Maja platsi ääres

Karin Hallas-Murula

Täiendusi Kunstihoone ehitusloole      Tallinna Kunstihoone ehitamise lugu on tihedalt  seotud nii Vabadussõja monumendi kui Vabaduse platsi ajalooga. Nagu monumenti nii paigutati ka Kunstihoonet küll Harjumäele, küll tagasi alla platsi äärde ning oli ka plaan ehitada kunstimuuseum ja Kunstihoone Vabadussõja monumendina Harjumäele. Hea, et see nii ei sündinud. Eriti pärast räiget ristisamba saagat võib elavalt kujutleda, kuidas sellele majale oleks hakatud peale suruma ka Vabadussõja muuseumi funktsioone ning riiklikult  kurjustama vähegi vabameelsema kunstinäituse puhul. Tänane iseseisev Kunstihoone jõuti valmis just vaikiva ajastu saabumise ajaks, siiski on see maja kõigele vaatamata suutnud säilitada vaba meelsuse, olgugi, jah, aegu on olnud igasuguseid.

„Kultuurihoone Eesti noorele kultuurile on samuti tarvilik nagu rinnalastele rinnalastekodud,” kirjutas Rasmus Kangro-Pool 1926. aasta suvel. 1925. aastal oli loodud kultuurkapital ja  kultuuri jaoks maja ehitamise küsimust arutatakse juba 1926. aasta jaanuaris. See oli helikunstnike algatus. Neil oli ehitamisel konservatooriumi hoone ja selgus, et see jääb kohe kitsaks. Muusikud tegid ettepaneku ehitada juurde veel üks saal muusikutele, aga ka kunstnikele ja teistele kultuuritegijatele. Kirjanikud seda ideed ei pooldanud, kunstnikel oli aga oma näitusesaali väga vaja. Kunstinäitusi tehti siis Harjumäe puidust kontserdipaviljonis aastast  1903 (väidetavalt siis juba mädanenud), tuletõrjujate maja saalis Viru väljakul, pimedas Börsisaalis (praegune ajaloomuuseum) jm. 1927. aasta märtsis räägiti kultuurkapitalis juba mitte enam kultuurihoonest, vaid Kunstihoonest ja jämeda otsa oli enda kätte haaranud Kultuurkapitali Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsus.

Esmalt taotleti linnalt Harjumäe puidust kontserdimaja, et see osalt lammutada, osalt ümber ehitada „kunstinäituste  toimepanemiseks, kunstiühingute ja -seltside kooskäimise kohaks ja kõiksuguste kunsti ja teaduslikkude ettelugemiste otstarbeks.” Seejuures tuli linnavalitsusele lubada, et seal ei tule joovastavate jookide müüki ning linnakodanikele pääsu Harjumäele ei suleta. Kaaluti ka mitmete olemasolevate majade ostu, millest aga tekkis suur tüli. Kirsteini maja (hilisem kohvik Tallinna maja Harju tänaval) afäär ajas sihtkapitali lõhki. Sihtkapitali juhatuse  esimees, riigivanem Konstantini vend Voldemar Päts viivitas otsustamisega. Maja ostis kiirelt ära Aleksander Veiler ning pakkus siis kõrgema hinnaga kunstnikele edasi müüa. Et Veiler oli Voldemar Pätsu sugulane, siis kahtlustati kokkumängu. Paugutati uksi ja sõimati üksteist kaabakateks – kõik see on ajaloolaste rõõmuks korralikult protokollitud. 1928. aastal sai valmis Helsingi Taidehalli (Jarl Eklund ja Hilding Ekelund), mis kindlasti suurendas  eestlaste innukust asja edasi ajada. Samal aastal korraldati kunstihoone Harjumäele projekteerimise konkurss. Parimaks tunnistati Kuusiku ja Burmani projektid. 1928. aastal kavandavad Burman ja Elmar Lohk (sihtkapitalis 1929–1930) uut Kunstihoonet juba väljaku äärde praegusele kohale. Siis aga hakkavad asjad venima, kuna kerkib üles idee ühendada kunstihoone ja kunstimuuseum Vabadusmonumendina Harjumäele. 

Vabadussõja Mälestamise Komiteed see mõte ei vaimustanud. Kardeti, et kunstimuuseum oma suuruse ja erinõuetega hakkab liialt varjutama Vabadussõja monumendi ideed, mis kindlasti olekski nii läinud. 1932. aastal teeb uut eelprojekti juba Kuusik, kellest oli 1930. aastal saanud sihtkapitali juhatuse liige. Kultuurkapitali juhatus kutsub Kuusikule eelprojekti tegemiseks kõrvale Anton Soansi ja Elmar Lohu (viimane oli  sihtkapitali juhatuse liige just enne Kuusikut). Kuusik sõlmib juba kokkuleppeid mullatööde alustamiseks, kui Juhan Raudsepa algatusel otsustatakse „võimalikkude etteheidete ärahoidmiseks” siiski korraldada avalik arhitektuurivõistlus. Kuusik saab ülesandeks koostada konkursiprogramm. 1933. märtsis lõppenud konkursile laekus silmatorkavalt palju töid – 38. Konkursi võitis Anton Soans ja mitte Kuusikuga koos, kes võistluse  ettevalmistajana ei saanudki seal osaleda. Konkursil sai teise preemia Edgar Velbri ja kolmanda Karl Burman. Lisaks osteti Erich Jacoby ja Elmar Lohu tööd. Kultuurkapitali uue ehituskomisjoni (Voldemar Päts, Edgar Johan Kuusik, Juhan Raudsepp, August Jansen ja Rudolf Sajor) protokollides räägitakse kunstihoone projektist pidevalt kui ainult Soansi tööst. Vaid ühes kohas on pliiatsiga täiendus: „koos Kuusikiga”.

Kuusik  kirjutab oma mälestustes, et Soans härrasmehena kutsus ta pärast konkursivõitu projekteerimise juurde. Kas Soans kutsus või komisjon nõudis, kes seda enam täiesti täpselt teab. Soansi võiduprojektis olid juba olemas teostatud ruumilahendus ja fassaadikujunduse alged, kuid see erines lõplikust veel üsna palju (keskosa oli küll lintakendega esile tõstetud, kuid puudu oli ekraan ning täiesti teistsugune oli teise korruse lahendus, polnud veel ka skulptuurinišše). Arvukad fassaadiskitsid, mis arhitektuurimuuseumis tallel, pärinevad just Anton Soansi fondist ning võib vägagi kindlalt arvata, et need ei ole tulnud Kuusiku laualt. Just nendes skitsides sünnib lõplik fassaadilahendus. 1934. aasta juunis, kui maja juba peaaegu valmis, korraldatakse konkurss fassaadiskulptuuride saamiseks. Selle võidab noor Ernst Jõesaar. Teiseks jääb ehituskomisjoni liige Juhan Raudsepp ning kujud otsustataksegi  hoopis temalt tellida. Adamson-Eric tõstis seepeale häält ja nõudis konkursi tulemustest kinnipidamist, kuid kui asi hääletamiseks läks, siis selgus, et Jõesaart kaitses Adamson-Eric üksi (muide, Ernst Jõesaarest oli saamas tema väimees – tänan Inge Tetre selle nüansi eest). Juhan Raudsepa skulptuurid „Töö” ja „Ilu” said paika alles 1937. aastal. Kunstihoone avati 1934. riigipöörde aastal, mil juba enam ühtki uut maja ei avatud ilma  Konstantin Pätsita. Avamisele tuli ka ülemjuhatajaks saanud kindral Johan Laidoner naisega – Kunstihoone avamisel demonstreeriti 1934. märtsi riigipöörde võimuladvikut täies hiilguses. Diplomaatilist korpust oli nii palju, et neile ei jätkunud toole. Esindatud olid ka usutegelased: piiskop Rahamägi, Läti peapiiskop Grünbers ja koguni metropoliit Aleksander.

Mida Päts avakõnes ütles? „Avaldan lootust, et see kunst, mida siin näeme, ei leiaks teed  ainult linnadesse ja moodsatesse majadesse, vaid et sellest saaks osa kogu rahvas. (Linna ja rahva vastandamises tunneme ära maameeste elektoraadile toetuja – K. H.-M.). Kui ses majas andutakse tõsisele kunstile, siis tahan kanda hoolt, et see maja jääks igavesti kunstnikele.” Pätsi kõne võeti vastu müriseva aplausiga, nii nagu sellest ajast peale kõiki Pätsu kõnesid vastu võtma hakatakse. Määratlus „tõsine kunst” on muidugi teatava maiguga, täna, ajaloost  targemaks saanuna kuuleme selles lauses selget soovi ka kunstielu oma kontrollile allutada. Samal 1934. aasta sügisel saadab ju Päts riigikogu tähtajatult puhkusele, kehtestab tsensuuri ja keelustab igasuguse valitsuse kritiseerimise. Ainsaks legaalseks parteiks jääb Pätsi toetav partei, valitsuse kritiseerimine on keelatud ning vapsid saavad oma karistuse. Kunstihoone arhitektuur Pätsile kindlasti ei meeldinud. Tema arhitektuurieelistused  tulevad selgelt välja Eesti Panga hoone kriitilises avakõnes 1935. aasta aprillis.

Kuna Päts kunstihoone kohta midagi head ei öelnud, siis olid ka ajakirjanduse vastukajad äärmiselt ebamäärased. „Maja ise ei ärata ei vaimustust ega pettumust,” teatab Uudisleht. Mujal teritatakse hambaid: klaasekraaniga kunstihoonet võrreldakse küll kasvumaja, küll ilmatu suure fotoäriga. Kahtlustati ka, et äkki oli siiski mingi tagamõte see hoopis pangahooneks teha.  Sellele mõttele ilmselt viis klaaslagi, milliseid leidus selle aja Saksamaa moodsates pangahoonetes. Kunstnikud võisid avamise suurejoonelisuse ja ühiskonna tähelepanuga igati rahule jääda (mida ei saa öelda nädalapäevad tagasi toimunud 75. aastapäeva tähistamise kohta, kuhu jäid tulemata nii president kui linnapea). Kuid võlgu oldi 10 miljonit ja kohe ilmnesid ka probleemid: saali parkett lõi lahti ja ventilatsioon vajas ümbertegemist, kolmandal korrusel  oli krohv laest kukkunud, Adamson-Ericu korteris koorus tapeet lahti ja moodne linoleum hakkas koridorides laperdama. Majja said rendiruumid ka naisliit ja naisklubi, autorite ühing, sihtkapitali juhatus jms. See võis mõnegi ateljeest ilma jäänud kunstniku meele mõruks teha, kuid raha oli vaja. Ku-Ku kui institutsiooni loomise otsus võeti Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuse juhatuses vastu 27. augustil 1934, Ku-Ku klubi  avaball peeti 19. jaanuaril 1935. aastal.

Kunstihoone hiljem palju kirutud korruse pealeehitamine ei olnud sõjajärgne idee ega mingi sovetliku mõtteviisi tulemus. Seda arutati esmakordselt sihtkapitalis juba enne maja avamist 9. juunil 1934. Voldemar Vaga ettepanekul otsustati siiski mitte kohe pealeehitust teha, kuid mööndi, et „hiljem võib selle teostamine sündida”. See, et sümpaatne kuup on väljaku jaoks  liiga väike, oli tegelikult kohe alguses teada. Juba 1931. aastal, kui linnalt krunti kaubeldi, lubatakse, et kunstihoone tuleb seitsmekorruseline, nagu samal ajal kõrvale planeeritud Majaomanike Panga majagi. Kui viimane 1937. aastal valmis sai, tuli kunstihoone väiksus kohe silmariivavalt esile. Ilmselt loobuti seitsmest korrusest rahapuudusel, kuid fassaadilahendust valides näis see olevat ununenud ja nii tekkis olukord, kus väga lõpetatud kompositsiooniga  fassaadile oli pärast tõepoolest raske loomulikult mõjuvat pealeehitust teha. Pealeehitusest räägitakse kogu 1930. aastate teisel poolel, oli ju Päts algatanud Vabaduse väljaku ümberprojekteerimise ning kogu kesklinna esinduslike majadega täitmise. 1936. aastal andis ta rohelise tee Jaani kiriku lammutamisele. Huvitav on ehk teada, et esimene, kes Jaani kiriku lammutamise idee välja käis, oli Kuusik, kes tegi seda juba 1934. aasta  oktoobris, kuu aega pärast kunstihoone avamist.

Kuusik oli Vabaduse väljaku kavandamisega põhjalikult tegev, sest tema oli võitnud 1931. aasta Vabadussõja monumendi konkursi ning töötas sellega edasi ka kriisiaastatel. Tema roll oli suurem kui seni arvatud – olen sellest pikemalt kirjutanud raamatus „Edgar Johan Kuusiku Vabadussõja monumendid” (2008). „Koos Vabaduse väljaku ümberkorraldamisega on fassaadi kõrgendamine saanud teatud  mõttes kohustuslikuks,” kirjutab Voldemar Päts 1939. aastal. 1938. aastal oli Anton Soansil juba ka valminud Kunstihoone pealeehituse ja juurdeehituse eelprojekt, kuid, nagu teame, jäid ehitamised Vabaduse väljakul pooleli. Kunstihoone sai pealeehituse 1962. aastal Kuusiku projekti järgi. Kunstihoone on olnud Eesti kunstielu keskpunktiks ja sümbolhooneks. Läbi nõukogude aja oli see hoone eesti aja vaimu edasikandja,  rääkimata Ku-Ku klubi täiesti erilisest kohast kogu meie kultuurimaastikul. Majad on tähtsad, ent muidugi on õigus ka Rasmus KangroPoolil: „Kunsti ja ka kunstihoone tegelased ärgu unustagu, et hoone on hea ja hool selle eest samuti hea, kuid tähtsam on loov kunst ise, millele esmajoones tuleb armastust kulutada. Küll ka hoone seisab ja teenib siis meie kunsti”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming