Markus Miessen: oma ideest tuleb rääkida presiidiumis ja põranda all!

Reet Varblane

Tänavune Eesti Veneetsia biennaali meeskond on tõeliselt rahvusvaheline: kunstnik Dénes Farkas ja komissar Maria Arusoo on küll meie omad, kuid kuraator Adam Budak, kellega koos kirjutas Farkas biennaalikonkursi projekti, kureerib Washingtoni Hirshhorni muuseumi ja skulptuuriaeda, arhitekt Markus Miessen elab Berliinis ja Londonis, näitusekataloogi kujundavad Londoni disainerid Zak Kyes ja Gregory Ambos (Zak Group), raamatu annab välja Berliini / New Yorgi kirjastus Sternberg Press, seal kirjutavad filosoofid Eesti-Itaalia semiootik Daniele Monticelli, Austria lingvist Martin Prinzhorn, Ameerika kirjanik Bruce Duffy, Saksa-Inglise arhitekt Markus Miessen jt. Tegelikult käib nende kohta kõige täpsemalt määratlus „maailmakodanik”. Loodetavasti hakkab selline olema ka meie kunstiväli ja -elu: uue kultuuripoliitika kunsti alapeatükk hakkab sõnadega, et Eesti kuulub rahvusvahelisse kunstiellu, seda kinnitas meie Veneetsia paviljoni pressikonverentsil Kumus 18. märtsil lootusrikkalt ka kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre. Pressikonverentsil oli kohal peaaegu kogu meeskond. Arhitekt, teadlane, aktivist ja õppejõud Markus Miessen pidas õhtul Kumu auditooriumis loengu „Tere tulemast Harmonistani!” osaluse mõistest, selle kuritarvitamisest, kriitilisest ruumipraktikast, Lähis-Ida talvekoolist.

Oma uurimustes olete keskendunud osalemisele, mis on praeguse aja demokraatia, kodanikuühiskonna üks alusmõisteid. Olete nelikteose „Osaluse kvadroloogia” („Participation Quadriloge”) idee algataja ja peamisi koostajaid. Oma käsitlustes olete pööranud tähelepanu selle alusmõiste liig-, isegi kuritarvitamisele: „väärtuslikkuse, võltssolidaarsuse ja poliitilise korrektsuse korrutamisest nostalgiliseks muutunud pealispinna varjus on osalusest saanud vastutust vältivate poliitikute ettekääne”, kui kasutada teie Kumu loengu tutvustuse sõnastust. Osalusele selle tegeliku tähenduse tagasiandmiseks olete osutanud konfliktse osaluse formaadile, mis ei ole enam demokraatlik, kõiki osalema kutsumise protsess, vaid kutsumata häirijate sissetung meie tunnetusvälja. Olete toonud välja kolm potentsiaalset rühma (võib vaadata ka kui aspekti): Briti ülemkoja sõltumatud poliitikud (crossbench practitioner), huvideta autsaider ja kutsumata osaleja (uncalled participator), keda ei piira eeskirjad ja kellele võib seetõttu loota.

Postsotsialistlikus Ida-Euroopas ollakse just äsja jõutud kodaniku-, osalusühiskonna ideeni, oleme selle tee alguses veel üsna lootusrikkad ja optimistlikud. Kas osalusühiskond ongi pelgalt manipuleeritav miraaž või saab ka tegelikult ühiselt midagi ära teha?

Olen täiesti nõus, et mõnedele Euroopa riikidele on osalusühiskond alles uus, värske mõte. Ma ei ole osalusidee, -ühiskonna vastu, nagu ma ei ole ka demokraatia vastu, tahan vaid osutada ohtudele ja riskidele, mis sellega kaasnevad. Tahan, et inimesed mõtleksid oma peaga, kriitiliselt.

Olen veendunud, et osalusühiskond on võimalik, kuid kindlasti ei ole ühtset õpetust, eeskirja, mis näitab teed üleüldse kehtiva osalusühiskonna juurde. Iga olukord vajab isesugust lahendust, oma teed. See ei kehti ainult n-ö suure, riigipoliitika kohta, see kehtib ükskõik millise tegutsemisviisi, ühisprojekti kohta. Olen kasutanud Suurbritannia poliitilise võimu, iseäranis leiboristide partei toimimise näidet, sest see illustreerib näilist osalusolukorda kõige paremini: leiboristid olid meistrid osalusideed kasutama avalikkuse mõjutamisel. Irooniliselt võiks nende tegevust võrrelda narkoosiga: enne operatsiooni tehakse haigele üldtuimestus, ta jääb magama ega tunne midagi, talle võib operatsioonist ja tema olukorrast ükskõik mida rääkida. Leiboristide valitsemise ajal loodi suurepärane osalusvõrgustik, -taristu, kus tegelikku osalemist aga ei olnud ega saanudki olla. Poliitikutele oli see äärmiselt mugav olukord, sest see nullis kriitika: tegematajätmist oli väga lihtne pareerida väitega, et kõik olid kutsutud probleemi lahendama ja see on kodanike endi viga, kui nad pole seda teinud.

Kas Saksamaal võib aduda samasugust näilise osalemise protsessi nagu Inglismaal või on see iseloomulik pelgalt Ühendkuningriigile? Berliin on XXI sajandi alguse Euroopa keskpunkt, kõige mitmekesisema kultuuriga paik.

Berliin on kahtlemata kultuuriliselt aktiivne, elav organism, kuid ka Londonis toimub suuri mõjuvõimsaid protestiaktsioone. Näiteks teise Iraagi sõja puhul, kui tänavatele tuli üle miljoni inimese. Midagi sellist ei saa Berliinis juhtuda, sest seal ei ole nii palju inimesi, kuigi Berliinis on kerge saada inimesi tänavale protestima, oma arvamust välja ütlema. Igal nädalal on seal mõni protestiaktsioon.

Kui tõsiselt saab neid aktsioone võtta? Kas pole tegemist protestiga protesti pärast, oma frustratsiooni väljalaskmisega? Pärast minnakse ühiselt kuhugi baari, kõrtsi, aetakse oma asju, ei mõelda enam sellele, mille pärast protestiti.

Minu kriitika osalemise vastu seisnebki tähelepanu juhtimises sellele, et see ei saa olla ühekordne aktsioon, vaid protsess. Ainult nii saab midagi ära teha. Kui tõesti tahad osaleda, iseäranis kui tegemist on konfliktse olukorraga, siis tuleb täielikult sellele pühenduda. Ei saa viia läbi n-ö parteiosalust: kolm tundi osalemisele, kolm opositsiooni läbirääkimistele. See ei toimi.

Ka Saksamaal on osalusidee viimastel aastatel väga populaarseks saanud. Väga hea näilisuse näide on „Stuttgart 22” juhtum, mis nägi ette vana raudteejaama (Stuttgart 21) lammutamist ja uue, suurema, moodsamaga asendamist. Seda projekti valmistati kümme aastat ette, see oli igati läbipaistev protsess. Kui buldooserid olid kohal, et vana hoone lammutada, siis sekkus rahvas põhjendusega, et see on nende jaam, ehitatud maksumaksjate raha eest. Selle banaalse näite puhul on huvitav aga see, et seda propageeriti meedias kui tõelist osaluspraktikat, viisi, kuidas demokraatia peab toimima, kuidas haarata inimesi kaasa. Tõsiasi on aga see, et kümme aastat tagasi aeti asju legaalselt, avalikult, nüüd saab n-ö osalemise taha pugeda.

Kas praeguses, monetaarses ühiskonnas, kus selleks, et ellu jääda ja püsida n-ö oma elustandardi juures, tuleb nädalas 24 tundi ööpäevas tööd teha, on tegelik osalemine üldse võimalik? Võib-olla peab selleks ühiskonna kui sellise korraldust totaalselt muutma?

Usun täielikult osalusse: jah, see nõuab pühendumist, kuid selle kaudu on võimalik n-ö formaalsesse, suurde poliitikasse jõuda ja seal sõltumatuna midagi ära teha. Väga hea näide on Joschka Fischer (Joseph Martin Fischer oli Saksamaa välisminister aastatel 1998–2005), esimene roheliste partei esindaja valitsuses. Tal on äärmiselt huvitav poliitiline karjäär: 1960ndatel oli ta üliõpilasliikumise tegelane, kuigi tal endal kõrgharidust ei ole, ja ta töötas tollal taksojuhina. Ministrikarjääri viimasel aastal pärast esinemist ÜROs valiti ta Princetoni ülikooli audoktoriks. Fischeri karjäär on kulgenud täiesti vastupidiselt tavalisele viisile: iseõppijast tänavaaktivistist kõrgpoliitikuks. Seda laadi poliitikuid vajame ka praegu.

Osalusidee kõrval või õigemini sellega seoses olete käsitlenud kriitilise ruumi ideed. Viimati esitlesite Nikolaus Hirschiga New Yorgi MoMA PS1 pühapäeva-sessioonil uut raamatut „Mis on kriitiline ruumipraktika?” („What is Critical Spatial Practice?”), kus käite välja vajaduse kõnelda avalikult sõltumatust, häirivast sissetungist n-ö turvalisse avalikku ruumi. Sissetungi näitena olete peatunud pankade kokkuvarisemisel ja sellega seotud Okupeeri! (Occupy) liikumisel ning araabia kevadel (Arab Spring).

Araabia kevade ja Okupeeri! liikumine on nagu medali kaks külge: araabia kevad algas altpoolt, rohujuure tasandilt, Okupeeri! taga on akadeemiline ringkond, iseäranis Londonis ja New Yorgis. Aga mõlema puhul tuleb rääkida füüsilisest kohalolekust. Mulle kui arhitektile pakub see suurt huvi: füüsiline kohalolek hakkas järjest enam kaduma, kõik toimus virtuaalsel tasandil, räägiti vaid virtuaalsest ruumist. Nüüd on sündmused näidanud, et poliitiliste läbirääkimisteni, tulemuseni jõudmiseks peab olema kohal, nähtav. See saab juhtuda vaid suurlinnas, kõige rahvarikkamas paigas. Kui mõelda kaitstuse, ohutuse peale, siis riskisid araabia kevadel osalejad eluga, Okupeeri! liikumises osalejad tegutsesid kaitstud tsoonis.

Te esitlesite oma uut raamatut, radikaalseid, teravaid, kriitilisi positsioone ülimalt kaitstud pinnal, New Yorgi kõige etableerunuma kunsti suurinstitutsioonis MoMAs, küll selle satelliithoones PS1, mis on avatum, radikaalsem, aga siiski. Kas ka see pole n-ö kriitika mängimine, tõeliselt kriitilise positsiooni teesklemine, poliitilise korrektsuse pealispinna all mugandanud osalusidee?

Toon siinkohal välja kaks olulist moment. Ma ei ole institutsiooni kui sellise vastu, institutsioon tuleb mõttekalt toimima panna. Olen nõus väitega, et MoMA on äärmiselt etableerunud kunstiinstitutsioon, kuid sealne esitlus oli üks paljude seas. Sama väljaannet oleme esitlenud (ja teeme seda ka edaspidi) väga paljudes ja tõesti erinevates kohtades: MoMAs ja Serpentine’i galeriis, Kuveidi Ameerika ülikoolis, Berliini väikestes raamatupoodides, vasakpoolsetes sõltumatutes kunsti- ja sotsiaalkeskustes. Kui rääkida olulistel teemadel formaalsetes ja mitteformaalsetes institutsioonides, võimalikult laial skaalal, siis hakkab see toimima megafonina. Võin mõjuda oportunistina, kuid olen veendunud, et sellisel viisil levivad ideed märksa laiemalt, jõuavad kõigini, kes neist on huvitatud. Kui aus olla, siis lõpuks on mulle täitsa ükskõik, millisel viisil õige mõtteviis on levinud, peaasi et on jõudnud kuulajate ja mõistjateni. Siis olen rahul.

MoMA PS1s käivad paljud Okupeeri! liikumise algatajaid. Mind on alati huvitanud laiem pilt, suurem tähendus. Ma ei näe mingit vajadust panna inimesi lahtritesse. Kui mu eluloos on PS1s või Serpentine’i galeriis esinemine kõrvuti Kuveidi talvekooli, kunstnike-arhitektide loodud sõltumatu keskuse projektiga, siis olen enda üle uhke.

Rääkige lähemalt Lähis-Ida talvekooli projektist, mis 2008. aastal loodi Dubais ja 2011. aastal laiendati ka Kuveiti. Kuveit ja Araabia Ühendemiraadid on araabia maailma rikkaimad riigid, kes viimasel ajal on ennast väga jõuliselt püüdnud maksma panna ka kultuuriturismi maadena, sealhulgas ka nüüdiskultuuri ettevõtmiste abil. Seejuures on ju ka üldiselt teada, et seal käib kõik päris range kontrolli all ning on mõeldud valitud eliidile.

Sama lihtsalt võib kokku võtta, et kõik on seotud pelgalt naftaga. Muidugi jaguneb sealne maailm selgelt rikasteks ja vaesteks. Rikaste maailm on huvitatud ehitusbuumist, maine loomisest, oma riigi ja võimu säilitamisest ka aastal 2050, pärast seda, kui naftavarud on lõppenud. Mind on huvitanud väikeste, rohujuure tasandil loodud institutsioonide loomise ja kestvuse võimalikkus riigis, mis on üles ehitatud vaid suurtele, võimu kontrolli all institutsioonidele. Araabia Ühendemiraatides ja Kuveidis on arvukalt USA mainekate ülikoolide (Yale, Harvard, Massachusetts jm) satelliitkõrgkoole, sest pärast 2001. aasta 11. septembrit otsustasid paljud rikkad araabia perekonnad oma lapsi mitte enam USAsse õppima saata ning et raha mitte kaotada, toodi ülikoolid Araabia Ühendatud emiraatidesse, Kuveiti. Need ülikoolid on mõeldud nende riikide kodanikele, kes moodustavad kogu elanikkonnast väikese osa: Dubais elab 2,1 miljonit inimest, neist vaid 17 protsenti on emiraadi kodanikud. Sellest tekkiski mõte luua seal arutlusplatvorm, talvekool kõigile, kes sellest on huvitatud. Kõik sai alguse ühel n-ö eliidi konveretsil Dubais. Konverentsi osalemistasu oli 1000 dollarit. Suitsupauside ajal pöördusid meie poole tudengid, kellel polnud raha, et konverentsist osa võtta, küsimustega.

Huvitav on tõdeda, et talvekooli kaasdirektor on noor naine, Kuveidi arhitekt Zahra Ali Baba (sünd 1983) ja et eelmisel aastal oli meil rohkem nais- kui meestudengeid. Araabia maailm on meestekeskne, kuid noorte haritud naiste tähendus on samm-sammult ka avalikus elus kasvanud. Neis peitub tulevikupotentsiaal. Araabia maailma puhul ei tohi alahinnata läbirääkimis-, koostööoskust, valitseva keele ja koodi valdamist.

Kuidas sattusite Eesti Veneetsia projekti meeskonda?

Selles on süüdi Adam Budak, kellega oleme ka varem koostööd teinud. Olen selle võimaluse üle väga rõõmus. Teadsin Dénes Farkasi loomingut varem, aga näost näkku kohtusime selle projekti raames esimest korda lennujaamas, Adam tutvustas meid. Nüüdseks oleme töötanud koos nii Tallinnas kui ka Berliini ateljees.

Veneetsia projekt „Ilmne paratamatus” („Evident-in-advance”) põhineb Wittgensteini maja ideel: isegi kõige väiksemat elementi saab arendada edasi, nii et sellel on järjest suurem tähendus, nii et ruum kui selline kaob käest. Kõik, mis on ilmne, kaotab oma tähenduse, et anda tähendus millelegi muule. See on mäng fragmentidega, mängukoodide ümberseadistamine, piiride dešifreerimine, sõnade, piltide, objektide, värvi seosed, keskendumine eksimustele ja loogikavigadele, nõrkusehetkedele ja küündimatusele.

Veneetsia kunstibiennaal ei ole mitte ainult Euroopa vanim ja suurim, aga ka kõige etableerunum, hierarhiseerunum, konservatiivsem nüüdiskunsti sündmus. Kindlasti ka kõige demokraatlikum (või vähemalt demokraatiat mängiv), kui mõelda rahvuspaviljonide peale. Kas väikse maa iseseisev, poliitilisest korrektsusest mitte hooliv projekt leiab seal üldse kõlapinda?

Küsimus eeldab, et etableerunud raamistik mõjutab üksikprojekti, selle vastuvõtmist. Kui tuua paralleel näiteks jalgpalliga, siis iga mängija soov on pääseda maailmameistrivõistlustele. Kui korralduses mängivadki kaasa raha jt ausat mängu välistavad tegurid, siis jalgpalluri enda tehnika, mängustiil sellest veel ei kannata. Kui mõelda Veneetsia biennaali, kunstimaailma mängude, maine, rahaliste tagamaade jne peale, siis seda enam tuleb seal kriitilisel positsioonil välja astuda, täpselt samuti nagu Dubais. Kui jääda vaid alternatiivsetesse paikadesse, siis saab ideedest osa vaid 20 inimest, Veneetsia biennaalil jõuavad ideed väga paljudeni.


Markus Miessen (sünd 1978) omandas bakalaureusekraadi Glasgow’ kunstikoolis, teadusmagistri kraadi Londoni Consortiumis, praegu õpib doktorantuuris Londoni Goldsmithi ülikooli arhitektuuriuurimiskeskuses. Tema uurimisteema on konfliktne osalus kui alternatiivse ruumipraktika vorm. Ta elab nii Londonis kui ka Berliinis. 2002. aastal moodustas ta Studio Miesseni, kriitilise kultuurianalüüsi ja ruumistrateegia uurimisplatvormi. 2008. aastal asutas ta Lähis-Ida Dubai talvekooli ja 2011. aastal Kuiveidi oma. Tema kohaspetsiifilised installatsioonid on olnud väljas Lyoni, Veneetsia, Kwangju ja Shenzheni biennaalil, „Manifestal”, „Performal” jm. Studio Miessen töötab mitmete rahvusvaheliste ruumi kriitiliselt määratlevate projektidega nagu kõrgmäestiku raamatukogu ja kultuurikeskus (koos Hans Ulrich Obristiga), raamatukogu Brasiilias jne. Markus Miessen ise on seotud pikaajalise kunstiharidusliku projektiga Londoni Serpentine’i galeriis.

Ta on kirjutanud ja koostanud mitmeid raamatuid nagu „Ebamäärasuse ruumid” („Spaces of Uncertainety”, 2002), „Kas keegi ütles „osalema”? Ruumipraktika atlas” („Did Someone Say Participate? An Atlas of Spatial Practice”, 2006), „Osalemise vägivald” („The Violence of Participation”, 2007), „Osalemise õudusunenägu” („The Nightmare of Participation”, 2010), „Ärgates osalemise unenäost” („Waking up from the Nightmare of Participation”, 2011) jt. Ta on pälvinud mitmeid autasusid (Flemish Government, Stimuleringsfonds voor Architectuur, Kulturstiftung des Bundes, the Henry Saxon Snell Prize).

Ta on pidanud loenguid New Yorgi Columbia ülikoolis, Massachusettsi tehnoloogiainstituudis, Stuttgardi ülikoolis, Londoni kuninglikus kunstiakadeemias jne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming