Matti Milius 10. XI 1945 – 3. VI 2015 

Lahkunud on kunstikoguja Matti Milius, kelle mürisevat naeru ei kuule enam Tartu peal.

Matti Milius oli läbi ja lõhki Tartu poiss: ta sündis veidi pärast II maailmasõja lõppu juuksuri ja autokooli õpetaja teise pojana. Kooliteed alustas ta 1953. aastal Tartu II keskkoolis, 1967 lõpetas Tartu I töölisnoorte keskkooli. Kaugõppe teel õppis Matti Viljandi kultuurharidustöö koolis raamatukogunduse erialal, mille lõpetas 1969. Ta töötas mitmes Tartu maakonna külaraamatukogus. 1972–1992 oli ta öövalvur Tartu linna ametkonnavälise valveteenistuse juures. Töökoht andis talle vaba päevase aja ning öötundidel võimaluse oma lahutamatul kaaslasel Olivetti kirjutusmasinal soovijatele tekstide ümberkirjutamiseks. Temast kujunes omakirjastuslike almanak’ide teeneline ümberlööja ja levitaja. 1972. aastal pani Matti Milius juba ise kokku käsikirjalise kirjandusliku almanahhi Karjamaa. Suuri sekeldusi tõi kaasa kirjanduslik-poliitiline omakirjastuslik Poolpäevaleht, mille esimene number ilmus 1978. aastal ja viimane jaanuaris 1979. KGB töötajad süüdistasid Matti Miliust ajalehele materjali andmises ja selle levitamises. Need süüdistused ei kohutanud Miliust. Mälestusväärne suplus 1983. aasta kevadel ülikooli raamatukogu ees purskkaevus on vaid üks väheseid Miliuse aktsioone, mis ärritas toonaseid võimukandjaid.

Matti Miliuse kollektsionäärikirg sai alguse eksliibristest. Klassivenna ema Helene Kulpa-Ivask premeeris Mattit õpitulemuste eest: iga kord, kui talle pandi reaalainetes, vene või inglise keeles hea hinne, sai ta eksliibrise. 1966. aastal tutvus Milius kunstikoguja Mart Lepaga, kes tekitas temas huvi ennesõjaaegse eesti graafika vastu. Miliuse tõeliseks armastuseks kujunes aga nüüdiskunst, mille juurde juhtis teda Peeter Urbla 1968. aastal. Esmalt olid huviringis Eesti autorid, 1974. aasta Tartu kunstimuuseumi läti kunstniku Līvija Endzelīna näitus laiendas kogumise areaali Lätimaale. 1975. aasta reis Moskvasse ning sealsete põrandaaluste kunstnike ateljeede külastamine pani aluse vene kunsti kollektsioonile, kus esimeseks autoriks oli Ernst Neizvestnõi. Samal aastal Vilniuse III maali­triennaali külastamine tõi kaasa tema kogu esimese leedulase Algimantas Kurase teose. Reisid mööda Nõukogude Liitu laiendasid autorite ringi Armeeniasse ja Ukrainasse, hilisematel aastakümnetel lisandusid soome kunstnike tööd.

Kollektsioneerimise kõrval tõusis peatselt sama tähtsaks näituste organiseerimine, seda nii oma kogust kui ka eesti autorite tutvustamine mujal ning väliskunstnike näitamine siinsele publikule. Milius oli mitmete kultuuride ja kontaktide vahendaja: kõikjal, kus ta käis, sai temast meie mees Havannas. Kollektsioon aga üha paisus ning Miliusel jagus armastust kõigi vastu, olgu see siis alles algaja kunstiõppur või nüüdseks rahvus­vahelise mainega tipptegija. Tema kogus on meie avangardi klassikasse kuuluvate Sirje Runge, Leonhard Lapini, Jüri Arraku, Rein Tammiku, Kaljo Põllu; vene kunsti suurnimede Ilja Kabakovi, Vladimir Ovtšinnikovi, Eduard Šteinbergi, Lev Kropivnitski; läti kunstinike Maija Tabaka, Miervaldis Polise töid. Kõik need teosed tulid Miliuse kogusse kingitusena ja nende hankimiseks oli ta valmis igasugusteks afäärideks. Kui mitu korda loobus ta oma võimsast habemest, ajas pea kiilaks, tassis seljas koju Kastani tänavale hiigla­suuri kunstiteoseid või sõlmis kihlvedusid – ikka selleks, et oma kogusse lisa saada. Tema värvikas isik on köitnud paljude kunstnike tähelepanu, kokkuarvamatu on aga kunstiõppurite arv, kes on Miliust kunstikooli aastatel modellina jäädvustanud.

Matti Miliuse suur läbimurre oli 1990. aastal, kui tema kogu näitust eksponeeriti Tartu kunstimuuseumis. Matti seisis uhkelt koos emaga oma kollektsiooni keskel. Ta võeti vastu ametlikesse kunstiringkondadesse, temast sai Eesti kunstnike liidu ja Tartu kunstnike liidu liige. Miliuse korraldatud näitusi on pea võimatu kokku lugeda, tema hoog oli raugematu. Aastatel 1996–1999 oli Milius Legendi galerii galerist, kus peale näituste toimusid ka kirjandusõhtud. Seejärel tegutses ta Illegaardi galeriis.

Ta on jätnud jälje ka kirjandusse, kus Matti Moguči pseudonüümi all tegutsesid 1980ndatel Milius maskotina ja luuletuste ettekandjana ning Priidu Beier luuletuste autorina.

Matti Miliuse kunstikogu suuruseks on pakutud arvu kusagil 1200 ümber, neid on katalooginud Raivo Kelomees. Osa kogust jõudis uue aastatuhande alguses hoiule Tartu kunstimuuseumisse. Nüüdseks on sellest 138 teost leidnud tänu kultuurkapitalile koha muuseumi kogus.

Raul Meel on Miliust ja tema kogu iseloomustanud järgmiselt: „Matti armastab kunsti ääretult, lõpmatult – nii nagu Jumalgi teeb. Väike ja suur, madal ja kõrge, pime ja hele, eilne ja homne, häbematu ja häbelik, avangardkunst ja kitš – tema hoolt vajavad nad; niisamuti kõik see, mis äärmuste vahele jääb. Ta ihaleb kõike kunsti, ta isu on täitmatu, ta on surematu.“

Mattiga, mehega, kes ei mahtunud kivile, saab jumalaga jätta esmaspäeval 15. VI kell 15 Tartu Pauluse kirikus.

Tartu Kunstimuuseum

Eesti Kunstimuuseum

Tartu Kunstnike Liit

Eesti Kunstnike Liit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar