Marc küsib, Priit vastab

Mihkel Ilus

Pildianalüüsi eskiis Marc Bertemese ja Priit Pärna ühisnäitus 1 galeriis kuni 29. II. Marc Bertemese ja Priit Pärna ühisnäitus loob olukorra, kus kahe väikese kultuuriruumi kunstnikud on dialoogi astunud. Bertemes on luksemburgi kunstnik, kes on oma maali- ja graafikahariduse omandanud Karlsruhes. Pärn eraldi tutvustamist ei vaja, ta on oma headuses eestlastele ammune tuttav. Näituse aspektist on oluline, et Pärn astub üles oma eelmise kümnendi söejoonistustega (erand on „Seisab, ei murdu”, üks näituse keskseid töid, mis valminud in situ galeriis viimase avamise puhul). Esimene, mis vaatajat nende kahe autori väljapaneku juures haarab, on karakteripõhine jutustus: teosed on täidetud paljude tegelaste ja situatsioonidega. Lugupidav satiirik Bertemes Bertemese suhe oma tegelastega asub kusagil satiiri ja lugupidamise vahepeal, hea annus on mõlemat. Tema maalides on läbiv loomamotiiv, millest ka praeguse väljapaneku ükski eksponaat ei ole puutumata jäänud ja milles avaldub Bertemese inimesekäsitlus. Autor ise on öelnud: „Loomad on instinktiivsed, muinasjutuliste omadustega, koomiksilaadsed, tegutsevad inimlikult. Miks? Seepärast, et ma usun inimeses looma ära tundvat või siis projitseerin talle loomalikke omadusi.”

Satiiri ja tundlikku teravust ümbritseva suhtes kohtame Bertemese puhul igal sammul.

Näituse üks keskseid teoseid kannab pealkirja „Spiel nicht mit den Schmuddelkindern” ehk manitseb: „Ärge mängige kasimata lastega!”. Maali taustas on kujutatud idüllilist Kesk-Euroopa linnakest, esiplaani täidab koerpoiste kamp. Teose pealkirja on Bertemes saanud kuuekümnendate aastate samanimelisest laulust, mille autor Franz-Josef Degenhardt on tuntud oma tekste ka viisistava poeedi ja satiirikuna. Bertemese puhul näen selles pealkirja kaudu vormistatud jutustuses pigem ettekäänet maalida. See on andnud talle võimaluse siduda tehniline teostusprotsess oma senist loomingut läbivate põhimotiividega. Teiselt poolt saab tehnika satiiri läbi endale eesmärgi. Autor tunnetab ennast agressiivses maailmas, milles hammaste näitamine ei ole alati halb, sest võib rünnata ka kurjust ja sisutuid kompromisse. Hambaid näitab ta iseendale samamoodi nagu teistele, mõistes oma teoste avalikustamist kui iseenese meelitamist.

Suhtumist koerpoistesse avab ka Bertemese autoportree. Maali lähtepunkt on lai ja jõuline pintslitöö: punane värv on üsna valimatult peale kantud ja see dikteerib edasise tööprotsessi. Alustada tühjusest, puhtalt lõuendilt, on sageli raske. Bertemes on selle lahendanud noorusliku jultumusega, rünnanud tühjust totaalse punase värviga, et kehtestada oma kohalolu. Tajun seda protsessi kui pingemaandust, mille alguses autor oli n-ö ennast täis ja lõuend kunstnikust puutumata. Edasi tuleb süvenemine ja kujundiotsing. Kunstnik teeb seda sinakate toonide abil, liikudes keerukamate värvikombinatsioonide poole, milles hakkab juba selginema suund suurtelt üldistustelt detaili, täpselt valitud fookuspunkti suunas. Äratuntava kolba kuju on pilt saanud arvatavasti tööprotsessi keskel, samal ajal on ta võtnud kompositsiooni tihendamiseks appi ka õlipastellid. Tundub, et Bertemes käsitleb autoportreena ikkagi maalitust, mitte natuurilähedust või äratuntavust. Tulemuseks on jõhkravõitu kujutis, mis oma ekspressiivsuses vastab pealkirjale „Selbstporträt mit kater” ehk siis „Autoportree pohmakaga”. Ometi saab selle tõlkida ka „Autoportreeks kassiahastusega” (eestikeelses slängis tähendab see sama seisundit). Motiivi ja maalilaadi vahele julgeksin kõnealuse töö puhul võrdusmärgi panna.

Eespool kirjeldatu annab aimu sellest, kuidas autor suhtub iseendasse ja eneseväljendusse. Iseennast on ta näidanud täieliku kaose ja psühholoogilise värvimölluna, oma tegelaste vastu on ta neid kujutades palju hoolivam olnud. Kui autoportreest lähtuda, siis ei mõju „Kasimata lapsed” enam üldse nii sarkastiliselt, pigem hellana. Seda reedab eelkõige tehnika, sest lapsloomade kujutised on äärmiselt detailirohked ja nende peale on olustiku kirjeldamisest tunduvalt rohkem aega pühendatud. Autori minakujutis on nagu mõõdustik, mille baasilt annab jälgida pildiautori südametunnistuse määra ja moraalitunnetust. Selles mõttes pole Bertemes enesevälise suhtes üldse mitte liiga kriitiline, pigem võtab ta löögi enda peale. Eneseväliste teemade (ennast kirjeldab kunstnik kui seisundit) puhul on noore maalija käekiri palju lugupidavam, öelda „aupaklik” oleks liialdus, sest seda saadab Bertemesele omane teatav hoolimatus, mis tekitab minus vaatajana usaldust, sest autor ei pinguta ennast liiga palju, et olla publikule mõistetav. Maalid sünnivad tal sisemistest põhjustest ja ainult sellele sisemisele põhjusele peab ta ka vastust andma.

Mul on lihtne Bertemese kui kunstnikuga suhtestuda, tajun täpselt tema traditsioonilist maalikooli ja erinevaid seisundeid. Tema looming avaneb mulle eelkõige tehnika kaudu. Ühtlasi on iga töö juures näha kõhklusi ja veendumusi, mida autor oma töö eri etappides on tundnud. Pärna loomingut tehnikast lähtuvalt järgides satume hoopis teistsugusele rajale.

Tõde varjav ja esitav Pärn

Priit Pärn on oma söejoonistustes äärmiselt nüansipeen. Kummalisel kombel saavad tal tegelased valmis varem või samaaegselt muude pildipindadega ja nii mõneski teoses tundub autor olevat rohkem tähelepanu pööranud tausta tihendamisele, mitte tegelaste ilmestamisele, nagu võiks arvata. Sel viisil saab igast pildist justkui eraldi karakter, jagamatu tervik.

Pärna senine elutöö on väga mitmekesine (samas monumentaalselt ühekülgne, nagu paljude geeniuste looming), aga mul on pidevalt tunne, et ta jätab midagi ütlemata. Graafilisel teekonnal on olnud midagi, mis on alatiseks edasiviivaks jõuks, aga Pärn ei anna seda kunagi endast loomingusse täielikult ära. Äkki on see miski Pärna sisemine tõetunnetus, millest kasvab välja iga järgmise teose algpõhjus? Ja kuna ta seda kunagi täiel määral ei avalikusta, siis on situatsioonid, kuhu ta oma tegelased paigutab, alati absurdimaigulised. Nagu öeldakse: igas naljas on terake tõtt. Pärna puhul on igas naljas terake nalja, mille killud saavad tervikuks Pärna isikus. Iga pilt eraldi tundub mõnevõrra julm, sest need on kliinilise täpsusega väljavõtted elu psühholoogilisest pinevusest. Episoodilised seigad (kus ja millal tahes aset leidnud) ja neid saatev määratlematus on ühtlasi Pärna joonistuste ansambli tugevus, sest ei pretendeeri üheseltmõistetavusele. Minu lemmikuks on teos „Paremalt vasakule”, mille keskmes on selja tagant kätest seotud rulluisutaja. Ei ole teada kust ta tuleb ja kuhu suundub. Igatahes kehastab selle töö kompositsioon puhast liikumist, mille dünaamika tuleneb teose sümmeetriatelje nutikast kasutusest. Figuur täidab pildi pinna tihedalt ja ülal mustav taevalaotus surub uisutaja kuju veel enam kängu, võimendades liikumise muljet veelgi. Kohati jääb mulje, et pilt liigutab ruumi enda ümber, ise immanentselt paigal olles. Pärna loomingut nüüd kuu aega järjest peaaegu iga päev vaadanuna on mul endal selle uisutaja tunne, sest kunstniku loomingule ma veel täielikult ligi ei pääse. Uisutan selle ümber ega tea, kuhu välja peaksin jõudma. Tema loomingut võib kirjeldada, kuid ei tohi lahterdada. Igaühel on Pärna loomingu kohta oma arvamus ja mitte ühelgi puhul ei usu ma selle paikapidavusse.

Tamara Luuk on esimese näituse 1 galerii kodulehel kokku võtnud lausega „Marc küsib, Priit vastab”. Pärna ja Bertemese tegelastel on palju sarnaseid jooni. Esmapilgul jätavad nende tüpaažid mulje pilast inimese kulul, kuid nende süvenedes tööprotsessi tuleb ilmsiks, et kõigi tegelaste teke on kantud sisemisest veendumusest oma töö õigsuses ja vajalikkuses. Seda veendumust kannab mõlema kunstniku tugev moraal. Teravmeelsete olukordade kujutamine eeldab autorilt õiglustunnet, sest vastasel juhul läheksid nad ise oma keerukate väljaütlemistega eetilisse konflikti. Seetõttu tunnen nende vastu austust. Niisama pälvib austust mõlema oskus iseennast välja naerda. Pärn teeb seda argielu absurdis navigeerides, Bertemes ütleb ka otsesõnu välja. Eespool kirjeldatud autoportree viimane etapp on groteskse enesekuvandi alla kirjutatud „lach doch ma”, mida autoportree puhul võikski tõlkida üleskutsena naerda iseenese üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming