Mapigraafikast

Andri Ksenofontov

Litokeskuse näitus „Nad on juba kohal! Eesti kaasaegne graafika. Vol 2” Vaalas kuni 28. V, graafikamapi „Kuldaeg” esitlus Tallinna Kunstihoones 26. IV ja riigikogu näitusesaalis Toompeal 18. V.  Sellel aastal on kunstihuvilistel olnud võimalus kahel näitusel graafikamappidega tutvuda.  Üks näitus on avatud praegu Vaala galeriis, kus on väljas tööd Jaak Visnapi ja Kadri Alesma juhitud litokeskuse mappidest ning lisaks veel Raul Meele, Kaido Ole jt tööd. Teine näitus, mis toimus Pärnus „In graafika” festivali raames, tutvustas kunstiakadeemia graafikaõppetoolis Urmas Viigi juhendamisel kokku pandud mappi „Kuldaeg”. Seal on ofsett tehnikas tööd, mis on trükitud Harry Leppäneni stuudios.   

Tema tulekus Soomest Tallinna on nähtud  võistlust litokeskusega, ent tehniliselt on tegemist siiski erinevate asjadega. Litograafia, trükkimine lihvitud paekivilt, võimaldab saavutada teistsuguseid tulemusi kui ofsetttrükk metallplaadilt. Litokivi on eriti peene struktuuriga ja selle maardlaid on maailmas ainult mõned. Et sobivat litokivi saada, tuleb oodata, kuni see triljonite elusorganismide elutegevuse ja miljonite aastate settimise õnnelike kokkulangevuste tulemusel maapõues kasvab.  Ja on loomulik, et iga kord tekib erinevate omadustega kivi, mis loob erinevad kunstitegemise võimalused. Kodumaiste trükivõimaluste mitmekesistamise eesmärki teenis ka litokeskuse asutamine 2002. aastal. Hiljaaegu soetas litokeskus ühe algupärase puust pingi litopresside esimesest põlvkonnast Itaalias. Ent arenguruum on lai. Eestis puuduvad näiteks rullpressid mitmevärvilise lito trükkimiseks, sellega on tuntuks saanud Inga Heamägi. 

Ta kasutas Valgevene meistri Dmitri Molotkovi teenuseid. Kas see Teise maailmasõja veteran jõuab oma saladused noorematele trükkalitele edasi anda? Litograafilises tehnikas on võimalik kujutada ülipeeni detaile, mistõttu litograafiliselt trükitakse ka võltsimatuid väärtpabereid. Paljud litomeistrid avastavad uusi tehnoloogilisi saladusi, mida kaitstakse vahel nii kiivalt, et kunstnikku ei lasta isegi sellesse ruumi sisse, kus trükkimine toimub. Ning enamik neist saladustest  lähevad koos teadjatega hauda.       

Kui tulla Vaala näituse juurde, siis on pilt kirju. On terviklikke, mundrisse valatud sarju nagu Kadri Alesmaa kuue lehega „Objects in the mirror are closer …” („Peeglis on asjad lähemal”), kus auto tagasivaatepeeglis poseerivad jänkud pommide, kotijooksu, tiibade, õhupallide, langevarjude ja lennukitega. Ning Raul Meele sari „Femina Pentagonalis I–IX”, kus naine, viietipmeline olevus viiejaolises maailmas,  läbib teekonna noorest tüdrukust vanurini. Teisi näitusetöid seob jälle paari- ja mitmekaupa kontrastide dialoog. Raul Meel katsetas üldse esimest korda litotehnikat tööga „Vares I”, mis ilmus 2003. aasta mapis „Eesti litograafiakunst”. Tegelikult on vares sellelt kahe toru vahele tõmmatud pesunöörilt minema lennanud. Selline on minu tõlgendus. „Vares” võeti vastu õlakehituse, kui mitte just halvakspanuga. Laia kriidijoonega joonitud pinnal on  näha käe iga värinat, millega kunstnik talle uude tehnikasse sisenes. Omamoodi kunstilaboratoorne elektrokardiogramm. „Varese” kõrval on Leonhard Lapini kubistlik ja arhitekti hoolega viimistletud „Vana Tallinn”. Sealsamas on ka Margot Kase „Härjapõrglaste koosolekul”, kus käejoone pehmuse vaheldusega saavutatakse sügavustaju kui koopas, mis on täis mingit rahvarohkelt elavat ja samas selgelt jälgitavat tegevust. „Vares” näitab litograafia  valikute kahte äärmist serva, vaevumärgatavat närvitõmblust ja ratsionaalset rahaviirutust. Vaalas on näha ka litokeskuse 2008. aasta mapp „Armastus XXI sajandil”, välja on seekord jäänud EKA üliõpilaste 2005. aasta mapp.   

Mida üks selline mapp näitab? See on pikem lugu kui temaatiline postkaardiseeria. Postkaarte nagu ka marke seatakse kokku kindla maitse, stiili järgi. See on hea ärimõte, sest pakkudes postkaardikomplekte erinevale (eriti üldvalitsevale) maitsele saavutatakse see, et inimene ei osta üht postkaarti, vaid korraga kakskümmend. Ma ei taha üldse mitte alavääristada postkaarte ja marke, eks kõikjal leidu šedöövreid ja rämpsu, kuid postkaardid ja margid  on siiski muust kunstist eristuv ostukaup ja kollektsionääride sihtmärk. Graafikamapp on vaade maailmale, nagu seda üks kunstnik või sõpruskond mingil hetkel on näinud. Ja nagu muutub maailm, nii ka mapi tööd, kui neid eri aegadel või erinevate inimeste vaatevinklist vaadata. Vahepeal on Raul Meele „Vares” kiitvat rahvusvahelist kaja leidnud ning nüüd ühtäkki on see hinnas. See, mis meeldib või mitte, on hetke uide. Püsiv väärtus on sellel, mis esindab mingit nähtust ajaloos või kultuuris. Ning ajalooline kogemus õpetab, et esteetilises väärtuses tasub alati usaldada eelkõige kunstnikku ja alles siis hindajat. Ja lõpuks: milline on meie aja vaim? Igatahes mitte ainult see, mis ühele ostujõulisele galeriikülastajale parasjagu meeldib. Kas meid, eestlasi, ühendab mingi vaim, näiteks nagu Hegel seda kirjeldas? „Ble-blee, ma kummitan!”         

Graafikamapp „Kuldaeg” pandi kokku nii, et graafikaüliõpilased tegid eesti elavate klassikute graafiliste tööde valiku biennaalide, triennaalide ning kodu- ja välismaise tähelennu kuldajast. Vahel valisid kaks üliõpilast sama pildi. Urmas Viik palus valitud kunstnikel mapi jaoks trükkida uued tööd vabal teemal. Üliõpilane,  kes oli pildi valinud, pidi seda tõlgendama, kusjuures ta ei näinud väljavalitu uut tööd. Nii saadi kokku kaks mappi, „Kuldaeg A” ja „Kuldaeg B”, mis on kokku pandud sellistest paaridest, kus noor on saanud inspiratsiooni vanemalt. Meil räägitakse põlvkondade lõhest ning praegu ellu astuva generatsiooni huvipuudusest mineviku vastu. Vaevalt et tegemist on ainult põlvkondliku nähtusega. Kui meedias ajaloo teema ette tuleb, haigutab seal alatihti tontlik teadmatus  või tontlik teadmine, mis teeb sama välja. Ent „Kuldaja” mappidega juhtus kummaline lugu. Seda võib igaüks oma silmaga vaadata, et asjas veenduda. Nimelt jääb mitmete tööde puhul mulje, nagu oleks üliõpilane lähtunud hoopis vana kunstniku uuest tööst, mida ta polnud näinud. Näiteks Ats Nukki „Vari” on justkui Vive Tolli uue „Sinilinnu” teisendatud kujund ja side Vive Tolli vanema tööga „Serval” on pigem mõtteline. Gudrun Heamägi on asendanud  Marje Üksise tuulise figuuri „Narva mnt-l” vaimukalt rulasõitjaga oma uuel pildil „Narva mnt”. Siin on viide algupärandile ilmne. Marje Üksine kujutab oma uues töös „Teeline” kaasaegset inimest kaasaegses linnakeskkonnas, kus paistab midagi SEB panga sarnast siluetil. Artur Vincent Kerge aga on kujutanud rohelist muruplatsi, kus lambad rohtu söövad ja koer neist üle kitse hüppab, taamal SEB pank kõrgumas. Sinna hakatakse nüüd uut kunstiakadeemia hoonet ehitama. Paralleelsus mapi autorite loomingus tähendab, et isegi kui meie kaasaeg on sõnades killustatud, käivad meie mõtted sarnaste kujundite radu. Kui „Kuldaja” kaas avada, jääb üle vaid ennast ilmutavat rahvuslikku vaimu vastu tervitada. „Ble-bleed tarvis!”