Maja tuleb, tulgu ka seadus

Kaarel Tarand

Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru sai ametisse astudes päranduseks tõelise Heraklese töö. Arhitektuurivõistlus on läbi ja pärast ligi sajandipikkust ootamist saab muuseum hakata endale maja ehitama. Kuid vähemasti sama oluline kui maja valmimine  on see, mida sellesse majja edaspidi koguma hakatakse ja mismoodi kogu hiiglaslik ettevõtmine seadusega kaitstud on.  

 

Krista Aru, oma maja soovi sõnastamisest unistuse teostumise lähedale jõudmiseni kulus üle 80 aasta. Vaevalt oskasid Eesti Rahva Muuseumi asutajad isad aimata, et see aeg venib nii pikaks. Kui nüüd on maja peaaegu käes, tuleb ettevaatlikult oletada, et praeguse sajandi jooksul järgmist ei saa. Kui kaugele edasi nüüd, maja hälli juures, muuseumi planeerimisel peab mõtlema?

Maja ehitamise ja muuseumi tuleviku planeerimise juures peab suutma ette näha umbkaudu viiskümmend aastat. Vähemalt selle aja peab uude majja ära mahtuma. Sajand on ehk palju, viiekümne aastaga on senised ringid lõplikult maha käinud ja uued hoo sisse saanud. Ka seda, mida vajatakse viiekümne aasta pärast, ei oska ma mõelda. Aga seda küll, mida inimesed siis küsivad: et mida meie siis tegime?

Kui meil on siis rääkida ainult sellest, et kunagi, aastakümneid tagasi, asutati muuseum ja unistati ja hakati kogusid looma, on seda vähe. Me peame saama öelda, et lisaks vana unistuse täitmisele, maja rajamisele, suutsime me jätkata kogumist ja säilitamist. Me ei tohi jumala pärast piirduda ainult selle näitamisega, mis kunagi juba on kogutud.

 

Eesti Rahva Muuseumi nimes ei ole selget vastust küsimusele, mida kogutakse. Jääb segaseks, millise kultuuri, olgu ainelise või muu kogumise nimel muuseum tegutseb. Kus on piirid? Veniva piiri puhul on võimalik ka uus maja üsna kiiresti ära täita ja lõhki ajada.

Jah, laiemalt kõige olulisem dokument, millega peame hakkama tegelema, on kogumispoliitika. Ja mitte vaatama seda ainult Eesti Rahva Muuseumi kogumispoliitikana. Meil on maakonnamuuseumid, erialamuuseumid. Maakonnamuuseum kogub põhiliselt just sellele maakonnale iseloomulikke asju, aga ERM peab oma kogumispoliitika tulemusena iseloomustama terve rahvakultuuri arengut. Kõige üldisemal tasandil. See nõuab kontseptsiooni, eeltööd. Kõik asjad ei saa ühtmoodi kanda märgilist tähendust. Mis on märgilised asjad, mis jäävad kandma XX sajandi tähendust?

 

Jutt käib ideoloogilisest dokumendist, mille järgi peaks kogumispoliitika käima. Vastasel juhul me upume asjadesse. Meile võivad mõned perioodid ja asjad mitte meeldida. Selles osas on vaja koostööd ajaloolastega, tugevat seotust ülikooliga. Et selgitada välja, mis on need märgilise tähendusega asjad, mis on kandnud rahvuslikku identiteeti aastakümneid. Kuna XIX sajand on kogudes suhteliselt hästi kajastatud, siis puudutab meie küsimus eeskätt XX sajandit ja juba ka XXI sajandit.

 

Kogumispoliitika kirjapanek ei pruugi olla lihtsam ülesanne kui Eestis kunagi oli põhiseaduse tegemine. Kui seda teha kitsas ekspertide ringis, ei pruugi tulemus laiemat publikut rahuldada ja seetõttu saada ka poliitilist toetust, see tähendab, rahalist katet. Kui aga algatada rahvaarutelu, ei tule dokument selline, mida oleks üldse võimalik töös järgida. Ent siiski, milliseid põhisuundi kogumispoliitika tingimata peaks sisaldama?

Tegu pole ainult Eesti Rahva Muuseumi, vaid ka maakonna- ja erialamuuseumide probleemiga. Me oleme kõik ühtmoodi huvitatud ja seetõttu on meil ekspertteadmist küllaga. Paadunud optimistina arvan, et muuseumide inimesed suudavad selle poliitika hästi välja töötada.

Kõige algsem jaotus on geograafiline. ERMile on põhiküsimus, et meil on selgeks vaidlemata, mis on need tunnused ja jooned, mis XX sajandist kindlasti kaetud peavad olema. Kogumine on viimasel ajajärgul käinud kas ekspeditsioonide või annetuste teel. Aga süsteemi selle all ei ole ja see on tõsine häda. Kui minu käest küsitakse näiteks, kas meie filmiarhiiv pakub mingitki ülevaadet meie möödunud sajandi olulistest inimestest, siis pean vastama, et ei paku. Näiteks kas on Veljo Tormist, mitte akadeemilise filmi kujul, vaid kodus, loomingus… Või Juhan Peeglit? Ei ole. Ja kes siis, kui mitte ERM peaks sellega süstemaatiliselt tegelema, koguma ja jäädvustama inimesi, kes on kandnud mingit ideed, mõtet, sõnumit? Mitte fikseerima inimest ühe teose järgi, vaid inimesena kõiges olemises ja tähenduses.

On vaja ka selgeks teha, mis on saanud kalendritähtpäevadest, kui võtta hästi lihtne näide. Kuidas neid on XX sajandil tähistatud? Kuidas kõik on muutunud? Me oskame öelda, et kõik on muutunud, aga meil pole mingit kogu tõestusmaterjaliga. Aga see on vägagi märgilise tähendusega, kõik need päevad, mis on eesti rahvast läbi sajandi hoidnud oma süsteemis või paines. Või Nõukogude armee – see ju mõjutas vägagi eestlaste elu. Kui sellega tegeleb mõni teine muuseum, siis väga hea, aga me peaksime selle omavahel kokku leppima.

Ühe sõnaga, kogumispoliitikas kokkuleppimist vajavaid küsimusi on hästi palju.

 

Kus sa näed ainelise ja tekstikultuuri, kirjapandu piiri kogumises? See on ikka see vana jutt ERMi lahutatud osade taasühendamisest. Kui piiri väga täpselt ei tõmba, siis tekib oht, et kuskile jääb katmata alasid, või siis teistpidi, sünnib palju tarbetut ja kulukat dubleerimist.

Pean igati normaalseks, kui arhiivid, eriti kirjanduslooline ja rahvaluule arhiiv oleksidki ERMi osa. Oleks hoopis parem ülevaade, mis kajastub kultuuriloolistes paberites, kirjavahetustes ja mujal ja millele pole muud katet kui ainult esemed. ERM peaks seega normaalseks olekuks moodustama esemelisest ja sõnalisest kultuurist terviku. Siis kannaks ta oma ideed palju paremini.

 

Kui nüüd muuseum saab kodumaal jalad alla, siis peaksid tal ka tekkima rahvusvahelised ambitsioonid, püüd olla osa sellest süsteemist, kus suured rahvuslikud muuseumid juba ees. Kas on liiga julge unistada sellest, et minnakse oma vara ehk eesti kultuuri näitama Eestist välja, maailmalinnadesse ja -muuseumidesse?

Nii see just peabki minema, sest ega meil ju oma kultuuris midagi häbeneda pole. Või põhjust öelda, et meie kultuur on väike, liiga noor. Meil on selge eripära, iseloomulikud jooned. Rahvusvaheliselt peab ERM või Eesti Muuseum, nagu mulle rohkem meeldib öelda, tõusma tõesti tasemele, kus on Briti Muuseum ja teised suured. See on täiesti ajakohane ja õige ambitsioon.

Juba 1923. aastal on ERMiga seoses ilusasti öeldud, et Eesti Muuseum peab olema koduks igale rändajale ja igale koduarmastajale. Selles peab olema nii palju sõbralikkust ja soojust, et see kannaks ka rahvusvahelisel areenil.

 

Tuleme ajarännakutelt tagasi. Sellega, mis hakkab nüüd toimuma Raadil, saame me nüüd kindlasti hakkama. Kas kolme aastaga, aga igal juhul saame. Kui palju aga hakkab muuseum mõjutama oma lähemat ümbrust? Praegune suurim naaber, endise sõjaväeosa riismed, on ilmselt üks riigi kõige problemaatilisemaid kohti üldse. Tükati tundub, et Eesti riigivõim polegi sinna veel tänapäevani end kehtestama jõudnud. Seal on varemed ja hoomatav illegaalne tegevus. Kurjus, mis kohe muuseumi aia tagant vastu vaatama hakkab.

Samal ajal, kui muuseum Raadil 2000. aastal midagi tegema ja taastama hakkas, ärkas ka Tartu vald ja on olnud sellest ajast väga aktiivne. Vald on püüdnud käivitada selle territooriumi puhastamist. Aga koostöö Tartu linnaga on vältimatu. Ega linngi ei saa lubada oma territooriumil seda, mis praegu toimub. Kaua ei tohi see kesta.

Raadi suur eelis on see, et siin on palju ruumi. See tähendab loodetavasti laiemat kultuurilist tegevust ja uusi asutusi mitte ainult muuseumi territooriumil, vaid ka ümbruses. Siia mahuvad teemapargid, aga näiteks ka viinaköök, mida arhitektuurikonkursi võidutöös samuti nimetati. Meil on varustus, sisseseade ja köögi varemed, kus saaks vanamoodsa viinatootmise käima panna. Mitte joomise õhutamiseks, aga inimeste harimiseks.

Raadi peaks saama kultuuritegemise kohaks kõigile. Muuseum on selle keskpunkt ja selle ümber saab koonduda. Ja see on lihtne, kuna siin on ruumi.

 

Kui palju peab muuseum olema seotud ülikooliga või vähemasti selle humanitaarsemate osadega? Elupõlved on just üliõpilased olnud need, kelle abil on teostatud kogumispoliitikat, millest enne juttu oli.

Muuseum astub kindlasti sel suunal järgmised sammud, et koostöö oleks tihedam. Põhimõtteliselt on ju kõik olemas õppetoolidest praktikabaasideni ja õppekavadeni, aga side ei ole viimastel aastatel olnud just ülearu tihe. Koostöö ülikoolidega on vältimatu ja ma olen sellest ka juba mõne õppetooli juhiga rääkinud. Lisaks teadmiste vahetusele annab see ka hädavajalikku tööjõudu, nagu vanastigi.

 

Kas muuseumi õiguslik staatus on praegu piisav selleks, et kindla peale tegutseda, et kõik hea, mida on võimalik tekkival baasil korda saata, saaks tehtud? Et ei peaks tulevikus silmi maha lööma, öeldes, et jah, võimalus oli, aga see magati maha, kuna polnud parasjagu sobivat paragrahvi kasutada.

Meil on üks avalik-õiguslik raamatukogu ja üks ooper oma seaduse ja teistmoodi finantseerimisega, aga mitte ühtki avalik-õiguslikku muuseumi. On loogiline, et Eesti Rahva Muuseum selle staatuse saab koos seaduse ja iseseisva eelarvereaga. Mitte ainult selleks, et olla paremini finantseeritud ja suurema tegutsemisvabadusega. See on vastutuse küsimus, see on kohustus.

Ma võin ju praegu rääkida kogumispoliitikast ja muust, aga mis alus mul on sellega tegelda? Mitte mingisugust, sest Eesti Rahva Muuseum on lihtsalt üks muuseum teiste riiklike muuseumide reas. Praegune struktuur ei võimalda üldisi probleeme lihtsalt lahendada. Soov saada oma seadus pole mingi võimuiha küsimus, ERM sooviks olla pigem toetav ja nõuandev keskus selleks, et kultuuripärandit selle terviklikkuses hoida ja säilitada. ERMi avalik-õiguslik staatus annaks tervele meie muuseumimaailmale vajaliku keskkoha ja tagaks selle funktsioneerimise parimas võimalikus koostöös. Raha on ka oluline, kuid veel tähtsam on staatus, mis üldse lubaks hakata teistele ettepanekuid tegema.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht