Martin Kaarese mitu nägu

Karin Gross

Martin „QBA ” Kaarese näitus „Näod – igaühe taga meist on” Draakoni galeriis kuni 12. III .          Draakoni galeriis on võimalik näha Martin Kaarese ehk QBA viies isikunäitus „Näod – igaühe taga meist on”. Laiem üldsus tunneb Martin Kaarest QBA na, kes pakub Raadio 2-e ja mitmete pidude vahendusel inimestele kuulamise rõõmu. Vähem teada on aga see, et Kaares osaleb 2004. aastast näitustel, pakkudes publikule  ka vaatamise rõõmu.       

Olles lõpetanud kunstiakadeemia stsenograafia  eriala on Kaares lavakujunduse asemel pühendunud hoopis muusikale ja maalimisele. Meelelahutus ja pidude korraldamine tundub Kaarese puhul olevat tema identiteedi väljendusvorm. Subkultuurses maailmas ja selle vahendusel on Kaaresest saanud QBA , kes liugleb värvikireva elu laineharjal. Võib väita, et kunstniku loomingus domineerivad eelkõige värv ja joon, mis moodustavad omavahel põimudes maalimaailmu. Kord on teose koloriit  ergas, kord jälle pastelne. Selgel, küllaltki paksul joonel on oma kindel roll, see mõjub nii ühendaja kui ka eraldajana. Jooned rõhutavad teose fragmentaarsust, kuid kui neid pilguga saata, tekib ka teatav dünaamiline moment, mis liidab pildipinnad taas omavahel. Maalide puhul ei saa jääda märkamata vormikeele grafitilaadne olemus, millele vihjavad teostes olevate skemaatiliste inimfiguuride stiil, piirjoonte rõhutamine ning autorinime  kirjašrift ja selle pidev kordamine – meenuvad tänavapildi grafitimeistrid. Nime esiletõstmine tähendab siinjuures ka oma autoripositsiooni teadvustamist ja rõhutamist. Peale grafitimõjutuste võib täheldada ka moodsa kunsti klassiku Jackson Pollocki käekirja, mis ei esine aga iseseisvalt, vaid täidab pigem tausta rolli (nt maal „Robotite grupipilt”, 2011). Samuti on kohal teatav kubistlik moment, mille kaudu on kunstnik oma sisemaailma päris hästi defineerinud.  Joonemäng pildipinnal tuletab meelde ka rahvusraamatukogus 2010. aasta mais eksponeeritud itaallase Giuseppe Melani loomingut, mis erineb Kaarese omast siiski üsna palju. Parima tahtmise juures võiks paralleele lõputult tuua, kuid see ei ole ühe kunstniku loomingu analüüsi seisukohalt kindlasti esmatähtis. 

Üks huvitavam maal on „Suvine vaade linnakorteri aknast” (2011), mille puhul avaldus kunstniku käekiri väga hästi. Tausta ja joonte omavaheline mäng oli siin täiuseni viidud ja korralikult komponeeritud. Aknavaadete temaatika erinevate kunstnike loomingus  on küllaltki tavaline, kuid Kaares on siinkohal muidu niivõrd tüüpilisena tunduva ülesande üsnagi originaalselt lahendanud, tõestades, kuivõrd erinevalt on võimalik meid ümbritsevat maailma näha.         

Pisut kummalisena ja eraldiseisvana mõjub näitusesaali üks sein, kus on eksponeeritud väiksema formaadiga teosed („Slaavi kaunitar”, „Tōkyō kevad”,„Õuna pärdikud”, „Orbitaalkoosolek”). Probleem on nimelt selles, et iga teos  ajab n-ö oma rida ega soovi suhestuda end ümbritsevate lõuenditega. Eriti tugevalt rõhutab teoste omavahelist sobimatust „Õuna pärdikud”, mille heli oli niivõrd kõvaks keeratud, et häirib lausa kõrval eksponeeritavate teoste vastuvõttu. Niiviisi, kipub harmooniline tervik tasakaalust välja minema, selle tagajärjeks on paratamatu kunstiline kaos.       

Näib, et Kaarese maalid sünnivad puhtast loomingukirest. Kunstnik ei pea vajalikuks koormata oma maale rangete kontseptsioonide või ühiskondlike probleemidega. Tundub, et kunstnik võtab inspiratsioonihetkel lihtsalt lõuendi ette ja hakkab pihta. Protsessi käigus  laseb Kaares oma loomingulisusel ise töö ära teha ja pintslit suunata. Nähtud tööde põhjal jääb mulje, et kunstnik siiski alles otsib ennast ega ole saavutanud artistlikku küpsust, kuigi, jah, teatud elemendid, mis iseloomustavad konkreetset kunstnikku on paigas. Kunstniku kodulehel tööde reprosid lehitsedes märkasin, et hoopis põnevamalt mõjuvad Kaarese figuraalkompositsioonid.   

Üks silmapaistvamaid oli pisut sürrealistliku alatooniga teos „Jänesepraadi, keegi?”, mis mõjus vaimukalt ja omapäraselt. Tõdemus, et kunstnik on suuteline ka taolisteks avaldusteks, jättis näitusel olnud tööd paratamatult varju. See avastus on aga märk kunstniku üldisest võimekusest, mistõttu jääb vaid üle jänesepraadi juurde nõuda. 

         

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht