Mai Lumiste ja tema aeg

Mari-Liis Paaver

Mai Lumiste 80. sünniaastapäevale pühendatud konverents „Uurides kesk- ja uusaja kunsti ENSVs” Niguliste muuseumis 20. ja 21. IX. Konverentsil esinejad olid Eesti kunstimuuseumist, Eesti kunstiakadeemiast, Tallinna ja Tartu ülikoolist. Mai Lumiste (1932—1985) lahkumisest on möödunud juba üle veerandsaja aasta, kuid sellest hoolimata elab ta edasi oma mitmekülgse loomingulise pärandi kaudu tänase päevani. Võimeka kunstiajaloolasena ja julge uurijana pühendus Lumiste paljudele kesk- ning uusaja kunsti- ja arhitektuuriteemadele, pakkudes välja toona uudseid põhimõtteid periodiseerimisel, kunsti- ning arhitektuuriteoste atribueerimisel ning dateerimisel. Tänase päevani on tema koostatud teadusartiklid, ülevaated ja arhiivitoimikud aluseks, lähtekohaks või mõttealgeks uutele uurimistöödele. Samavõrd tähelepanuväärne oli tema tegevus kunstimälestiste kaitse inspektorina, ta käivitas mitmeid mastaapseid restaureerimisprojekte ja rekonstrueerimiskontseptsioone. XXI sajandi esimene kümnend on andnud võimaluse astuda eelmisest, XX sajandist veidi eemale ning vaadata tagasi. Konverentsi alusidee koorus küll välja kunstiajaloolase Mai Lumiste väärikast sünniaastapäevast, kuid sügavam eesmärk terendas temaaegses ajas endas – nõukogudeaegses kunstiteaduses ja kunstimälestiste kaitses. Nii ei seatud konverentsiga eesmärgiks keskenduda ainuüksi ühele isikule, vaid laiemalt avada ja arutleda kogu toonase erialase teadus- ja tegevusvälja üle, vaadelda seda tollase kultuurilis-poliitilise taustsüsteemi raamistikus ja mõju taustal.

Anneli Randla ettekanne „Mai Lumiste kunstiajaloo ja restaureerimise vahel” juhatas tasakaalustatult sisse Lumiste mitmekülgsesse uurijanatuuri ja laia tegutsemisvälja.

Konverentsi töörühm nentis juba kutse väljasaatmisel: „[—] seni oleme jätnud suurema tähelepanuta perioodi, mis tegelikult hõlmab poole meie eriala ajaloost – Nõukogude Eesti. Eriti puudutab see kesk- ja uusaja kunsti uurimist ja restaureerimispraktikat”. Selle mõjuväli ulatub aga tänaste uurijate ja mälestiste kaitsjateni. Seetõttu arutletigi peaaegu kõikides ettekannetes toonaste uurimismeetodite ja -võimaluste üle – küll üldisemalt, ent ka Mai Lumiste huvikeskmes olnud kunsti- ning arhitektuuriteoste kaudu. Kuidas 1950. kuni 1980. aastateni analüüsiti vanemat kunsti ja arhitektuuri, millised olid võimalused uurimistööks ning kuidas mõjutasid seda kontaktid või kontaktide puudumine välismaailmaga? Kersti Markus vaatas värske pilguga kunstiteaduse loomele ja meetoditele kolmel kümnendil: 1960ndatel, 1970ndatel ja 1980ndatel. Ta tõi välja iseloomulikud eelistused ja suundumused, selle, kuivõrd olid kirjutised ja meetodid omas ajas asjakohased või uudsed, unustamata seejuures, kui palju sõltume oma kirjutistes tänapäeval kunstikirjutuse traditsioonist, isegi kui arvame, et me seda ei tee.

Helen Bome vaatles ühe kunstiteose, Niguliste kiriku Matteuse (Antoniuse) kabeli lõunaportaali talumi raidreljeefi katkendi kaudu nõukogude perioodil tegutsenud kunstiajaloolaste (Helmi Üprus, Villem Raam ja Mai Lumiste) uurijanatuure ja nende meetodeid.

Madalmaade päritolu altariretaablite kunagiste uuringute kaudu tutvustas Anu Mänd uurimisküsimusi, millest lähtutakse tänapäevases kunstiajalookirjutuses, toonitades vajadust analüüsida keskaegseid kunstiteoseid nende ajaloolises, sotsiaalses, ruumilises ja liturgilises kontekstis. Kerttu Palginõmm keskendus Lumiste panusele atribueerijana ja Lucia legendi meistri probleemile Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaabli juures. Krista Andreson vaagis „Surmatantsu” dateerimisprobleemistikku ja selle kunstilist konteksti analüüsides – kriitilise uurijana – Lumiste kasutatud akuutset erialakirjandust, tõdedes, et viimane tegi temast Euroopa kunstiteadlase omas ajas! Greta Koppel keskendus Mai Lumiste Madalmaade kunsti uurimustele ja publikatsioonidele nii omaaegse kui praeguse kunstiajaloo kontekstis ja võimaluste valgusel: nt ligipääs teoste valmimiskohaga seotud arhiivimaterjalidele, praegusaegsele lääne kunstikirjandusele oli piiratud, võimalus võrrelda originaaltöid peaaegu olematu. Kuid Lumiste uurimusi üldiselt iseloomustav objekti (kunstiteos/kunstimälestis) mitmekülgne vaatlus, põhjalik töö ajaloolise allikmaterjaliga ja filigraanne vormianalüüs aitasid ületada toonase infotühimiku ning jõuda tänaseni muljet avaldavate järeldusteni.

Mäletamise muutuval maastikul rändas Merike Kurisoo, kaardistades muutusi matusekohtade asetsemises ja hauaplaatide paiknemises Tallinna Niguliste kirikus vastavalt ruumi pühaduse sajandite jooksul muutunud mõistele, jõudes välja Teise maailmasõja järgsete purustusteni ning Niguliste hoone restaureerimise käigus Lumiste eestvõttel nende restaureerimise ja uue paigutuskontseptsioonini. Viimane oli sõjaaegsete purustuste ulatuse tõttu äärmiselt nõudliku iseloomuga ülesanne. Kaire Tooming vaatas kriitilise pilguga tagasi keskaegsete hoonete teaduslikule restaureerimisproblemaatikale ENSVs suurejooneliste restaureerimisprojektide kaudu (Tallinna raekoda ja Niguliste kirik, Kuressaare piiskopilinnus). Ta nentis, et vana hoone n-ö autentset kuju igatsedes sai probleemiks (tänapäevase seisukoha järgi) hoone eri ajastute kihtidest „lahtiriietamine”: algse informatsiooni puudumisel mindi stiilikriitiliselt heaks kiidetud eeskujude teed.

Kui Niguliste kiriku uurimine, hoone taastamine ning vanema kirikukunsti muuseumi idee oli üks Mai Lumiste olulisematest töödest, siis ei saanud varju jätta tema teistki huviobjekti – Kadrioru lossiansamblit. Nüüd tegutsevad nimetatud unikaalsetes arhitektuurimälestistes Eesti Kunstimuuseumi üksused.

Oliver Orro „lehitses” särtsakas esituses Lumiste nii publitseeritud kui ka käsikirjalisi kirjutisi Kadrioru kohta: ta tõi välja, kuhu need toonase uurimisseisu juures asetusid, milliseid uusi fakte ja teemasid ta esile tõi ning milliseid tema algatatud teemasid on edasi arendatud ja mis on pigem unarusse jäänud.

Konverentsi esimese päeva pärastlõuna oli mälestuste päralt ja algas küsimusega: millise haridusega olid nõukogudeaegsed kunstiajaloolased? Haridus on pinnas, kust tõukume kas nähtavalt või varjatult oma eripäraseks mõtteloomeks. Teame kõik, et õppida sai Tartu Riiklikus Ülikoolis, kuid õpiti ka Venemaal: Leningradis ja Moskvas. Mai Lumiste haridustee viis Leningradi Ilja Repini nimelisse kunstiinstituuti. Sealse õppeprotsessi omapära valgustas Helena Risthein, kellest samuti kujunes kunstiajaloolane samas õppeasutuses. Ta iseloomustas õppekava, õppejõude, raamatukogusid ning kunstikogusid – nende mitmekülgsus ja orginaalid!!! –, mille abil avati tudengile mitmeid kunsti õppimise ning kunstiajaloolase kutseoskuste harjutamise võimalusi. Olgugi et akadeemilist pärandit küllastas sovetlik olu ja vaatenurk, jäi peale tarkuse omandaja tahe ja talent.

Mälestuste osale andsid erilise hingamise vabamas vormis meenutused: EKMi kauaaegne direktor Inge Teder meenutas värvikaid erialaseid seiku koostöös Lumistega, Mai Levin sekundeeris Ristheina ettekandele toonasest haridusest ning muinsuskaitsja ja kirglik väliuurija Boris Dubovik lõpetas südamlike mälupiltidega värvikast isiksusest – ikka Mai Lumistest. Tuua isik, kes on ammu lahkunud, meie sekka on keeruline ülesanne ajahetkel, mil paljud ea- ja töökaaslasedki on lahkunud. Tarmo Saaret püüdis tühikut täita Eesti rahvusringhäälingust saadud helilõikudega – lindile püütud häälega, pildis toetas mälu rahvusarhiivi filmiarhiivi ringvaade.

Alati jäävad „oleksid” – nii mõtiskles oma ettekandes ka Kersti Markus: kui Mai Lumiste poleks nii ootamatult lahkunud, oleks nõukogude perioodi lõpuaeg eesti keskaja ja uusaja kunsti uuringutes kujunenud ilmselt teistsuguseks, sellest tulenevalt ka hilisem retseptsioon. Üks inimene võib oma tegevusega palju panustada oma aega, vastuoksa võib näida, et mõni hetk jääb tummaks tema ümber jõudsast tegutsemisest. Konverents panustas tummseisu ületamisse ja mõtisklus jätkub teaduslike artiklite näol.

Mari-Liis Paaver oli konverentsi koordinaator, töötab Niguliste muuseumis kuraatorina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming