Martin Creed: „Tahan luua keskkonna, kus on hea olla”

Maria Arusoo

Maria Arusoo vestlus Martin Creediga        Martin Creed elab ja töötab Londonis. Peale visuaalkunsti tegutseb ta mitmetes loomingulistes valdkondades nagu muusika, nüüdistants jne. 1987. aastast peale on ta loobunud oma tööde pealkirjastamisest, ta vaid nummerdab neid, sest need on loodud programmiliselt neutraalsetena. Creedi tööd asetavad vaataja silmitsi lihtsate tehetega, silmitsi küsimusega, kas see on tõesti kõik, mis siin on, või on see kaval trikk eraldada elementaarset kogemust kunstiteosele projekteeritavast tähendustaustast. Tallinna Kunstihoone näitusel „Kontinuum_kunst kui taju. Ruum kui protsess” väljas  olnud installatsioon „Töö nr 227” toob vaatajale tavaliselt nähtamatuks jäävad galeriivalgustid, milleta ükski näitus poleks võimalik, tähelepanu keskpunkti. See mõte sündis, kui Creed üritas oma sõnutsi „luua skulptuuri, usaldamata ühtegi materjali, ja teha seda objekti loomata”. See teos tagas talle 2001. aastal Inglise hinnatuima kunstiauhinna Turner Prize’i ja 20 000 naela ning koha New Yorgi moodsa kunsti  muuseumi püsikollektsioonis. Selle teose üle on kõige enam diskuteeritud: reaktsioon ulatub ilmselgest sõimust ülistamiseni. 29. septembril kohtus Martin Creed Tallinna Kunstihoones publikuga. Näituse „Kontinuum_kunst kui taju. Ruum kui protsess” kuraator Maria Arusoo on töötanud Martin Creedi ateljees 2008. aastast assistendina. Viimased kaks aastat on nad olnud kolleegid-sõbrad, selle näituse puhul  ka kuraatori ja kunstniku rollis.   

Kuidas sa ise ennast tutvustad?     

Ma ei tea, ütleksin ehk, et ma ei tea mitte midagi.     

Sinu performance’ite kõhkleva stiili kohta on tihtilugu küsitud, kas see on lavaline etteaste või oled sa ka eraelus selline? Kas kunstnik Martin Creedil ja eraisik Martinil on üldse vahet?     

Ei, üldse mitte. Otse vastupidi. Üks lavalolemise idee ongi selles, et olla laval, justkui ma ei oleks  laval. Olla vaba ja avatud nagu oma lähedaste inimestega, see oleks ideaal. Tallinnas ma tundsin, et saavutasin selle.   

Kas kahtled selles, mida teed? Miks kunstnik oled?     

Ma kahtlen kogu aeg. Ma ei usu niivõrd kunsti, vaid pigem sellesse, mida inimesed teevad. Ma ei taha, et mu elu oleks rutiinne: see on ka üks põhjus, miks ma teen muusikat, lavastan balletti, kohtun publikuga ja loon ka visuaalkunsti. Mul on vajadus teha erinevaid asju.  Praegu ma ei pea mõtlema, kuidas elatist teenida, seega on mul teatav vabadus valida, mida teen. Elu nii-öelda hoolitseb mu eest, kuid see ei ole see, mida ma ise tahan. Mind ei huvita mugav äraolemine, see on igav. Kuid raha on vaja, et vaba olla.   

2001. aastal võitsid sa ühe olulisema kaasaegse kunsti auhinna – Turner Prize’i. Mida see sinu elus ja karjääris muutis?   

Tagasi vaadates näen Turner Prize’i kui kooli  pikendust, selle võitmine oli justkui eksami edukalt sooritamine ja kinnitus, et võin siseneda kunstimaailma. Avastasin, et olin pidanud kogu aeg konkureerima; tundsin end kui laps, kes tahab iga hinna eest auhinda võita; ma vihkasin kogu seda postautoritaarset süsteemi. Turner Prize’i võitmisega justkui lõppes minu kooliaeg, sain enesekindluse eksperimenteerida – teha uusi töid, kartmata hinnanguid või ootamata heakskiitu.   

Viimased kümme aastat pärast Turner Prize’i võitmist oled väga palju nii oma bändi kui ka näitustega mööda maailma sõitnud.  Kas sa töötad teel olles? Londoni aegadest mäletan, et sind inspireeris metroo ja tihtipeale töötasid just punktist A punkti B teel olles, mitte ateljees. Milline näeb välja sinu loomeprotsess? 

Mulle meeldib reisides töötada: tihtilugu  tekivad uued ideed just teel. Salvestan ümbritsevaid helisid, teen märkmeid ning joonistusi. Mulle meeldib ka kodus töötada. Ateljeed mul pole, on kontor, kuid mulle meeldib töötada just kodus, sest mulle meeldib oma töö keskel elada. Enamjaolt just selle tõttu, et ma pole kindel, mis see on, mida ma teen: seega tekiks küsimus, et mida ma siis ateljees teen. Mul on hulk märkmikke: ma nii-öelda elan  koos nendega. Vahel mõtlen, et neis sisalduvad ideed tuleks läbi vaadata, võib-olla ka realiseerida, kui tekib vastupandamatu vajadus ja tunne, et aeg on käes.       

Sul on ilmselgelt küljes kontseptualisti silt, kuigi ise nimetad end ekspressionistiks, kuna tunded, nende väljendamine on su  jaoks olulisem. Kas tundeid saab sõnastada või on need midagi sõnastamatut?       

Ma absoluutselt ei usu kontseptuaalkunsti, kuna usun, et mõtteid ei saa tunnetest eraldada ja kõiki tundeid ei saa verbaliseerida. Üks põhjustest, miks ma hakkasin tekstipõhiseid töid tegema, oli püüd sõnastada oma tundeid. 

Tihtipeale ei tule see välja. Mida rohkem ma töötan, seda enam ma mõtlen, et ma ei tea, mida ma teen. See on katsetamise küsimus, et saada kätte õige tunne. Ma pean oma elu lõpuni koos oma teostega elama, seega tahan olla kindel, et tulemus on maksimaalne. See on ühteaegu olukorra valitsemine ja minnalaskmine.         

Kui alustad idee realiseerimisega; kas arutad seda mõne oma lähedase inimesega?         

Ma elan oma ideedega kaua aega üksi ja hoian neid endas, kuid enne idee teoseks vormumist küsin mõnikord tõesti nõu. Üha huvitavam on mulle pakkuda näitusel tööprotsessi, mitte valmisprodukti, luua keskkond ja jätta vaatajale vabadus, mitte püüda kõike oma kontrolli alla saada.         

Tallinna Kunstihoone näitus „Kontinuum_ kunst kui taju. Ruum kui protsess” tõi keskmesse külastaja ja näitusesaali pinna kui sellise. Mu peamine idee oli luua aktiveeritud keskkond, mis jätaks vaatajale suhteliselt palju vabadust ja omaruumi. Sinu teos „Work No 227. Lights going on and off” („Töö nr 227. Tuled süttivad ja kustuvad”) loob pigem vaatajale raamistiku, ning toob  näitusesaalis esile elementaarelemendid. Kas su teosed kannavad ka mingit ettekirjutatud sõnumit?       

Ei, ma arvan, et ma ei taha oma teostega midagi öelda. Ma püüan luua midagi, mille kohta ma  ise arvan, et seda on mõtet vaadata, ja loodan, et teised mõtlevad samamoodi. Tahan luua keskkonna, kus oleks hea olla. See töö on üks mu lemmiktöid.       

See on kummaline, kui erinevalt see töö võib Tallinna Kunstihoones mõjuda. Minule mõjub see pigem rahustavalt ja meditatiivselt, kuid avamispäeval, kui esinejad heliproove  tegid, läksid nad peaaegu marru sellest pidevast vilkumisest. Muidugi, loogiline ka, kui üritad nuppe paika keerata. Miks just viiesekundiline intervall?       

Seda tehes mõtlesin sellele, et keskmiselt võtab kümme sekundit, et jõuda näitusesaali ühest otsast teise, seega on külastajal aega  kogeda tulede kustumist ja süttimist.       

See, kuidas kasutad oma loomingus ruumi ja taju, annab märku su sügavast huvist nii arhitektoonilise keskkonna kui ka vaataja vastu. Kuivõrd sa mõtled oma loomingu vastuvõtuvälja peale – sellele, mida vaataja näitusesaalis kogeb? Kuivõrd sa selle talle ette kirjutad?         

See on midagi, mida ei saa oma kontrolli alla. Mõtlen selle peale vahetevahel, kuid see ei mõjuta mu tööprotsessi. Katsun mitte mõelda sellele, kuidas mu teostele reageeritakse. Tuleb ajada oma asja, aga teha see teistele avatuks. Inimesed reageerivad tihtilugu väga üllatavalt ja etteaimamatult. Ma ei usu, et suhtlus käib ühel tasandil. Igapäevases suhtlemises kasutatakse  näiteks kehakeelt, tihtipeale käibki suhtlus ennekõike kehakeele ja silmade, mitte sõnadega. Teise inimese sisse ei näe, kunagi ei saa teada, kas su sõnum on kohale jõudnud. Mulle meeldib inimestele meeldida, seega püüan tulla vaatajale vastu ja luua meeldiva keskkonna, aga see on pigem praktiline ja funktsionaalne suhestumine publikuga.       

Kas oled kunagi tundnud, et sinu tööd on kas publik või kunstikriitikud ja teoreetikud väga valesti tõlgendanud?

Väga üllatuslikult on tõlgendatud, nähtud  mu teostes asju, mida ma pole ise neid luues tähele pannud. Mulle on vabadus väga tähtis, seega on ka tõlgendused kõigele avatud.       

Su loomingut läbivateks mõisteteks on eimiski (nothing) ja kõik (everything). Millest  see tuleneb?       

Eimiski tuleb tühjusetundest. Tundest, et mitte miskit ei olegi. Nagu maailm ei olekski midagi, aga samas on eimiski kõik. 

Sa räägid palju mõtlemisest ja mittemõtlemisest. Mis on esimene asi hommikul ärgates ja viimane enne uinumist, millele mõtled? Tihtilugu tunnen end ärgates äärmiselt trööstitult. Tunnen end haigena. See on koletu tunne,  teatav eksistentsiaalne iiveldus, õhtupoole läheb kergemaks. Mul on hirm asjade pärast, mis mu sees on. Kas tahad jälile jõuda, mis su sees toimub, või püüad sa põgeneda?   

Mõlemat. Kardan ja põgenen, kuid see on mu jaoks ka atraktiivne ja tahan näha seda saasta, mis mu sees. Film „Haige” („Sick” ) on paljuski, tulenenud sellest tundest. See ei ole niivõrd  füüsiline kui mentaalne haigeolek, kuigi see on alati ka füüsiline tunne. See film on soovist olla haige, et hiljem tunneks end paremini; oksendada kõik endast välja ja näha, mis on su sees.   

Eestis näidati 2010. aastal Anders Härmi kureeritud näitusel „Ei millegi kõrval” („Next to nothing”) etüüdi su filmist „Sick” ja „Fuck”, lisaks on sul ka film „Shit Millest see abjektsete motiivide kasutamine oma töödes ja mida sa sellega öelda tahad?     

Ma ei olegi kindel, mida ma sellega öelda tahan. Ma lihtsalt mõtlesin, et sitt on see, mida ma iga päev teen niisamuti nagu kunsti. Seega püüdsin kujutada põhiasja, mida ma oma elus teen.     

Kuid oksendamine?       

Ei, sellega on teine lugu, kuna ma ei oksenda eriti tihti. Mõlemas filmis tahtsin jäädvustada inimesest väljuvat. Okse ja sitt. Need on tehtud soovist kujutada inimest tegemas seda, mida nad iga päev teevad. Sama lugu on ka filmiga „Sex”.       

Sa mainisid, et kunst kui selline pole sulle väga oluline, ka enda puhul olen avastanud, et enamik visuaalkunsti ei paku mulle absoluutselt huvi, pigem leian inspiratsiooni muusikast, kirjutistest, inimestest või filmidest. Kui aga näen tõeliselt head teost ning tekib ergastav moment, siis on vaimustus nii suur, et tekib soov seda jagada, sellest ka vist kureerimisprojektid.  Kuidas on sinu puhul, mida kunst sulle tähendab ja kuidas suhestud omaenda loominguga?     

Oma elus püüan ma end pidevalt paremini tunda ja sellepärast ma ka töötan. Ma töötan, et saada üle ängist ja ebameeldivatest tunnetest, mis mind valdavad. Mulle ei meeldi eriti kasutada sõna „kunst”, kuna ma ei tea, mida see tähendab. Kui kunst on asjad, mida inimesed  teevad, siis olen ma ka sellega seotud. Mulle meeldib asju teha. Ma ei ole huvitatud niivõrd kaasaja kunstimaailmast kuivõrd sellest, mida teevad kõik inimesed.     

Oled sa viimasel ajal mõnda väga tugevat ja  inspireerivat teost näinud?     

Viimastel aastatel olen umbes 30 korda näinud väga hea koomiku ja poeedi John Cooper Clarki teoseid. Ta on imeline kunstnik, kuigi ta ise ennast vist nii ei nimeta. Muusika, mood ja inimesed on see, mis mulle huvi pakub, mitte kaasaegne kunst.       

Kas jälgid kunstikriitikat ja kaasaja kunstiteooriat?       

Ei, ma arvan, et suurem osa kunstiteooriast on lihtsalt jama, ma ei loe seda kunagi. Ma ei  jälgi eriti ka kunstikriitikat. Ma loen filosoofiat – Nietzschet, Freudi, mulle meeldib lugeda ilukirjandust, kuid kunstiteooriast hoian ma eemale, enamik sellest on igav.       

Mis raamat sul praegu öökapil on?         

Loen Freudi patsientide ravijuhtumite kirjeldusi ja siis on mul pooleli itaalia laulja Fabrizio De André laulusõnade kogumik. Ta on justkui itaalia Leonard Cohen, briljantne muusik. Ta meeldib mulle väga ja mul on tunne, et ta laulusõnad on ka väga head, kuigi ma ei saa nendest aru, kuna ei oska piisavalt  itaalia keelt, aga mul on tunne, et need sõnad on head. Ma kuulan ta muusikat ja loen itaaliakeelseid sõnu ning üritan mõista, millest ta laulab.       

Muusika on sulle väga oluline, kuid kuulad seda vaid kodus, maksimaalselt hea helisüsteemiga. Mööda Tallinna vanalinna jalutades ei käinud sa kunagi majade lähedal, vaid keset teed, põhjendusega, et sulle  ei meeldi vahetsoonid, et tahad olla kas katuse või taeva, aga mitte räästa all. Kas klappidest muusika kuulamine on ka justkui mingi vahetsoon?       

Mulle ei meeldi olla välja lülitatud, maailmast ära lõigatud. Ma ei salli seetõttu kõrvaklappe. Need annavad pooliku kogemuse. See on sama mis majadele liiga lähedal käimine. Ma tunnen, et maailm ei ole selgelt defineeritud koht, et kõik on segunenud. Tunnen  ennast paremini, kui valin poole ega ole vahetsoonis.       

Martin, oled juba teist korda Eestis. Millised olid su esmamuljed ja kuidas tundsid end, naastes taas? Kuivõrd sa üldse suhestud  kohtadega, kus käid esinemas?

Mulle ei meeldi käia mööda turismiatraktsioone, see on liiga raske töö. Ma ei ole huvitatud vaatamisväärsustest. Mulle meeldib lihtsalt kohtuda inimestega ja juua kohvi. Mul on väga selgelt meeles eelmine kord, kui bändiga Tallinnas käisime seoses NU performance’i festivaliga, esinemine Kanuti gildis ja kummaline jalutuskäik jäise tuulega Lenini kujude juures. Seekordne kogemus on  väga teistsugune, isiklikum ja soojem. Publik naeratas ja suhestus. Inimesed siin on tõsised ja naljakad ühteaegu. Kas ma räägin liiga palju?     

Ei, mulle meeldivad sõnad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming