? Siin on aus moekunstnik, kelle eesmärk ei ole lühiealisi hilpe massitoodeteks pakendada ja ajupestud tarbijate kaudu lugematutesse prügilatesse paisata. Ta ehitab vanadest riietest tumbad, mis ütlevad pealeistujale mõne keskkonnakaitselise fakti Ingrit Vaheri häälega. Videod „Söök või seks” koostöös Ville Hyvöneniga ütlevad, et planeet ei jõua meid, tumbarõhujaid, enam ära toita. Servmistel ekraanidel vestlevad last ootavad näitlejannad Mari Abel ja Maarja Jakobson. Keskmisel ekraanil sõeluvad linnarahva mustad kogud ostukeskuse ees. Mullistatud töötluses näeb see välja kui kudu ja kulleste kissell, paljunev pärm. Kolmas lahendus keskkonnakoormuse vähendamiseks peale asjade pööritamise ja vähem söömise on toota kvaliteetset ja vastupidavat kaupa. Seeria „Üle prahi” on loodud koostöös Hula, Marit Ahvena, EKA moedisaini ja Tartu kõrgema kunstikooli tekstiili- ja fotoosakonnaga. Varisegu sillad ja katku jäätmed maa, Katharina Jockweri ja Chris Vagiströmi rõivad peavad vastu nagu Lilli Tölpi fotodel „Baasmaterjal I–IV”. Kasvagu Emajõgi vetikatest umbe, Sten Eltermaa kaamera leiab sealt Marlis Lucila Piirsalu kostüümi nagu fotol „Roheluses”. 

Kas alternatiiv on sama hooga edasi tarbida ja väheneda? Hiinlased korraldasid olümpiamängud ja sooritasid sellega tsiviliseeritud rahvaste lõpueksami. Teised rahvad võivad nüüd ühte sammu merre või katuseservalt alla astuda. On muid lahendusi? Kaido Ole fotoinstallatsioonis „Koosolek” on nähtud kontoritsivilisatsiooni tuiksoont, ajurünnakut. See on uue sarja esimene töö, teine oli „Hümn”, kus iga esineja laulis stuudios ükshaaval ühe sõna. Ka „Koosoleku” tegelased on ükshaaval üles pildistatud ja siis Photoshopis kokku kleebitud. Kaido Olet huvitab, kuidas kujuneb üksikisikutest ühiskond. „Koosoleku” seltskond on lahe ja jutt südamlik nagu pühal õhtusöömaajal vanajumala varjus. See on koosolekute utoopia, kus kõik tunnevad end hästi ja kindlalt, sest juhataja tool on tegelikult tühi. Mitte ükski laua taga istujatest ei näita välja kangelast, kes suudaks vajaduse korral oma jõu või põhimõttelisusega kujunenud olukorda mõra lüüa ja üldise muutuse esile kutsuda. Kangelane saabub esmaesitatud videost „Kulda leiti Tšehhoslovakkiast Männikuni”, kus Kaido Ole ja Urmas Muru kogu aeg vaheldumisi kaamerat ja püstolit käes hoiavad ja teineteist kõmmutavad, kui päästikule vajutamise ära õppinud paanikas jänesed.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming