Marina Abramovići elu ja surm

Jaan Elken

Performance’ite kuninganna maailma juhtivatel ooperilavadel Marina Abramovićit on tituleeritud küll performance’i-kuningannaks, küll vanaemaks. Tema nimega seostatav uusim projekt on möödunud suvel 9. juulil Manchesteri rahvusvahelisel festivalil (MIF) esietendunud imevõimetega Ameerika Ühendriikide lavastaja Bob Wilsoni (on töötanud arhitekti, disaineri, dramaturgi, näitleja ja skulptorina, 1970ndate alguses lavastanud Iraani šahhinna tellimusel avangard-spektaakleid Warholi ja Cunninghami osalusel Persepolise varemetes) biograafiline ooper / multimeediadraama „Marina Abramovići elu ja surm” („The Life and Death of Marina Abramovic”), kus Abramović mängib iseennast ja oma stigmatiseeritud ema. Lavastus on toodetud koostöös MIFi ja Madridi Realiga, ooperi prooviperiood oli möödunud aastal just Madridis. 2012. aasta maailmaturnee sai nüüd alguse Madridist, kus 11. – 22. aprillini antud kümme etendust pilgeni väljamüüdud Realis tõid kestvad lõpuovatsioonid mitte just tavapäraselt performance’i-publikult. Pärast oma 2010. aasta üliedukat MoMA aktsiooni „Kunstnik on kohal” („The Artist Is Present”) – 736 füüsiliselt liikumatult istutud tundi, kokku 850 tuhat külastajat kolme kuu jooksul, teiste hulgas tuntud tegelased nagu Björk oma elukaaslase performance’i-kunstniku Matthew Barneyga, Sharon Stone, Isabella Rosselini, Lady Gaga – on Abramović sujuvalt liikunud kunstimaailma megastaaride kategooriasse. Veel kümme aastat tagasi uskumatuna tunduv on teoks saanud: Euroopa suurte ooperimajade klassikaline ooperipublik plaksutab küll koomiliseks (ühtlasi ohutuks) pügatud, kuid siiski kunagi radikaalsust tähistanud performance’i kokteilile! Jäigalt pole võimalik etendus- ja visuaalsetes kunstides toimuvat enam käsitleda: seniste „lahutamatute binaarsete vastandite” nagu popmuusika, performance’i ja teatrimaailma segunemine on eskaleeruv trend (Barney Gesamtkunstwerk’i laadis ooperisarnased saagad, Yoko Ono (!) esineb koos Lady Gagaga (!), Lady Gaga laulab ja mängib Damien Hirsti maalitud/kujundatud klaveril koos Moskva Suure teatri balletitrupiga, Shirin Neshat lavastab teatrilaval oma videotööde ainetel New Yorgi „Performa” biennaalil, Ene-Liis Semper tegutseb NO-teatris). Entertainment ehk meelelahutus pole enam sõimusõna kaasaegse kunsti kontekstis, stand-up’id ja kabareesarnased live’id on taas visuaalse kunsti suurürituste menüüs. 1999. aastal antud intervjuus kommenteerib Abramović oma 1975. aasta videotööd (oli eksponeeritud ka kunstniku isikunäitusel Tartu Kunstimuuseumis 2011. aastal): „Kunagi tegin ma tüki „Kunst peab olema ilus, kunstnik peab olema ilus”. Tegelikult mõtlesin tollal, et kunst peab olema pigem häiriv kui ilus. Kuid minu vanuses, praegu, olen ma hakanud mõtlema, et ilu pole üldsegi nii paha.” Siia sobiks ka lõik Abramovići varasemast arvamusest teatri kohta: „Et olla performance’i-kunstnik, pead teatrit vihkama. Teater on võlts: nuga ei ole päris, veri ei ole päris, emotsioonid ei ole päris. Performance on risti vastupidine: nuga on päris, veri on päris, ja emotsioonid on päris.”

Ka multimeediaprojektid vajavad õnnestumiseks karismaatilisi näitlejaisiksusi nagu etenduse teine juhtfiguur Willem Dafoe Jokkeri moodi valge meigi ja mustaks värvitud huultega gooti heeroldina. Lavaaugust kerkivalt platvormilt ta mitte lihtsalt ei deklameeri (ega vahel ka laula) vahetekste, vaid mängib suurel laval toimuva visuaalse kollaaži enda isiku kaudu tervikuks. Dafoe hüppab ka siis lavale, kui ta Abramovići ekspartneri ja elukaaslase, saksa kunstniku Ulay osa mängib. Abramović ise, kel on üpris piiratud vokaalsed võimed, näeb välja nagu kurja kuninganna sarnane vamp, kelle võimendatud kontsaklõbin etenduse helipildis tähtsat osa mängib. Tema sooritatud on ka kolm ülevõimendatud pikka karjet või pigem röökimist, mida naljalt ei unusta. Etenduse helipilt laiendab märgatavalt nüüdisooperi definitsiooni, eklektilisus teenindab ooperipäraselt suuri tundeid ja visuaalset tulevärki, mis jätab Bollywoodi päikseloojangud ja pilvevaibad kaugele maha. Kabareekupleede laadis narratsiooni edasiviivad numbrid vahelduvad tõepoolest nüüdismuusika tunnustega lõikudega (helilooja William Basinski), lisaks elektronmuusika duo Matmos.

Omaenda matustest ooperi-live’i korraldamine on piisavalt avantüristlik ning jõhker jätk Abramovići performance’i-saagadele. Tõenäosus, et selline konstruktsioon koos ei püsi, on suur. Kohe alguses on saali sisenejale pandud valmis lavapilt kolme kirstu ja kolme Abramovići maski kandva lahkunuga, järatud loomakonte noolivad ehtsad mustad dobermanid (kondid kui tsitaat tema legendaarsest performance’ist „Balkani barokk” 1997. aasta Veneetsia biennaalil , kus ta selle eest ka ühe peapreemia sai. Poliitiliselt täpne ajastatus – Jugoslaavia sõdade haripunkt – ei jätnudki žüriile tegelikult valikuvõimalust, muidugi oli Abramović ise väga hea, ta oli seda olnud juba aastaid!).

Serbia itkud Svetlana Spajići trio esituses etenduse proloogina ja kolmetunnise ooperi lõpus (esimene vaatus 1 tund ja 25 minutit, vaheaeg 25 minutit, teine vaatus 55 minutit) paigutavad nähtu/kuuldu rahvuslikku, aga koos sellega automaatselt ka üldinimlikku ja kodusesse konteksti.

Tito-aegse Jugoslaavia kommunistlikust eliidist võrsunud Marina Abramović ei hoia kokku värve, et kujutada patoloogiliseks võimendatud lapsepõlve võimalikult värvikalt ja groteskselt: kontrollifriigist sadistlik ema, püstol öökapil, magav isa, ema ja isa sassis suhted, hemofiilia valediagnoosiga haiglas veedetud aasta, enesevigastused, et pääseda nina korrigeerivale operatsioonile jne. Etenduse kui terviku libreto pani Abramovići koostatud tekstide ja pildilise dokumentatsiooni põhjal kokku Bob Wilson, ei puudu ka aastaarvud, millal ta astus Jugoslaavia komparteisse, ehitas luksuselamu Stromboli saarel Vahemeres või ostis terrassiga korteri New Yorgis.

Kandvad vokaalpartiid laulab avangardistlik laulja Antony Hegarty, grupi Antony and the Johnsons transgender-tämbriga solist, kelle Abramović avastas enda jaoks esmakordselt kolm-neli aastat tagasi Rufus Wainwrighti kontserdil Carnagie Hallis, kui ta seal erikülalisena ühe laulu esitas. Hegarty hääl olevat kui „emotsionaalne hologramm Abramovići enda hingest” ning põhjustas emotsionaalse vapustuse ja kontrollimatu pisarate voo. Hegarty on kirjutanud ka suure osa etenduses kõlavast laiatarbetunnustega muusikast. Olles arvamusel, et laulmine on jõukohane kõigile, väidab Antony Hegarty, et omandas selle kunsti peensused „harjutamise käigus”.

Abramovići võime täita oma karismaga hiigelsaale teeb tast esikaaneuudise ükskõik millises kultuuriruumis. Ja kes ütles, et nüüdisooperis ei või vokaalpartiisid ka amatöörid esitada? Abramovići hääl on tuunitult sünkroonis Antony Hegarty omaga, mõlema lavakarakterid panevad publiku südamed põksuma: marlenedietrichlikult (või gretagarbolikult) madal ja androgüünne, ei vaja see tegelane tavalist naishäält.

Ooperi ajaressurss – kolm tundi – on tõeline luksus ajal, kui inimesed ei viitsi enam raamatutele aega kulutada. Statistide ja peaosaliste alter ego’de tinglik, otsekui aegluupi keeratud liikumine (üldjuhul paralleelselt lavaruumi horisontaal- ja sügavusteljega) võtab etenduse teises vaatuses ootamatult ka vertikaalse mõõtme. Helendavate kääbaste kohal trossidel rippuv, peatselt 66aastaseks saav Abramović näitab head füüsilist vormi: kunstnik, kes valdab transtsendentaalset meditatsiooni, sufi ja Tiibeti munkade saladusi, ei saagi kaotada! Eksistentsiaalseid põhiküsimusi võib ja peab kunst ikka ja alati esitama. Marina Abramovići sõnum on jätkuvalt lihtne, üldarusaadav. 40aastase staažiga performance’i-kunstnikuna on ta kätte võidelnud õiguse esitada neid küsimusi maailma juhtivate ooperilavade kohal rippudes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming